Paar nädalat tagasi aga tuli mulle mu suureks üllatuseks üsna tõsiseltvõetav kutse tulla 17. augustil Mari-Leen Lemberi raamatu esitlusele.
Kogu esitlus, aga ka raamat ise olid äärmiselt salastatud. Ei osanud arvata ka seda, et tuleb nii pikk päev. Ja üllatusi jagus. Raamatuks osutus Mari-Leen Lemberi “Avameelselt Arnoldist”! See oli mulle paras pauk.
Korraga – kohviku ette keeras hädavaevu kitsast kurvi välja võttes pikim valge limusiin, mida minu silmad eales on näinud. Auto peatus, kaamerad surisesid, kiilaspäine mustas ülikonnas ja sama värvi prillidega autojuht tuli välja, avas limusiini tagumise ukse ja seisis nagu sfinks. Autost aga astus välja õblukene musta ülikonda topitud ja lipsustatud Arnold ise!
Õudusvärin läbis mind, kui Arnoldile ulatati ruupor. Vahetasime Mari-Leenu terve keskklassi suguvõsa liikmetega sosinaid: “Issand jumal, ega ta ometi laulma ei hakka!”
Õnneks ei hakanud. Rahvast oli sadakond inimest, kellest pea pooled olid Mari-Leenu suure suguvõsa liikmed. Teiste seas võis näha ka Gunnar Lohot ja ‘pornokunn’ Palumäed. Liikus kaameraid, ajakirjanikke ja paparazzisid.
Nonii. Kell kolm jagunesime jälle autodesse. Lustlik autokolonn siirdus Tartu maanteele, keeras Ristilt paremale ja jõudiski varsti Habajale.
Kui kirjastuse “Kentaur” pealik Anne-Mari Alver (end. “Kroonika” ajakirjanik) oma lahtisel reklaamitatud kabrioletil koos Oksmaa-raamatu autori Mari-Leenuga viimaks kohale jõudsid, selgus, et Gunnar Loho oli Oksmaa ära varastanud ja nad varastasid ta tagasi. See võttis aega.
Nüüd sain ma selle kõhetu mehikesega ka isklikult tuttavaks. Sellel tillukesel skisofreenikul on kaunis komme tutvustamisel nii siiralt rõõmustada, nagu oleks ta kogu elu ainult sinuga kohtumist oodanudki.
Arnoldi isegi laulis Mari-Leenule sünnipäeva laulu. Raske, raske taluda. Veel olid Arnoldiga kaasas kaks lapseohtu plikakest, kes valetasid mulle otse silma ja suhu, et nad olla kevadel keskkooli lõpetanud. Nad olid taustatantsijad, kes tegid kogu aeg ainult ühte liigutust?
Istusin Tiigi baari pikliku salongi viimases otsas ja nii oli mul toimuvast üsna hea ülevaade. Vaid kuuldavus oli kehv. Aeg-ajalt läks mõtegi hulkuma ja ikka ainult ühes suunas: miks olen ma siin? mis on minul selle kõigega pistmist? on mul ka mingi funktsioon? miks mind nii kirglikult kutsuti, et sõitki kinni maksti?
Noh, Arnoldikene laulis siis oma 4-5 laulu, mis tal fonogrammi peal olid, kuulutas välja väikese vaheaja ja? kadus selleks õhtuks jäädavalt. Kurjad keeled teadsid rääkida, et Lohopoiss olla ta tagasi-varastanud. Pisikesed tantsuplikad unustati maha?
Peo lõppu oli planeeritud ka ilutulestik, aga seda paugutamist ma vaatama ei jäänud.
*
P.S. Raamat ise on soe. Igas mõttes. Mari-Leen üritab kogu oma nooruses ühiskonnale selgitada, et teistuguselgi on koht meie seas ja teda ei tohiks kõmulistel eesmärkidel ära kasutada. Arnoldi kirjad aga võiksid huvi pakkuda psühhiaatritele kui autentne materjal ullikese mõttepöörangutest.
