See on sedasorti linateos, mille kohta tahaks hirmsasti esimese hooga kantseleikeeli öelda, et tegu on heatasemelise Euroopa noortefilmiga. Filmile pole otseselt miskit ette heita: stsenaarium on paigas, operaatoritöö igati korralik ja näitlejatel pole ka häda midagi. Miski ometi häirib.
Mõned on nimetanud seda anarhismifilmiks. Mina ütleksin, et tegu on pedagoogilise muinasjutufilmiga. Häiribki see, et filmist kumab läbi noortesõbraliku ja empaatiavõimelise pedagoogi hellalt osundav käsi. Alguses läheb lugu päris lennukalt käima, mida edasi, seda varjamatumalt pedagoog-konsultandi õilsad ponnistused vaatajani jõuavad.
LIHTNE MUST-VALGE LUGU.
Õnnetu tüdruk on masenduses ja kaelani võlgades. Maksab muudkui paha kapitalisti mersulömmimist kinni ja lõppu ei paista sel niipea tulevat. Paha paksmagu nõuab pappi, mitte muidugi sellepärast, et tal endal seda vähe oleks. Ja kuigi tüdrukul pole raha, on tal head sõbrad. Sihukesest trafaretselt sitast seisust kogu lugu lahti lähebki.
Niisiis otsustavad noored käepäraste vahenditega pahale vereimejast kapitalistirojule õigluse õppetunni anda. Käepärasteks vahenditeks muidugi mustad röövlimaskid ja oskus signalisatsioon vaikima sundida. Nende põhiloosung: “Sul on liiga palju raha!” kõlab küll kurjakuulutavalt naiivselt, aga esiotsa ei pööra sellele erilist tähelepanu. Destroitavad hiiglaslikus rikkurivillas nii, et vähe pole? see on kaasakiskuvalt naljakas. Suurepärane operaatoritöö!
Kohtumine pahaga ongi minu jaoks kogu filmi tipphetk. Hoian mõlema käega tooliservast kinni: “Aaa? mis nüüd juhtuma hakkab?” Pinge on profilt üleskruvitud.
Kapitalist ise näeb välja justkui oleks ta põhikooli ajalooõpikust välja lõigatud. Keskealine, kergelt tüsenemisele kalduv lödi lontrus. Enesekeskne ülbik, kes lähemal vaatlusel etableerunud endiseks hipiks osutub ning viimaks ohjeldamatult isalikvariserlikke traktaate puistama kukub. Et oli 60ndatel hipi ja sama idealistlik ja blä-bläblä?. aga elu teeb omad korrektiivid.
HARIDUSMINISTEERIUMI TELLIMUSTÖÖ?
Et isalike õpetussõnadeni jõuda, selleks tuleb enne vanamees ära varastada ning teda üksjagu peedistada. Vot need traktaadid ja dialoogid, mis tegelaste vahel armsas mägionnikeses aset leiavad, on juba tüütud. Mägionnis vaatan ma esimest korda filmi jooksul kella ja ka teist ja kolmandat korda.
Kapitalistiroju on ilmselgelt filmi kallal käinud pedagoogi suuvooder.
Filmi lõpuosas lausub pedagoog kapitalisti suu läbi: “Jah, teie eesmärgid on küll õiged, aga vahendid?.” Seda lauset oleme me kõik liiga palju kuulnud.
Filmi vaadates meenus mulle ikka ja jälle Aidi Valliku noortekas “Kuidas elad, Ann?” Mõlemad on osundavad noortekad (liiga eesmärgipäraselt konstrueeritud), selliste asjade tootmine peaks tõenäoliselt Haridusministeeriumi tellimustööna toimuma ja vastav märge peaks neil ka juures olema. Siis leiaksid nad oma õige ni??i.
Nii et kõik pungitsakalduvustega lapsed kinno, seal räägitakse teile pikalt ja põhjalikult, et kaos ja vägivald pole tegelikult lahendus!