Saksa köögi ja saksa kirjanduse kuulsus on üsna sarnane: mõlemat peetakse raskepäraseks. See ei ole päris põhjendamatu, kuid ometi ka mitte päris täpne hinnang. Nii nagu Saksamaa pole mitte ainult õlle-, vaid ka veini- ja isegi vahuveinimaa, nii ei koosne ka selle maa kirjandus mitte ainult paksudest ja rasketest romaanidest, vaid ka kergematest ?anritest, kust igaüks leiab endale oma.
Sama on ka Saksa köögiga, kus on koos Reinimaa “hapud kartulid” ja Sileesia Häckerle – püreestatud soolaheeringast, keedetud munadest ja sibulast leivamääre; Alamsaksimaa rupski-, peki- ja tangusegu Knipp ja Baieri seakoot; Saksimaa stritslid ja Schwarzwaldi kirsitoit või Berliini karrivorst ja Kölni Halver Hahn – juustuvõileib hapukurgi, sinepi ja sibulaga. Seda loetelu võiks jätkata lehekülgede kaupa, kuid antud juhul on kõige olulisem ära öeldud – igas Saksamaa nurgas on võimalik süüa väga erinevaid toite. See tähendab omakorda, et ka pea igast Saksamaal kirjutatud raamatust leiab väga erinevaid toite.
***
Üks tuntumaid toidustseene saksa kirjandusest pärineb ilmselt Heinrich Manni geniaalsest “Truust alamast” (1914, e. k 1961) – see romaan on küll paks, ent vaimukas ja kerge. Peab küll tunnistama, et seda mitte eesti lugeja jaoks – “Der Untertani” eestikeelne tõlge on raskepärane ja tüütu tellis, kust tõlkija Agnes Kerge on igasuguse vaimukuse pedantse hoolsusega välja rappinud. Mainitud toidustseen on iseenesest väga napp: romaani peategelane, mölakast tõusik Diederich Hessling on kutsutud lõunasöögile, peakäik on juba makku aetud ning seltskond istub lauas ja ootab magustoitu. Teenija aga ei ilmu ega ilmu. Viimaks kargab Hessling püsti ja röögib kõigi korralike kodanlaste lõbustuseks söögitoa uksest köögi poole: “Marie! Der Krehm!” Saksa keeles on “kreem” die Cr?me. Ehk siis räägib see episood matsluse paraadist ?
Toit oli teemana tähtis ka Heinrichi väikevennale Thomas Mannile. Kodanlikkust õhkavale Thomasele isegi tähtsam kui vasakpoolsele Heinrichile. Nii leidub romaanis “Buddenbrookid” (1901) kõikvõimalikke toidukirjeldusi. Küll kantakse lauale suitsutatud ja keedetud “kolossaalne, tellispunane paneeritud sink”, mille juurde pakutakse ?alotikastet ja magustoiduks kihilist segu kookoseküpsistest, vaarikatest, küpsistest ja munakreemist. Küll süüakse jõuluks kastanite, rosinate ja õuntega täidetud kalkunit, mille juurde käivad praetud kartulid ja erinevad köögiviljad. Küll pistetakse hommikuks kärjemett ja süüakse tee kõrvale mandliküpsiseid.
Mann kirjeldab ühtaegu veenva üldistusjõu ja hoolika detailsusega XIX sajandi Lübecki ülemkihi jõukat ja elunautlevat kööki, mille juures ei jää märkamata selle rahvusvahelisus: ülemaailmsete kaubandussidemetega hansalinna patriitsid ei vitsutanud mitte rasket ja jahust talupojarokka, vaid roogi, mida oli mõjutanud kogu maailma köök ja mis annavad nii oma valiku kui komponentidega tänapäevalgi silmad ette nii mõnelegi Eesti restoranile ?
***
Suurepäraseid toidukirjeldusi ei leidu aga mitte ainult Saksa kirjandusklassikas, vaid ka tänapäeva teostes. Berliini köögi – selle suurlinna olemusest tulenevalt tummise, proletaarse ja toeka – kirjasõnaks saamisel on hindamatuid teeneid kirjanikul ja muusikul Sven Regeneril. Tema “Berliini bluusist” (“Herr Lehmann”, 2001, e. k 2007|) saab toidu kohta käivaid iroonilis-dokumentaalseid kirjeldusi lugeda lausa eesti keeles: “Need inimesed (hommikueinestajad – P. H) elasidki selleks, et hardunult taldrikukesi siia ja sinna lükata, vorstiviile üksteise otsa kuhjata, mune koksida, üldsegi mitte söömiseks mõeldud salatigarnituure kokkukeeratuna suust sisse ajada, juustukoorikuid eemaldada ja aegluubis saiakesi pooleks lõigata ?” Kõlab jälgilt, kas pole? Ja mis veelgi jälgim – ilmselt võib iga lugeja end selles kirjelduses ära tunda. Vähemalt korra-kaks elus oleme me kõik sattunud mingisse tobedasse pühapäevasesse kohvik-kõrtsi või hotellifuajeesse ja käitunud seal sama nõmedalt nagu Lehmanni lääneberliinlased 1989. aasta suvel.
Kuid Regeneri eesmärk ei ole siiski lugejal südant pahaks ajada. “Berliini bluus” on igati soe lugu, kus leidub ka keelt alla viiva sooja toidu kirjeldusi. Hubane ja armas on stseen, kus peategelase kallim valmistab talupojaomletti, olles seejuures porgandpaljas, kuid Saksa köögikultuuri mõttes kvintessentslik on üks teine kirjeldus. Nimelt seaprae-episood. Seapraadi tehakse Saksamaa eri osades üsna erinevalt – kus kamaraga, kus ilma; kus sinepiglasuuriga kaetult, kus hoopis maitserohelise kihiga; mõnes kohas pannakse maitseks kadakamarju või köömneid või majoraani või küüslauku või siis hoopis valget veini. Võimalusi on lõputult, kuid nad kinnitavad kõik lõpuks ainult sedasama, mida “Berliini bluusis” öeldakse: “Seapraad on luuletus?” Kui nii, siis on tegu maailma esimese luuletusega, mis reaalselt kõhtu täidab. Selliseid võiks rohkem olla ?
***
Paraku ei ole. Seapraad-luuletuse kõrval on olemas ka halli ja musta leiba, kibuvitsateed, ersatskohvi (millel on saksa keeles suurepärane nimi: Muckefuck) ja “üheprotsendise originaalmahlasisaldusega õunamahla.” Jutt käib jällegi ühe nii muusika kui kirjandusega tegeleva mehe romaanist. Selleks on Heinz Strunk ja tema aasta eest ilmunud seni viimane romaan “Plekieemaldaja” (“Fleckenteufel”, 2009|), mis kirjeldab minajutustaja Thorsteni õudseid läbielamisi 1977. aasta suvel kristlikus noortelaagris. Nagu peategelane ei väsi kordamast, ei saa 343 marga eest just palju ning laagris pakutav toit on üks põhivaldkondi, mille pealt korraldajad kokku hoiavad. Nii ajavad küll Thorstenil kaasas oleva lasteraamatu kangelased näost sisse moonisaiu, kamambääri ja Tilsiti juustu, krabisalatit, päikeseküpseid tomateid ja murulauguga singirulle, kuid minajutustaja jaoks on see vaid ärritav unelm. Tema reaalsus on teistsugune: lahja Königsbergi klops ilma kappariteta (mis tähendab, et tegu ei ole Königsbergi klopsiga, vaid pigem roaga, mida võiks vahest nimetada Kaliningradi klopsiks), keedetud kartulid ja ebamäärast päritolu juurikad. Oluline tõik, mida Thorsten iialgi mainimata ei jäta, seisneb veel selles, et seda kõike on alati liiga vähe ?
Kuid see on vaid “Plekieemaldajas” nii. Strunki romaanidebüüdis “Liha on minu köögivili” (“Fleisch ist meine Gemüse”, 2004|) süüakse päris palju. “Plekieemaldajaga” ühendab minajutustaja piinlikust ja alandavast süldimuusikukarjäärist rääkiv ning ka kõige tuimemat lugejat pisarateni naerma ajavat romaani see, et süüakse rämpsu – sügavkülmutatud pitsat, parematel päevadel vohmitakse Kreeka restoranis ebatervislikes kogustes gyros’t ning pärast masendavaid kontserte aetakse kohustuslikus korras näost sisse industriaalsel hulgal härjasilmi. Kõvemad mehed söövad ära seitse-kaheksa, kehvemad viis-kuus. Kulinaariaga, mu daamid ja härrad, pole siin midagi pistmist, nagu ütleb ka raamatu pealkiri. Nimelt lausub üks romaani keskseid tegelasi, süldibändi juht ja mäned?er Gurki, et liha on tema köögivili ning lükkab salati põlglikult üle taldrikuserva prügikasti.
***
Umbes sama ebakulinaarselt läheneb toidule ka kolmas saksa autor, kes on võrdselt nii muusik kui kirjanik – nimelt Rocko Schamoni, kelle “Tähendusetuse tähetunnid” (“Die Sternstunden der Bedeutungslosigkeit”, 2007|) sisaldab episoodi, kus kolm Hamburgi punkarit otsustavad raha ja tarkade mõtete puudumisel peita ennast toidupoodi, et korraldada pärast sulgemisaega õgimisorgia. Nad korraldavadki, aga nagu idiootidel kombeks, kujuneb sellest tõeline monkey business: oma edust eufoorias, joovad tüübid ennast täis, kukuvad märatsema ja tõmbavad endale politsei tähelepanu. Algab täis pea ja täis kõhuga tagaajamine, mis lõpeb siiski pääsemisega. Kui palju sellel nüüd tegelikult toiduga pistmist on, ei oskagi kohe öelda ? Rohkem vist inimese põhivajaduste – õgimise, lakkumise ja adrenaliinilaksu rahuldamisega.
Kõige otsesemalt, tegelikult isegi teaduslikult, võtab uues Saksa kirjanduses toiduteema käsile krahv Alexander Joachim von Schönburg-Glauchau, kelle “Stiilselt vaesumise kunst” (“Die Kunst des stilvollen Verarmens”, 2005|) ongi see, mida pealkiri tõotab – praktiline abimees, käsiraamat algajale vaesujale. Suur roll on teoses muidugi toidul, sest sõltub ju nii selle valik kui ka serveerimise viis tihti sellest, kuidas on lood fiskaalsel rindel. Lahke krahv jagab soovitusi kasvatada ise maitseaineid ja juhib tähelepanu sellele, et mulje paljudest toiduainetest kui eksootilistest on kunstlikult tekitatud. Üks konkreetne näide on rukola, mida saab esiteks ise kasvatada, ja mis teiseks pole mitte mingi kaugete maade taim, vaid kasvab tänapäeval enamikus Euroopas looduses vabalt. Muide, ka meil saaks seda ise kasvatada ja mis puudutab rukola eksootilisust, siis on eestikeelse nimega põld-võõrkapsas võimeline kasvama ka Eesti looduses ?
Viimane remark viis kirjandusest juba üsna kaugele, kuid eks need asjad nii ongi – kirjandus on ideaalne viis nii toiduideede saamiseks kui ka hea meelelahutus söögikordade vahelisel ajal. Ja saksa kirjandusel on selles mõttes tõesti eriti palju anda – loe, ja sa mõtled söögist. Ja kui see toit on rõve või seda on vähe, siis võib seda võtta hoiatava näitena. Guten Appetit!