*
Ahto Muld (AM):Kunstihoones on sul praegu kahasse näitus argentiinlase Marcos Lópezega. Muuseas, Postimees kirjutas, et te olete absurdseid radu pidi kokku sattunud vennad. Kuis nii?
Peeter Laurits (PL):Täpsem oleks öelda, et me ei ole veel kokku sattunud, ainult me pildid kohtuvad. Kokteiliretsepti Marcose ja minu piltidest mõtles välja Reet Varblane, tema on näituse idee autor. Rosita Raud lavastas meie dialoogid, kujundades näituse. Kusagil vahepeal on veel Alfredo Corti, Reet Remmel ja Ulrich Haas-Pursiainen. Head mõtted tekivad erinevate võngete koostöös. Need ei ole absurdsed rajad. See on labürint.
Samas, kui ma paigutan Kütioru koordinaadid lõunapoolkerale ning pikkus- ja laiuskraadid kogemata ära vahetan, siis ma satungi Argentinasse, kusagile Paran? jõe soodesse. Mõlemal kaldal on linn, lääne pool Reconquista, idas Goya. Santa Fe’ni, mille lähedal Marcos López sündis, jääb allavoolu mõnisada kilomeetrit.
*
AM: Viimastel aastatel – tunne? – ei möödu kuudki, kui sa kusagil midagi ei avaks ja Karla Sinijärv sust jälle OP-is ei räägiks. What a fuck? Grafomaan visuaalis?
PL: Mõned ajad on tempokamad, teised jälle teisiti. Mul on praegu väga eksalteeritud kuud. Klõpsutan lüliteid. Väga huvitav on. Mõne aja pärast see olek jälle teiseneb.
*
AM: Et sa nii palju teinud oled ja et tehtu on niikuinii protsess, paneks heal meelel sind seda tükkideks lõikama. Millisteks juppideks sa oma kunstnikutee hakid?
PL: Ei hakigi. Miks ma hakkima peaksin. Kunstiajaloos mind ka ei huvita periodiseeringud. Palju huvitavamad on nähtamatud voolud, mis siin-seal jälle pinnale kerkivad ja ühendavad pealtnäha ühendamatuid tegelasi ja mõttesuundi. DeStudio aeg näiteks on väga rööbitine sellega, mida praegu teen, ehkki ma ei tunneks DeStudio Lauritsat tänaval vist äragi.
*
AM: Kütiorg, kus sa elad, on kujunenud kultuskohaks. Miks?
PL: Mina ei puutu siin asjasse. Kütiorg on kogu aeg kultuskoht olnud. Kütiorus on tammetsõõr. Kultuurimüüdi kudusid siia sisse juba Ohakad.
*
AM: Kui tihti on sul tunne, et viibid Kütiorus kui linnas – keset kõiki neid üritusi, mida jätkub puhuti rohkem kui Tallinnasse?
PL: Puhuti on mul tunne, et käin Tallinnas puhkamas. Uimane ja vaikne monokultuurne linn. Ainult kesklinn on millegipärast Shanghai äärelinna täis ehitatud.
*
AM: Kas nad su kodupaikkonda looduslikult juba perse ka üritavad keerata? Nii tavaline tendents ju.
PL: Kes on need nad? Eks me ise ikka keerame. Sellel demokraatlikul progressiveskil, milles me üheskoos kaasa lööme, on ju ainult üks käik – hävitada ja laieneda. Teiste olendite elukeskkonna hävitamises ei ole minu käed puhtamad kui sinul. Me üritame jah, luua siin väikeses orus keskkonda, mis inspireeriks aupaklikkusele ja vaimustusele looduse ees. See on tasapisi toimima hakanud. Samal ajal – selleks, et siiatulijatele seda lõbu ja luksust võimaldada – peab keegi teine kusagil mujal veelgi rohkem kaevandama ja lagastama. Lõpuks on kõik seotud ja enamasti me ei tea oma tasakaalu hinda.
*
AM: Milline samm viib avatud ateljeest hullumajja?
PL: Vale jalaga voodist välja astumine võib väga nõmedasse kohta viia. Meelehärm ja viha sellepärast, et osaled protsessides, kus ei tahaks osaleda, on viljatud ja juhmid tunded. Viha ja kadedus on kõige vastikumad hullumajad, mis inimloom oma tarbeks ehitanud on.
*
AM: Nagu arst arstilt: kuidas on eetris olla?
PL: Ma ei tea, kust sa võtad, et ma arst olen. Ole, nagu sa oleksid siinsamas.
*
AM: Mida sa praegu teed. Järgmisena, mõtlen.
PL: Ma tahaks loota, et ma veel ei tea.
*
AM: Mida sa praegu loed?
PL: Enamasti ma loen raamatuid läbisegi. Praegu loen vähe, väga palju muud on teoksil. Ühest kohast teise sõites kannan kaasas Marija Gimbutase “The Language of the Goddess”, Laugaste ja Liivi “Muistendid vanapaganast”, Patrick Conty “The Genesis and Geometry of the Labyrinth”, Alain Daniélou “Gods of Love and Extasy”, R. Dale Guithrie “The Nature of Paleolithic Art” ja muidugi Hasso Krulli “Talve”. Seda viimast ma praegu kujundan. Ma tahaksin nüüd jälle ühte sellist talve nagu 1998 ja 99. Lumevangis ja talveunes ja külmas raamatukuhjade ja visandite keskel. Hasso “Talve” ma loeksin iga natukese aja tagant uuesti. Mulle meeldib, kui on valge ja pime korraga.
*
AM: Kas fotograafiks saamiseks piisab odavast aparaadist? Näiteks Balta turul müüdavast rontvanast lollikindlalt lihtsast Smenast?
PL: Fotograafiks saamiseks ei ole üldse mingit aparaati vaja ja ma ei olegi veel vist päris fotograafiks saanud. Kunagi varastati ühes Helsinki punkarite varjupaigas mu Canon ära. Uue ostmiseks polnud raha. Ehitasin siis omale igasugustest karpidest ja kottidest pinholekaameraid, kui väga vaja läks, laenasin aparaati Herkki-Erich Merilalt ja enamasti solistasin pimikus. Väga põnev aeg oli. Pinholidega tegin mõned päris huvitavad pildid ja avaldasin artikleid ameerika ajakirjades. Sealt tekkisid kirjasõbrad ja mõttekaaslased. Lõpuks üks neist – Miami väikese fotopoe pidaja Kent Nunamaker – kinkis mulle uue samasuguse Canoni. Ma olin jube õnnelik. Paari aasta pärast varastati see ka ära. Siis ostsin jälle samasuguse. Selle aja peale oli see mudel juba ammu ajast ja arust ront. Aga mina olin temaga väga harjunud, ei pidanud enam mõtlema, mida ja kuidas teen. Muudkui tegin. Kui oma aparaadi kotist välja võtsin, siis kolleegid hirnusid viisakalt omavahel. Fotograafina töötamiseks on küll vaja väga kallist aparatuuri.
*
AM: Ma annan sulle ilgelt vähe ruumi, ütle, kes sa oled. Mis sa selle kohta ülekuulamisel teataks?
PL: Ülekuulamisel ma loomulikult valetaks.
*
AM: Avalikud kohad, mis imponeerivad.
PL: Mulle meeldivad paigad, mis on turufundamentalismi poolt veel koloniseerimata või lohakalt koloniseeritud. Näiteks intervõrk, näiteks pargipingid. Mulle meeldivad inimsuhted, mille vahele ei panda raha, võlakirju ega juriidilisi lepinguid. Isegi mitte nende sümboleid.
*
AM: Uurin nagu vanur teise vanuri kohta: kuidas kass Ippoliti tervis on?
PL: Ippolit tänab ja tervitab vastu. Viimasest pulmast tuli ta tagasi verekorbast tehtud kiivri ja läbihammustatud lõuaga. Pisut dopingut ning taastusravi ja paari päeva pärast läks ta tagumisi jalgu järel lohistades jälle tagasi. Täna hommikul jõudis ta lõpuks rahuloleva ilmega koju, parkis ennast lambaliha täis ja kobis ahju peale. Lehvitab sulle sealt sabaga.