Oma vanuse kohta üliheas vormis olev ?kolnikov käib veidi üle aastase lapselapselapsega iga päev Kadriorus presidendilossi ümbruses jalutamas. Ta hoiatab, et kell kaks saab meie aeg täis, sadagu siis või paistku päike, tuleb minna. Nagu Soome sõtta 65 aastat tagasi.
Aga kuidas ?kolnikovist üleüldse operaator sai? Moskvas, kus ?kolnikov on sündinud, oli kinoteater Uraan. Selle juures töötas OBSK (nõukogude filmi sõprade ühing) nime kandnud ühing. “Seal käisid paljud tuntud nõukogude re?issöörid ja operaatorid. Mind see hirmsasti huvitas ent hiljem ununes.” ?kolnikovi ema oli tsaari ajal rändteatri näitleja. Kord mängisid nad koguni Jasnaja Poljanas Tolstoi enda geniaalse pilgu all. Tolstoile hakkas noor ja kaunis näitlejanna meeldima. Ta palus kunstnikul naisest portree maalida. Kunstnikuks aga oli Leonid Pasternak, Nobeli laureaadi Borissi vend.
STALINIL EI OLNUD NAIST…
?kolnikovi isa hukkus ilmasõjas ning teda pole Semjon kunagi näinud. ?kolnikov lõpetas kutsekooli ning temast sai treial. Igal õhtul tuli ta koju, must kui kurat. Seda nägi filmistuudios töötanud õde. “Tulgu ma stuudiosse, ütles ta, on vähemalt puhtam amet. Olin üliõnnelik. Minust sai kinoseadmete remontija.” Osakonnajuhataja märkas poisi huvi asja vastu ja lubas tal peale tööd teha proovivõtteid. Aasta pärast läks ühel rezhissööril tarvis abilist. “Võeti mind. Õppisin kiiresti.”
Nõnda kiiresti, et varsti seisis ?kolnikov juba isakese Stalini enda palge ees. Et teda filmida. Jossif Vissarionovitsh rääkis parajasti kuldseid sõnu konstitutsioonist, rääkis aeglaselt ning kuulajates hirm aina kasvas. Hirm teha tahtmatult midagi, mis… Lähedal seisid teisedki tähtsad kujud, kellest ?kolnikov mäletab Krupskajat ning Lenini õde. Noort operaatorit hakkas nagu kuradi enda vahendusel piinama lauluke, mida tol ajal juleti laulda vaid ülisalaja. See blatnoi-lauluke algas sõnadega “Stalinil ei olnud naist…” Ja jätkus teadagi, mis vaimus. Laul kaikus nooruki peas üha valjemini ja valjemini, nii et talle tundus, et seda kuulevad kõik.
SALAJA TUNDMATUSSE SÕTTA
?kolnikovi valimine Talvesõtta oli eriti ootamatu ja salajane. Nad valmistasid võtete jaoks ette kaamerad, panid neisse filmi nõnda, et kaaslased ei näeks. “Meie stuudios polnud selline asi kombeks.” Seekord oli. “Mida me ütlema peame?” pärisid nad parteibossilt. “Öelge, et lähete Lääne-Ukrainasse.”
Lääne-Ukraina ja -Valgevene olid Stalini käpa alla läinud alles hiljaaegu. Neid sündmusi oli filmitud stalinliku põhjalikkusega. Kuid nüüd läheb sinna veel viis operaatorit. Kes seda usuks?
“Läksime keskööl. Istusime Punase noole nimelisele rongile ja olime juba hommikul Leningradis. Tutvusime linnaga, käisime kinos. Lõpuks viis Sasha Kuznetsov, kinorühma direktor, nad riidelattu ümber riietuma. Anti neile saapad, gimnastjorkad, valged poolkasukad ja “nõukogude naerid”, nagu tol ajal armees budjonnovkaid kutsuti.
“Siis me juba teadsime, et öösel läheme Nõukogude Liidu ja Soome piirile. Sõitsime pooleteisetonnise veoki lahtises kastis. Luksushotelli soojusest tulnuil oli eriti külm. Maanteele jõudes tundus pakane koguni üle jõu käivat.” Õnneks peatuti tee veeres seisva kuuri juures. Sealt tuli välja sõdur ja kuuldes, et tegu on filmimeestega, käskis oodata – neile tullakse järgi. Mindi kuuri tuulevarju ning saadi teada, et Soome piir on väga lähedal. Kui koit taeva punaseks värvis, kuuldus kõrvulukustavat mürinat. Seda saatev laskmine polnud enam kuurist kuigi kaugel. Siis meenus ?kolnikovile lapsepõlv. Nende pere oli üle elanud revolutsiooni ja kodusõja, kus isa surma sai. Kui sugulased ja sõbrad nende juures kogunesid, räägiti alati neist rasketest aastatest. ?kolnikov mäletab hästi, kuidas need jutud teda hirmutasid. Siis põgenes ta tänavale, peitis end kusagile ja istus seal kaua oodates, et hirm mööda läheks. Sellest ei rääkinud ta kunagi kellegi. “Häbenesin, et olin selline jänespüks.”
Kuid nüüd viis tee soomlaste piirivalvepunkti suunas.”Auto peatus ja mu vanemad kolleegid käskisid mul filmida piirivalvehoonet statsionaarse kaameraga. Nii tegin esimesed võtted Soome pinnal. Ühes ruumis olid kahekorruselised narid. Need olid hoolega üles tehtud. Kuid teises toas valitses täielik kaos. Laual olid taldrikud poolelijäänud söömaajaga, purunenud klaasid, leivatükid laiali? Toolid olid ümber kukkunud, võis näha, et soomlased olid põgenenud kuuldes piiril suurtükituld.”
Sõitnud poolteist kilomeetrit edasi, kuulsid nad seljataga tugevat plahvatust. Varsti jõudis neile järele sõiduauto ja seal olijailt kuuldi, et piirivalvemaja oli õhku lennanud. “Jumal kaitses meid. Kui oleksime seal veel paarkümmend minutit passinud? Ilmselt oli hoone mineeritud.”
?kolnikov mäletab, kuidas Pravda detsembrinumbris teatati, et nõukogude sõdurite poolt vallutatud Terijoe nimelises paigakeses oli loodud alternatiivne valitsus, mida juhtis Kominterni sekretär Otto Kuusinen. See kuulutas end Soome Demokraatliku Vabariigi ajutiseks valitsuseks. Nõukogude valitsus tunnustas seda ja sellega sõlmiti diplomaatilised suhted. “Selliseid uudiseid lugedes ei kahelnud keegi, et paari nädala pärast on meie väed Helsingis. Räägiti, et Leningradi sõjaväeringkonnas loodi Soome rahvaarmee korpus. Kui läksin Leningradi täisfilmitud linti viima, nägin linna lähistel harjutamas minule võõrais, rohelises mundris sõdureid. Hiljem sain teada, et need olidki tolle korpuse sõdurid ja et neid oli umbes 13 500 meest. Lahingus ei nähtud seda korpust mitte kunagi.”
ÖÖD LUMEKUNINGANNA EMBUSES
Sõda aga jätkus ja sõdurid said otsa. “Meile öeldi, et sõdivad vaid Leningradi sõjaväeringkonna sõdurid. Nii oli see tegelikult vaid sõja algpäevil. Hiljem nägin filmides rindel juba vanu reservsõdureid ja noorsõdureid. Meie kaotused olid tähelepanuväärsed.”
Tulid kõvad pakased ja lumi oli sügav. Sõduritel polnd öösel paika, kus magada. “Muldonni oli raske kaevata, kuna maapind oli jäätunud ja kõva kui teras. Raiudes õnnestus lahti saada vaid väikesi tükke, labidale ei tasunud mõeldagi. Filmisin, kuidas sõdurid kaapisid ööseks lund ja katsid magamiskoha kuuseokstega. Nii tukuti öösiti tund või paar. Oli valitud korrapidaja, kes magajad üles äratas kui need külmuma kippusid.”
Hiljem kohtas ?kolnikov juba sõdureid, kes olid tulnud Siberist ja maa teistest piirkondadest. “Teisisõnu sõdis kogu maa. Välksõja plaan kukkus läbi. Meie ees oli tugev ja sitke vastane, kes oskas sõdida. Nad näitasid üles suurt võitlushimu ja suuri sõjalisi võimeid. Soomlased on põhja rahvas, visa rahvas, kes lapsest peale oskavad suusatada. Meie sõdurid põrkasid kokku suuskurite rühmadega, kes olid relvastatud automaatpüstolitega. Suurt muret valmistasid kuku?kad ehk snaiperid. Nad noppisid meid kõrgetest männilatvadest. Juba siis võis näha, et meie soldatid polnud selleks sõjaks valmis. Soomlased ilmusid ootamatult ja “valasid” automaatidest, kuid meie mees alles otsis emakest vintpüssi, lasta ei jõudnud üldsegi, sest oli juba surnud. Meie kaotused aina kasvasid. Palju tapetuid, haavatuid, palju külmunuid.”
?kolnikov mäletab, et filmis välihospidali. “See oli teema just minu jaoks. Minu raske statsionaarse aparaadiga ja statiiviga polnud eesliinile eriti asja – maha oleks lastud. Seal pidi filmima kerge käsikaameraga. Kolleegid viisid mu välihospidali. Õhtul lubasid järgi tulla.” ?kolnikov vaatas ringi. “Oli lumine männimets ja kaks presenttelki. Oligi kogu hospidal. Palju haavatuid – telgid olid täis, kõvast pakasest hoolimata olid paljud haavatud väljas. Seal sidusid õed neid külmast siniste kätega.” ?kolnikov asetas aparaadi statiivile ja hakkas filmima. “Filmisin sõdurit, kelle käsi oli puruks lastud. Valust hoolimata naeratas ta objektiivi vaadates. Filmisin lõikust: arsti käsi, suurelt – sõduri nägu, veel suuremalt tema silmi, täis kannatust. Filmisin inimese tragöödiat sõjas. Siis hakkasin filmima leitnanti, kellel õde pead sidus.”
“Mis asja sa minust filmid? Ja mida sa siin üldse teed! Lähme meie, tankistide juurde!”
SEIKLUS TANKITORNI VARJUS
Leitnant viis ?kolnikovi mootorrattal oma rühma juurde. “Hakkasin palavikuliselt filmima tankiste, võitlusvalmeid, räpaseid. Üksteise järel läksid tankid liikvele. Tanke tangiti, tehti pisiremonti, täiendati laskemoonavarusid. Filmisin komandöre ja nende hulgas tuttavat leitnanti, seotud pea kaardi kohale kummardunud. Väntasin peaaegu lakkamatult. Kinnastele vaatamata külmusid käed nii, et sõrmed muutusid tuimaks. Mind paluti välikööki. Sõin seal koos tankistidega. Ühtäkki kuulen: valmis minekuks!”
Mootorid prahvatasid käima. ?kolnikov unustati. “Sain aru, et mõne minuti pärast olen siin üksi, pakases, keset metsa, ilma sõiduvahendita. Hüüdsin tuttavale leitnandile: kuhu mina lähen? – Meiega tuled! – Aga kuhu? küsisin ja taipasin siis oma naiivsust. – Lahingusse mõistagi. Oleme nimelt sõjas.”
?kolnikov hoidis pilgu tankil. Ja siis koitis. “Seome statiivi jalad tankitorni külge kinni, mina ise varjan end torni taga, ainult käe pistan välja, et saaksin vändata. Kui käsi pihta saab, pole häda.”
Nõnda hakkaski ta filmima teemat “Tankid teel” imetledes kauneid lumiseid maastikupilte. Kaugelt paistis üksildane talu. “Külm tuul kraapis nagu noaga nägu, käed kinnastes kangestusid, kuid mina olin õnnelik! Millised kaadrid! Ning ees lahing, mida saan filmida. Ma ei mõelnud tagajärgedele. Olin kindel, et torn kaitseb mind. Siis ei teadnud ma veel, et mürsk võib purustada torni koos kogu meeskonnaga, rääkimata neist, kes tankikerel lamavad.”
?kolnikovile meenusid Roman Karmeni ja Boriss Makasejevi filmikaadrid. “Tahtsin sama vapralt filmida selles sõjas, nagu nemad olid teinud Hispaanias. Väntasin ägedalt – filmisin. Ja äkki – miski rebenes, paiskas mind õhku ja lennutas lumme. Algul mõtlesin, et tank on pihta saanud või sõitnud miini otsa. vaatan – tank on tagajalgadel nagu hobune, kahuritoru suunatud taeva poole. Õnneks oli kaamera terve, ainult statiiv oli viga saanud. Tõusin ja lonkasin tanki poole.” Luuk avanes ja välja ronis leitnant, seejärel mehaanik-juht, nägudel peegeldumas hämmeldus, kiivrid viltu peas. Juht oli otsustanud minna otse üle talu ümbritseva tara. Kuid tara lauad olid kinnitatud metallist raudteerelsi külge, mis oli kaevatud sügavasti maasse. Selle relsi vastu oligi tank sööstnud. ?kolnikov ei näinud neid tankiste enam iialgi. “Kuid tean, et nende ettevaatamatus päästis mu elu. Hiljem kuulsin, et kõik need tankid olid saanud tabamuse ning maha põlenud.”
Kuhu nüüd minna? “Vaatasin tagasi. Kaugemal nägin heinaküüni ja salka sõdureid. Küüni keskele oli tehtud lõke, selle kohal katlas kees midagi ning levitas meeldivat lõhna. Alles nüüd meenus mulle, et ma pole juba kaua söönud. Poisid närisid midagi, kõigi lõuad töötasid usinasti. Nende näod olid nõest mustad, ammu pesematud.” Väljas oli juba pilkane öö, kui allohvitser andis käsu: jätta! Homme tuleb lahingusse minna! “Olin üpris väsinud ja närviline nässu läinud filmimise pärast. Üks sõdureist pakkus mulle paika enda kõrval. Kui kaua magasin, ei mäleta enam. Või magasin ma üldse? Võib-olla, et vaid tukastasin, kartes külmuda. Ärkasin hüüdude ja tulistamise peale. Oli veel pime. Heinad põlesid suurte tõrvikutena. Ka küün põles mõlemast otsast. Haarasin kaamera. Põlevate heinte tuli pimestas mu silmi, komistasin meie tapetud sõdurite otsa. Nüüd kuulsin mitte enam vintpüsside üksiklaske, vaid juba automaadivalanguid. Neist lasid soomlased. Ma ei teadnud enam, kus on omad, kus vastased. Hiljem tuli välja, et salk soomlasi tapsid meie tunnimehed, süütasid küüni ja avasid tule magavate sõdurite pihta. See oli minu jaoks selle sõja kõige õudseim öö.”
Veel eelmine päev olid sõdurid ?kolnikovile rääkinud, et rügemendi kaotused on tohutud, kuid neid aetakse ikka edasi ja edasi? Siis ei teadnud ta veel, et nõukogude rünnak oli nurjunud.
AIMOGA EESLIINILE
Kolleeg Georgi Simonov külmetus ja ?kolnikovile anti tema käsikaamera Aimo. “Olin üliõnnelik, sellega pääsesin ju eesliinile. Sõdurid olid kaevunud lumme, asetades enda alla kuuseoksi. Oli kõva pakane. Meie ja soomlaste vahel oli väli täis puhast ja puutumata lund. Kolm-nelikümmend meetrit paigast, kus olin koos ühe elatanud allohvitseriga, oli väiksevõitu lohk ning ma otsustasin siirduda sinna, et filmida meie sõdurite rünnakut.”
Allohvitser hoiatas ?kolnikovi soome snaiprite eest. “Ole ettevaatlik, kinomees. Lasevad su maha, siis ei filmi sa enam kuraditki.” Risk oli loomulikult suur. Kuid Aimo oli antud ?kolnikovile vaid mõneks päevaks. Kuidas loobuda võimalusest filmida lahingut? Õnneks oli lumi sügav ja ?kolnikov kaevus sellesse varjamaks end snaiprite eest. Abiks oli ka valge poolkasukas. “Mind võinuks paljastada vaid must kaamera, mille olin sunnitud tõstma pea kohale, et objektiivi lume eest kaitsta.” Viie minuti pärast otsustas ta hinge tõmmata. Ettevaatlikult, pead tõstmata, vaatas ta ringi. Siis kuulis ta, kuidas lumel rabises midagi, justkui põldhiired oleksid jooksnud. “Mõistsin, et lastakse ja kangestusin. Lebasin kaua liikumatult. Ühtäkki enam ei lastud. liikusin edasi, kuid aeglasemalt, peatusin iga viie meetri järel. Lohku jõudsin õnnelikult. Tundsin end suhteliselt turvaliselt ja hakkasin valmistuma filmimiseks. Pöördusin seljaga soomlaste poole, sättisin objektiivi, reguleerisin diafragma.”
Aeg liikus aeglaselt, pakane üha kõvenes. Isegi soe poolkasukas ei aidanud enam. Metsavaikus tundus täiesti rahumeelsena. Soomlaste punkrite kohal tõusid suitsujoad. Nad olid soojas ja turvas paksude betoonseinte taga. “Meie poisid aga olid lahtise taeva all. Kartsin, et kaamera jäätub, avasin poolkasuka nööbid ja libistasin kaamera selle alla. Külmast metallist käis värin üle keha.” Aeg möödus, kuid lamada näis olevat üha mõnusam ja mugavam. “Mõistsin, et võin külmuda. Et ainult magama ei jääks!”
HURRAA! HURRAA!
Päike laskus juba puulatvade kohale, taevas tõmbus roosakaks. “Mõtlesin juba minna tagasi, omade juurde. Kuid siis kerkis metsa takka leek ning käis kõva mürin. Uni oli kui pühitud. Läks lahti!”
Kaua suurtükituli kestis, ?kolnikov ei mäleta. “Vahtisin kogu aeg sinna, kus oli meie jalavägi, ootasin, millal rünnak algab.” Mürsud lendasid üle ?kolnikovi pea ja lõhkesid kaugel tema taga. “Hakkasin filmima. Kui plahvatused lõppesid, tõusid meie sõdurid. Lülitasin Aimo sisse. Lamasin ja filmisin. Sõdurid jooksid algul vaevaliselt, ilmselt olid nad minu moodi külmast kanged. Nad hüüdsid: hurraa!” ?kolnikov märkas, et paljud jooksjaist langesid, teised sattusid segadusse. Kostis soomlaste tihedaid automaadivalanguid. “Nüüd ei tormanud enam keegi rünnakule. Kes oli tapetud, lamas maas, ülejäänud püüdsid pageda. Rünnak katkes.” Filmida polnud enam miskit. Aimoga filmis ?kolnikov veel mitut lahingustseeni. Oli õnnelik nende võimaluste üle. Kuid varsti oli Simonov tagasi ja ?kolnikovi osaks sai taas raske aparaat, millega eesliinile enam asja polnud.
MÖÖDALIBISEV UNISTUS
Esimestest rindepäevadest saadik nägi ?kolnikov teede ääres mahajäetud jalgrattaid. Ahnelt vaatas ta neid ja meenutas oma jalgrattatut lapsepõlve. “Minu suurimaks salajaseks unelmaks oli saada endale jalgratas. Kuid neil aastail oli see minusuguse jaoks lausa võimatu. Kõigepealt hakati neid alles tootma, teiseks käis ratta hind üle meie võimaluste. Kuid sõita miskitmoodi oskasin. Mu sõbral oli vana võõramaist päritolu ratas, millel puudus pidur. Pidurdamiseks tuli jalg maha panna. Kord pidurdasin ebaõnnestunult, lendasin kanalisse ja vigastasin tõsiselt kätt. Pisut sai kannatada ka jalgratas. Pärast seda keelasid vanemad sõbral mulle ratast anda. Ma pole kogu elu jooksul näinud nii palju hüljatud jalgrattaid, kui Soomes sõja ajal. Võta aga, vali misuke sulle meeldib?Kuid sõda, aparaat käes?”
Nõnda ei saanud ?kolnikov endale iial jalgratast. Autosid on tal olnud mitu tükki, kuid jalgratas jäigi vaid unelmaks.
“Jätkasin selle sõja filmimist ja veendusin üha enam, et meie sõjaväe rünnakutempo aina langes. Selliseid välihospidale, millest rääkisin, oli rindel üha enam. Teedel nägin ja filmisin veoautokolonne, täis haavatuid ja külmunuid? Sõdurid rääkisid, et soomlased istuvad soojades punkrites, kuid meie jäätume lumes ja rängas pakases.”
?kolnikov annab soome sõdureile täie tunnustuse. “Seal rindel oli meil raske mõista, kuidas see väike maa, mille elanikkond vastas Leningradi linna omale, ei anna alla, nagu meile tookord tundus, masendava ülekaalu ees.” Kõik, mida ?kolnikov tookord sõjast teadis, pärines Molotovi kõnedest NSV Liidu Ülemnõukogu istungjärkudel.
Omi kaadreid filmis “Mannerheimi liin” nägi ta alles pool aastat hiljem armees, kuhu ta oli tulnud oma sundaega teenima. Enam taipas ta asjast alles aastaid hiljem, lugedes juba vana mehena marssal Mannerheimi mälestusi ja muid Talvesõda puudutavaid teoseid.
