Moskva lavastaja Sergei ?enovat? lavastas üliõpilasetenduse Dostojevski järgi “Poisid”. Etendusele tuli üks rikas inimene, kuulas lugusid südametunnistusest, hingest ning sellest, et hea mälestus aitab kaua elada, valas liigutusest pisaraid ja andis raha uue teatri loomiseks. Nii kerkis teater “Teatrikunsti stuudio”, kus hakkavad etenduma lavastused peamiselt vene klassikast – pikad etendused arutlustega, ilma meelelahutuseta, kuid propagandistliku mõttega, et vaadanud sellist etendust ja liigutunud, väljub inimene sooviga saada teiseks – paremaks ja puhtamaks.
ÜMBER TEHTUD KLASSIKA
Huvitav algatus, kahju ainult, et sellised algatused sõltuvad täiesti rikaste inimeste tujudest. Ning eeldada, et rikkale inimesele hakkavad meeldima head lavastused, on ka väga raske, head etendused võivad talle enamasti meeldida juhuslikult. Räägin seda mitte selleks, et ma ei austa rikkaid inimesi või et pean neid teise sordi olevusteks, kuid rikkus – kui see pole saadud pärimise kaudu – nõuab väsimatut hoolitsust, nagu armastus; millestki muust armunu mõelda ei suuda.
Tänapäeval viivad inimese tõsise kunsti juurde ainult südametunnistuspiinad. Mälestus sellest, et ta kunagi teadis ja armastas klassikat, teadis peast luuletusi ja mõtiskles maailma saatuse üle. Neid südametunnistuspiinu kasutavad rikkad kirjandusettevõtjad.
Boriss Akunin sai kuulsaks oma krimkadega nuuskur Fandorinist (edu saladus on selles, et tegevus toimub seal 19. sajandi lõpul ja on maitsestatud vastava leksika olmeatribuutidega; lugeja mõistab, et ta neelab mitte mingit krimkat tänapäevase elu kroonikast, vaid loeb midagi respektaablit ning aadellikku, mida ei tarvitse häbeneda). Ruttu end ammendanud, pöördus Akunin ammendamatu klassika poole. Algul kirjutas ta ümber T?ehhovi “Kajaka”, muutes selle tavaliseks krimkaks. Nüüd lõi ta romaani “F.M.”, milles kirjutas oma viisil ümber Dostojevski “Kuritöö ja karistuse”. Moskvas, raamatukaupluses “Moskva” toimus uue raamatu esitlus ning mälestusmärgi avamine kuulsale kirjanikule. Esitlusele tõi Akunin “suveniirid” oma teosest. Täpsemalt: Raskolnikovi kirve koos veriste juustega teral, revolvri ning lehekülje Dostojevski väljamõeldud käsikirjast. Akunini romaani sü?ee põhineb sellel, et rühm inimesi otsib Dostojevski “Kuritöö ja karistuse” kaduma läinud käsikirja. Otsingutes osalevad: arst-maniakk, deputaat ja tema poeg, transseksuaal-taekvondist, narkomaan ja paljud teised, kes moodustavad meie ühiskonna tavalise seltskonna.
Klassika mängib täna õpetatud kelneri häbiväärset osa. Moskva tsirkuses, näiteks, riietatakse üks kloun Pu?kiniks, ta jookseb areenil hanesulega, loobib luuletustega käsikirjalehti ja kukub kogu aeg, kuna talle taob haamriga pähe paks nümf.
KAS HULLUMAJAS ON VABU KOHTI?
Kui kunst jääb ilma juurtest, hakkavad ta loojad oma teostele punuma kunstlikke juuri. Ning endiselt jääb ainult viide klassikule võidukindlaks variandiks. Järjekordse skandaali klassikuga korraldas Andrei ?oldak, lavastades Moskvas näidendi “Phaidra”. Nagu teada, armus õnnetu muinaskreeklane Phaidra oma võõraspoega Hippolytosesse, millest tuli ka kogu tragöödia. Andrei ?oldakil toimub tegevus tänases psühhiaatrilises raviasutuses, kus patsiente ravitakse elektri?okiga. Patsiendid ise piinavad elajalikult hiiri, tapavad kalu ja ujuvad basseinis, mis on püstitatud otse lavale. Pärast tapavad kõik üksteist: Phaidra torkab Theseuse surnuks suguakti ajal, Theseus tapab basseinis Hippolytose, doktor-psühhiaater vägistab oma patsiendi. Seejuures selgitatakse kõike Tsvetajeva, Seneca ja Racine’i tsitaatidega, tõsi, aeg-ajalt eemaldutakse kõrgkirjandusest täielikult ja hakatakse loopima fraase, mis on kokku pandud kaasaegsest slängist.
Intellektuaalse kino üks kõige edukamaid vene autoreid Aleksandr Sokurov ütles hiljuti lahti mängufilmist. Ta arvab, et purustatud on selle alus – hea kirjandus, ning hakkas tegema ainult dokumentaalfilme. Praegu on tal lõpetamisel film Rostropovit?ist ja Galina Vi?nevskajast ja nende sõprusest Sol?enitsõniga. Autor arvab, et need kolm kuju võivad tekitada vaatajas mingi kainestava mulje. Lõpetas ta ka filmi “Aleksandra”, kus lihtne vene eideke sõidab Kaukaasiasse külla oma lapselapsele, kes teenib seal armees. Vanaema tutvub kohalike elanikega, t?et?eeni naistega. Filmis kedagi ei tapeta, inimesed püüavad lihtsalt ükseist mõista.
Dokumentaalkino ei eruta täna mitte üksnes Sokurovit. Et kunstilised vahendid ei aidanud selgust saada kaasajas, on fakt ja dokument omandanud kulla kaalu. Kuid kõige sagedamini tulevad ekraanile portreefilmid, mis on pühendatud kuulsustele või seriaalid tsüklist “Kriminaalne Venemaa”. Ehk alternatiivsed otsingud käivad samas ringis nagu ka tavaline teleseep. Kõige sagedamini on dokumentaalteosed pühendatud staaride lahkuminekuile, nende eraelule, armusidemetele või bandiitliku omandi ümberjaotamistele. Ning jälle ei ulatu käed inimhingeni, mille pärast nutab rikas inimene, kes avas oma raha eest teatri?