Tallinn pidas järjekordset nn visioonikonverentsi kõlava pealkirjaga “Ääretu Tallinn”. Juba pealkiri iseenesest on midagi väärt.
Mida tähendab ääretu? Kes vähegi on kursis tänapäeva suurlinnade arengutendentsidega, teab, et infoajastul tekkinud aglomeratsioonides valguvad inimesed, kontorid ja tootmisettevõtted üha enam ajaloolistest linnasüdamikest välja – algul lähija seejärel juba kaugtagamaale. Eesti keeles on sellele universaalsele linnastumisprotsessile leitud termin valglinnastumine. Kuid just valglinnastumine on see, millega Tallinna linnajuhid kõige vähem arvestavad. Vahel jääb mulje, et Edgar Savisaar paneb silmad kinni ja katab ka kõrvad, et mitte valglinnastumist märgata. Viimsi, Iru, Loo, Jüri, Luige, Saku, Saue, Tabasalu on ammu Tallinna osad, mis samasugust visiooni vajavad. Kuid nagu kõlava nimega konverentsil tuleviku-uurija Erik Terk nukralt tõdema pidi – visioon peaks toetuma analüüsile. Seda analüüsi konverentsil ei kõlanud ja Tallinna linnajuhid pole seda ka kunagi eriti vajanud.
Kas valglinnastumine ja selle protsessi seaduspärasused ning universaalsed tendentsid on olnud saladuseks? Ei ole. Mujal arenenud riikides on see kõik juba läbi elatud. Isegi Eestis töötas 1980. aastate lõpul, 1990. aastate alul tulemuslikult Tallinna linnalabor, kus seda kõike väga selgelt ette kujutati. Kuid siis ei olnud veel maa, kinnisvara ja ettevõtete eraomandust, mistõttu valglinnastumise kiirust oli raske ennustada.
Tänaseks on selge, et pealinna lähi- ja tagamaa ühtseks toimimiseks tuleb välja arendada keskusest kiirtena välja kulgevad ühiskondliku transpordi magistraalid. Linna servadesse tuleb rajada autoparklaid ja teeninduskeskusi. Et linna laiali valgumise tulemusel tuleb Tallinnast välja viia rida suuri sinna enam mittesobivaid objekte ja rajatisi – eelkõige näiteks lennujaam. Muidu upub Tallinn autoummikutesse ja närvilisse inimmassi.
Endisel linnapeal Tõnis Paltsil on kahjuks õigus, et Savisaare juhtimisel on Tallinn teel põrgusse. Linna loomulikku arengut mittemärkav kanapimedus ei saagi pealinna arengut juhtida. Eelmisel linnapeal ja Savisaare erakonnakaaslasel Jüri Ratasel oli vähemalt mingeidki ideid, kasvõi rohelise pealinna visioon või merele avanemise soov.
Senise olukorra jätkudes ei saa linn tulevikus Savisaare sõnul teha muud, kui tänavaid parandada ja teid ehitada. Lahendusena näeb linnapea seda, et edaspidi ei suuda kõik perekonnad kallineva nafta ning elektri tingimustes pidada üleval kahte autot ja põllupealset majakolossi ning on seetõttu sunnitud Tallinna naasma. Tallinna kolimise soodustamiseks ning transpordimurede lahendamiseks tuleks meeri hinnangul ehitada Tallinna kesklinna piirkonda uusi maju. Savisaart on pärast selliseid mõttemõlgutusi raske tõsiselt võtta. Savisaar on muutunud Tallinna linnapea karikatuuriks. Jääb vaid siiralt imestada, kuidas on võimalik üldse mitte aru saada, mis laiali valgunud Tallinnaga toimub ja mis veel ees seisab. Savisaare projekti realiseerimine eeldaks Stalini NLiidule ja Hitleri Saksamaale sarnast ühiskonnakorraldust. Vähemalt eraomandi kaotamist, maade tagastamist kolhoosidele, riiklikku planeerimist majaehituskombinaatides, inimeste sidumist passire?iimi kaudu nõukogudeaegse sissekirjutusega ja teisi vahvaid asju, mida sovjetire?iimi ajal elanud inimesed enesele elavalt oskavad ette kujutada.
Tallinna otsustajad võiks lugeda 1927. aastal ilmunud Eesti ühe tunnustatuma linnageograafi Edgar Kanti magistritööd “Linn kui ümbrus ja organism.” Kantil oli ettenägemisvõimet aastal 1927, Tallinna juhtidel aastal 2007| puudub see täielikult. Olgem ausad, asi on meditsiiniline.