*
Ahto Muld (AM): Millega sa tegelesid enne filmimaailma sukeldumist?
Vahur Laiapea (VL): Olen elus pidanud päris mitmeid ameteid. Kogu endine Nõukogude Liit on täis kirjutuslaudu, mida ma Tartu Mööblikombinaadis 1979-1983 kokku klopsisin. Päevas ca 50 lauda, aastas 10 000, nelja aastaga siis ca 40 000 lauda. Ühe laua eest sain keskmiselt 30 kopikat. Haamer oli tihti kruvikeeraja asendajaks, aga usun, et lauad püsivad koos tänaseni.
1985. aastal lõpetasin kaugõppes Tartu Ülikooli eesti filoloogina. 1994. aastal tõi elu mu ringiga Tallinnasse tagasi.
*
AM: Ja Tallinnas sattusid filmimaailma?
VL: Filmimaailma sattusin tänu südameasjadele. Nimelt juhtisin paar aastat riiklikku südamehaiguste ennetamise programmi, mille raames tootsime ka mõned õppefilmid. Sealt edasi töö produtsendina, Kanal 2-s oma programmi juhtimine ja aastast 2001 oma stuudio käivitamine.
*
AM: Kas produtsenditöö kõrvalt ise filmitegijaks hakkamine oli Su teadlik valik või juhus?
VL: Kui rajasin oma stuudio, hakkasin tavapärase produtsenditöö kõrval (mis on idee, raha ja tegijate parimal moel kokku viimine) üha rohkem ise saadete sisulise loomisega tegelema. Mingil hetkel tundsin, et tahan teha oma asju – oma saateid, oma filme. See on sisemise kasvamise küsimus ja ka eneseteostuse küsimus.
*
AM: Oled oma filmides kasutanud inimese avamiseks psühhodraamat. Räägi lähemalt oma senistest töödest.
VL: Minu filmid liiguvad vist mööda ääre- ja piirialasid – nii inimlikus kui geograafilises mõttes. Minu esimene autorifilm “Hing on sees” (2004|) jälgib psühhodraama juhendaja Aivar Simmermanni tööd kuue vaimupuudega lastekodus kasvanud noorega. Koos mängitakse läbi elus olnut ja seda osa tulevikust, mida neil noortel ei saa kunagi olema – oma lapse sündi.
Mõtlesin psühhodraama toomisele telesse või filmindusse juba mitu aastat enne selle filmi tegemist. Käisin isegi Aivariga Soomes psühhodraama koolitusel. Psühhodraamat kui meetodit inimese avamiseks tahan kindlasti oma filmides ka tulevikus kasutada.
*
AM: Räägi pisut ka oma viimase filmi “Teisel pool pidalitõbe” saamisloost.
VL: Viimane valminud film “Teisel pool pidalitõbe” (koos Peeter Simmiga) oli väga raske töö. Selle peategelase Ülo Kirsi, kelle elu 80 aastast on 60 möödunud leprosooriumides, leidsin Lätimaalt Talsi leprosooriumist. Meest on püsti hoidnud pidev töö. Kui ta oleks 20-aastasena pikali visanud ja alla andnud, ei oleks teda enam ammu elavate kirjas. Aga Ülo, kes tuli ka KUMU-sse filmi esilinastusele, ei jäänud filmiga ise rahule – ilmselt seetõttu, et ma ei pannud filmi tema tõsiseid süüdistusi Kuuda leprosooriumi kunagise peaarsti ja Ülo vihamehe Arno Sarve aadressil. Ma ei saanud seda teha, sest surnud mees ei saa ennast kaitsta. Arno Sarv lahkus siitilmast juba aastaid tagasi.
*
AM: Koos filmide tegemisega oled pidevalt teinud ka telesaateid. Kas filmide tegemine ja teletöö üksteist ei sega?
VL: Minu jaoks ei olegi tele- ja filmitöö vahel olemuslikku vahet. Suur enamus minu telesarjadest on dokumentaalsed sarjad (Haiglalood, Veere pääl, Keelekümblejad, Piiri pääl, Positiivne Narva jt.), mis meenutavad nii sisult kui vormilt rohkem dokfilme, kui tavapäraseid telesaateid. Ka valmiv doksari Eesti Raadiost on minu jaoks pigem seitse dokumentaalfilmi. On kahte tüüpi kalamehi – ühed tormavad õngega mööda jõe kallast ringi ja püüavad kala üles leida, teised viskavad õnge vette ja ootavad, et kala ujuks selle juurde. Mina kuulun viimasesse tüüpi.
Koos operaator Arvo Viluga püüame vaikselt sulanduda sellesse keskkonda, kuhu meid on lubatud ja kaamera näeb asju, millest ei oska unistadagi. On ka võimalus jalaga uks lahti lüüa ja hakata mööblit ümber tõstma. See pole meie jaoks.
*
AM: Missuguse filmi tegemisest oled kõige rohkem unistanud, mis on veel tegemata?
VL: Tahaksin järgmisena teha filmi surmast ja suremisest läbi hingehoidja Naatan Haameri tegevuse. See ei tähenda, et ma ise juba oma surmast unistaksin. Tegemata on kõik need filmid, mida ma järgmise kahekümne aasta jooksul kavatsen teha.
*
AM: Kust tuli mõte teha film Arnold Rüütlist?
VL: Üks film sünnitab teise. Endise leeprahaige Ülo Kirsiga Saaremaal tema kodukülas käies tuli temaga jutuks ka üks teine vanema põlve Saaremaa mees – Arnold Rüütel. Sisetunne ütles, et temast tuleks teha arhiivipõhine film ja et huvitavat materjali peaks jaguma. Miks seda filmi vaja on – see peaks olema eesti rahvale nagu peegliks näo ees, et meelde tuletada, mis nägu me oleme ja kust me tuleme. Tuleviku kujundamiseks on kasulik minevikku vaadata.
*
AM: Kuidas iseloomustad Rüütli käsitlust filmi?anriliselt? Mida sellelt filmilt oodata?
VL: Alustaks sellest, mida see film ei ole. See ei ole uuriv ega paljastav film. See on üldistus meile kõigile (s.o. kõigile, kes on vanemad kui 15-20-aastased) ühisest Nõukogude ajast ja sellest ajast väljumisest ühe vana mehe sõnade ja tegude läbi. Oluline on ilmselt see, et peategelane mängis olulist rolli enne ja pärast väga sisulist ühiskondlikku muutust. Et see vana mees on viimased viis aastat kandnud Eesti Vabariigi presidendi tiitlit, ei oma minu jaoks liialt olulist tähtsust. Filmi ajaliin ei jälgi ajaloo tegelikku kulgu, see on sihiteadlikult üsna sassi aetud ja kõrvutatud Arnold Rüütli sõnavõtte Nõukogude ajast taasiseseisvunud Eesti algusaastate retoorikaga.
*
AM: Kas sa arvestasid, et sellise teemaga kaasnevad sinu tahtest sõltumata ühiskonnas tormilised reaktsioonid, mis ei pruugu olla üldsegi objektiivsed ja analüüsivad.
VL: Deklareerisin filmi alustades, et ei taha sellega sekkuda poliitikasse ja kinnitan seda siinkohal üle. Nüüd, kus see on valmimas ja hakkab peagi oma filmielu elama, saabub aeg ja reaktsioonid, mida on võimatu ette prognoosida. See on nagu poja sõjaväkke saatmisega – annad ta seerudele ja kapralitele üle ja ta peab ise enda eest seisma hakkama.
*
AM: Mida sellest filmist said ise üllatavat teada, avastasid üleminekuaja lähiajaloo kohta,
mida enne ei olnud mõelnud või märganud?
VL: Inimese kohanemisvõime imeline ulatus on see, mida ikka ja jälle imetlen.