MUUSIKATÖÖSTUSE SUUR PÕHJUS EHK OTSIDES RAHA: Arvi Tapveri turismireis mööda Tallinn Music Weeki päevi, inimesi ja teemasid. Mida ta sealt õppis? Seda, et valdav osa muusikuist ja heliloojatest maksab oma tegemistele peale ja mida väiksem turg, seda enam. Aga ka palju muud.

Tallinn Music Week toob igal aastal kokku suurel hulgal tegijaid, kes kuidagimoodi identifitseerivad end muusikatööstusega: ajakirjanikke-arvustajaid, plaadifirmade ja agentuuride esindajaid ning muud segast seltskonda, kellest hästi aru ei saa, millega nad täpsemalt tegelevad või mida siit otsivad.

Loomulikult on ka palju tundmatuid import-muusikuid või bände, kes loodavad millegipärast just Tallinnast oma lõpliku läbimurret alustada.

Taukar tahab süüa

Kõik algas seekord Telliskivi loomelinnaku õllebaarist Põhja Konn, kuhu paneeliks ehk vestlusringiks oli kohale saabunud muusik Karl-Erik Taukar; Eesti muusikatööstuse vahendaja ja esindaja Virgo Sillamaa, kelle ameteid ning endisi ameteid ei jõua keegi kokku lugeda (seekord esindas autorite ühingut); üks plaadikeerutaja Funk Embassy nimelisest ühendusest, kelle nime paneeli teabetahvlil polnudki ja lõpuks jazz-muusik Susanna Aleksandra Veldi, kelle nime taga oli vaid üks märge: Fairmus. Fairmus on platvorm.

Rahvast oli jäänud hõredalt, sest avakõnede juurde pakutav jook ja snäkk olid otsa saanud.

Tänapäeval ei piisa muusika tarbimise, müügi või isegi tegemise juures teadmistest ja oskustest muusika alal ning sinnajuurde tutvustest vägevate manageride või promootoritega, olgu nad siis kes tahes.

Oluline on teada sõnu: paneel, platvorm, voogeldus, äpp jne.

Platvorm ehk vestlus kandis pealkirja “Muusik söönud, fännid rahul”, aga tegelikult oli see platvormi Fairmus reklaamikampaania. Aus ja siiras enesemüük. Platvorm on netis voogeldus-keskkond, kus saab kuulata muusikat ja samas ka seda sinna kuulamiseks laadida. See ongi voogeldus.

Jutt käis sellest, kes kellele ja kui palju peaks selle eest maksma. Taukar tunnistas ausalt, et tema küll voogeldusest söönuks ei saa ja Sillamaa tõdes juurde, et tegelikult valitseb globaalsel turul muusika ületootmine-ülepakkumine: tarbijate hulk pole lõputu ning raha saab tulla sisuliselt vaid nende taskust.

Puhtmajanduslikust aspektist läheb supp seda lahjemaks, mida rohkem muusikatootjaid on ning sama rahasumma jaguneb nende vahel. Võlurelva pole, kuigi mingi legend jutustab, et kui muusik või helilooja saab oma esimesed tuhat fänni kätte, siis need maksavad oma sõgeduses kõik ta elamise kinni. Samasugune jutt käib rahanduses esimese miljoni kokkuajamisest, misjärel kõik läheb juba libedalt.

Jääb katlapesuvesi

Fairmus on kolmeaastane Eesti oma platvorm, mis peab käimaõppimise kõrval rinda pistma Spotify ja muude gigantidega. Fairmusi taga on 16 Eesti tegijat, platvormi eripäraks aga see, et nad eelistavad eestimaist ning kogu raha läheb just sellele tegijale, kelle muusikat tarbija sealt voogeldab (tegelikult siiski miinus halduskulud, mis sageli ületavad väljamakstavad summad, sest tegemist on siiski investori huvidega) – vastupidiselt Spotify süsteemile, kus eelistatult saavad raha suurema tarbijaskonnaga tegijad.

Spotify süsteemis tähendab see seda, et supp ei jää valdavale osale heliloojatest, muusikutest, bändidest mitte lihtsalt lahjaks, vaid neile jääb katlapesuvesi. Seda hoolimata tõigast, et valdav osa A-kategooria staaridest, kelle laadset loomingut ka TMW-le järjest enam sisse voolab, peaksid ise maksma selle eest, et keegi neid voogeldab.

Kõik osalejad tunnistasid, et ainult kohalikku keskkonda muusika üleslaadimine tähendaks Eesti muusikule näljasurmale enesetapu eelistamist. Siinsete sadade tegijate ja tuhandete tarbijate vastu on globaalsed miljonid nii tegijates, kuulajates kui ka rahas mõõdetuna.

Jah, kunagi olid suured plaadifirmad mures, kui voogeldajad võtsid neilt leiva ja plaadimüük kukkus. Nüüd on nad ise seljad koos oma voogelduse sisse töötanud ja neile vastu astuda pea võimatu.

Vestlejad tegid rõõmsad näod pähe ja asusid kurvalt minekule. Tunni pärast hakkas uus platvorm sellest, kui raske on olla noor ja otsida taga oma seksuaalsust. Siinkirjutaja lahkus psühholoogi kabinetist.

2. päev ehk endiselt raha otsimas

Üks tore külg TMW-l on sündmuste hajusus mööda meie armast Kilulinna ning veebi-süsteemi eripärad, mis panevad inimesi omavahel tahes tahtmata suhtlema.

Festari peastaabi vastuvõtulauas selgus, et siinkirjutaja on küll end registreerinud korraldaja netilehel, aga netileht pole teinud seda teps mitte. Kuna uus katse minutilist operatsiooni läbi teha õnnestuski poole tunniga, siis tekkis võimalus suhestuda Unibet Arena (möödunud aastavahetuseni Saku Suurhall) juhi Siim Ammoniga, kellel tuli sama mure leti ees rahuldada. Kuna vahepeal oli festivali buss minema sõitnud, tuli avapidustusele Lasnamäele ühekordselt kasutatavasse konteiner-hoonesse sõita Siimu auto ja navigeerimisseadme abil. Selgus, et ta osaleb paneelis, kus jutuks suursündmuste ohutus ja turvanõuded, mis Eestis sisuliselt puuduvad. Tuletõrje ja päästeamet nõuab üht, aga elu midagi muud, mistõttu väiksemad tegijad ei suuda neid rahalisil põhjusil täita. See puudutab avariiväljapääsude hulka või siis ventilatsiooniseadmeid ja nii edasi ja nii tagasi. Siim lubaski päästeametit paneelis peetima minna.

Tagasisõiduks Lasnast kesklinna olid korraldajad teinud QR-koodi, mis võimaldas kasutada linna ühistransporti tasuta. Kuna väliskülalised ei orienteeru võõras keskkonnas kuigi hästi, sai siinkirjutaja giidiks nii kaheksaliikmelisele Leedu või Saksa delegatsioonile, kes nägi välja ja käitus nagu kahekümnepäine briti poissmeeste kamp. Suundusid nad Sveta baari, kus selgus, et nende liidriks on hoopis üks alfa-emane, kes neid juba ees ootas. Mida nad Tallinnas tegid, jäigi selgusetuks.

Vahepeal sain kokku Soome elava legendi, kahe-mehe indie-plaadifirma Stupido Twins/Idiootti Kaksoset (tõlkes Idioodi-kaksikud) Records omaniku Joose Berglundiga, kes rublaajal Eesti punkbändide nagu JMKE, Röövel Ööbik jt plaate sealpool lahte välja andis.

Kaksikute teine pool on oma teed läinud, aga selle eest on Joose igal aastal ise ikka suurem ja suurem ning alati TMW-l kohal. Seekord esindas ta World Clinicu ehk Aivar Meose plaadipoe laval oma uudistoodangut, 20 aastat tegutsenud ska ja reggae bändi The Valkyrians.

Ette rutates, selle õhtu parimad elamused olid vahetult enne toda Soome reggae-bändi samal laval esinenud brittide power-indie koosseis Krooked Tongue (vähetähtis polnud seejuures bassist-laulja puhtisiklik sarm, mida mõned targad ka X-faktoriks nimetavad) ning F-hoones ülesastunud I Wear Experience ja Svetas etteaste teinud Zahir. Mõlemal Eesti bändil on omajagu mainet ja kogemust, omaette lugu, kuidas seda realiseerida ning kas TMW on see koht.

Laibach, esimesena Põhja-Koreas

World Clinicu laval alustas siinkirjutaja jaoks veel tundmatu suurus Eestist Robotorr, millele järgnes Soome indie-punt NEØV, mõlemad omas klassis tegijad. Kolmanda kronoloogilise koha saavutas Eesti nimi Wolfredt, kelle kohta Meos mainis, et bänd olla kogu oma plaadi tiraaži ette ja ilma vahendajateta maha müünud. Saavutus, mida Eestis keegi naljalt järele ei tee.

Ent reedesse päeva jäi veel konverentsikeskuses toimunud usutlus kultusbändi Radiohead kitarristi Ed O’Brieniga. Arvestades bändi loomingu flegmaatilisust, läks siinkirjutaja meelega kohale veerandtunnise viivitusega, ent selgus, et seekord oli vestlus alanud kellapealt, seda ilmselt moderaatori täpsuse tõttu. Ma ei tea, kas esimese viieteist minuti sees ütles O’Brien mingi olulise tarkusetera, mis peaks inimesi aitama sel keerulisel muusikamaastikul, aga järgnev jutt keerles peamiselt selle ümber, kuidas bändil on vedanud plaadifirmaga, mis neid algusest peale toetanud on. Samuti arvas mees, et igaüks peaks ikka oma rida ajama (mis puutub loomingusse) ja üldse mitte püüdma konjunktuuriga kohaneda. Ka märkis O’Brien, et küpsemas eas on tulnud kogemusi ja tarkust juurde ning loopis veel seda laadi banaalsusi.

Võrdluseks, järgmisel päeval esitles oma raamatut industriaali ja elektroonilise dark wave’i teerajaja Laibachi liider Ivan Novak. Raamatu nimi on “LAIBACH 40 Years of Eternity” ning nagu pealkirigi ütleb, võtab see kokku bändi neljakümneaastase eksistentsi, mis on olnud permanentne vastu tuult sülitamine. Pole just kerge külma sõja tingimustes 1980. aastal Sloveenias kokku panna punt, mis hakkab tegelema igal võimalikul viisil anti-poliitkorrektsusega. Sellest hoolimata oli Laibach ilmselt esimene rokkbänd, mis väisas Põhja-Koread ning esitluselgi jätkus Novakil häid sõnu tolle riigi inimsõbraliku liidri Kimi (kes see enam mäletab, millise neist) kohta. Kuigi edu ja mainega on bändi tegemised järjest libedamalt läinud, sest keegi enam ei ehmu ega imesta, kui Laibach oma etteaste vahel taas juudi rasvast seepi müüb või muid kõlvatusi näitab, aga hoopis muretu pole see elu neilgi.

Novak kurtis, et hiljuti jäid katki kavatsused tuuritada Ukrainas ja Venemaal. Ukrainas turvakaalutlustel ja Venemaal teadagi mis põhjustel. Nüüd ootab bänd, kuni sõda lõpeb, et siis nendeski riikides oma sõnumit kuulutada.

Laupäev, raha endiselt pole

Tegelikult on kõik väga lihtne, muusikatööstus on võimas, aga enamik rahast jookseb kellegi tundmatu taskusse ja see keegi ei ütle ka, et tema käes kogu papp on. Valdav osa muusikuist ja heliloojatest maksab oma tegemistele peale ja mida väiksem turg, seda enam.

Eestis sisuliselt korraldajaid, kes suudaks mõne bändi rahvusvaheliselt käima tõmmata, pole. Seda tunnistas eravestluses kunagi ka Virgo Sillamaa ise. Managerid kujutavad endid kui jumalaid, ent valdavalt on tegemist kas mõne fänni eraviisilise entusiasmiga või leiab keegi juba töötava koosseisu, et nende pealt hõlptulu teenida. Mõlemat tüüpi bändi-managerid aga hakkavad peagi kadestama WC-potte (sellest hiljem). Ühel või teisel juhul jäävad välisturud suletuks ja lõpuks saab bändil aku tühjaks.

Manager kirub samal ajal oma kergekäelist valikut hakata üldse mingi bändiga tegelema ja kadestab WC-potti, sest see peab tegelema vaid ühe sitaauguga korraga, manageril on neid aga sageli neli kuni kuus ühikut üheaegselt.

Selleks, et midagi muutuks, oleks tarvis isiklikke kontakte märksa sidusamal tasemel. Valus tõde on, et muusikatööstus sarnaneb maffiaga ja väljaspool olijaid keegi ei oota. Selleks, et sidemeid saada, ongi sellised trefid nagu Tallinn Music Week, ent isegi, kui keegi sealt mõne lepingu hangib, ei kipu ta seda alati avalikult kuulutama. Seetõttu saab mõõta kasutegurit vaid kaudselt. Peamiselt siis, kui mõni bänd või plaadifirma sellest teada annab. Või siis festar ise.

Promootorid ja management’id hoiavad pigem madalat profiili.

Kommunikatsioonijuhi Ingrid Kohtla sõnul polegi alati leping ainus indikaator. On ka väliskajastus, tuur Euroopas või pääsemine tugevale festarile. Muidugi. Palusin tal tuua mõni näide viimasest 15 aastast.

Üks TMW pealtnäha kõrvaline külg on hakanud järjest rohkem oma elu elama: alates avakõnedest, paneelis osalejatest kuni kõiksugu pressimaterjalideni välja kargab silma, kuidas Tallinna linn, kultuuriministeerium, Põhjamaade ühendused ja muud administratsioonid on leidnud sündmuses oma võimaluse tutvustada oma linna, riiki, regiooni. Sõltumata sellest, kuidas muusikatööstusel läheb, saavad kohaletulnud osa siinsest kultuuriruumist ja seda tasub müüa.

Sel aastal täitus Tallinn Music Weekil 15 aastat. Justkui oleks aeg vahekokkuvõtteid teha. Loodetavasti ei jookse aku tühjaks.

Epiloog

Võimalik, et neutraalne ajakirjanikupilk ei taju mängu ilu, kuid mõni päev pärast palvet tuua välja TMW mõni tõhususe indikaator, saabus pressiteade, mis vähem kui nädalase sündmuse jooksul toimunu kokku võttis: jutuajamised tehisintellektist ja digioskustest, soovõrdsusest ja muusikaökosüsteemi jätkusuutlikust arendusest (mis selle väljendi taga ka ei seisa), olevikust ja tulevikust, samuti kõik partnerid, toetajad, konverentsile saabunud videotervitus ja palju positiivseid elamusi. Järjest rohkem hindavad siiatulnud Eesti muusika kõrget taset jne.

TMW on leidnud oma koha Euroopa muusikasündmuste kalendris. Kindel see.

Ühelt väliskülaliselt leidsin kommentaari, et talle meeldib, et festival on üle linna laiali, siis näeb linna eri palgeid. Tõsi, seetõttu linnaosast teise tõtates jääb külaline samal ajal nii mõnestki etteastest ilma, aga arvamused on erinevad.

Teisest kommentaarist jäi silma, et TMW on muusikaesitlusfestival. Just nimelt, rõhk on ju esitlusel ja esitlusel peaks olema mingi mõõde, tulemus.

Pressiteade loetles, et: “TMW on rahvusvahelise muusikakonverentse ja talendifestivale ühendava föderatsiooni FoMC asutajaliige, Euroopa talendivahetusprogrammi ESNS Exchange liige…” jne.

Talendivahetusest kargab justkui näkku, et nüüd võiks tuua mõned vahetused esile. Kahjuks seda ma ei saanud.

TMW 2023 numbrites:

• 188 artisti 41 maalt, neist 91 Eestist
• 51% artisti(kollektiivi)dest sisaldasid naissoost või kväärliikmeid
• 173 konverentsi panelisti, neist 45% naised
• 1212 PRO delegaati/muusikatööstuse professionaali
• 28 muusikafestivali esitlusõhtut 12 toimumispaigas
• 58 programmi toimumispaika
• 18 032 festivalikülastust
• 1142 väliskülalist

Suured numbrid, kas pole? Mis veel parem, nad tulevad järgmisel aasta jälle!