Narvas juba seitsmendat korda toimunud lahingu rekonstruktsioon murdis sellel aastal lõpuks lahti ka Eesti meediakanalite ukse. Varem pole vaatemänguline paugutamine augustikuises Narvas suuremat tähelepanu köitnud. Selle aasta peapreemia läheb aga Delfile, kes ei pidanud paljuks oma fotograafi idapiirile kohale saata.
Ajaloo taasesitamine
Narva linnuseõuel ja vanalinnas madistamas olid eestlased, venelased, rootslased, soomlased, lätlased ja üks tatarlane. Piiteri ment lasi püssist soome ?riftikunstniku pihta. Rootsi arveametnik jõi pärast lahingut kokku läti santehnikuga. Eesti õpetaja (ehk siis mina) langes võitluses tatarlasest automehaaniku käe läbi.
Ajaloo taasesitamine on paljudele saanud hobiks, mõnele üksikule suisa tööks. Huvi rekonstruktsioonide vastu on ka sootsiumis tõusmas, seda näitavad kas või kerkivad viikingikülad ja muinasasulad. Vabaõhumuuseumis käia on popp, oma lemmikperioodi riietusele ja aksessuaaridele kulutatakse tuhandeid.
Muuseumide jaoks on sellised suured vabaõhusündmused magnet, mis inimesed kohale toob. Narva lahing on selgelt üks Narva muuseumi tugevamaid ja tuntumaid kaubamärke. Loodetavasti saab see nii mõnelegi tõukeks, et astuda ka tavalisel päeval muuseumiuksest sisse. Sest alati on midagi vaadata. Näiteks hetkel lisaks püsiekspositsioonile üheksa näitust. On, mille vahel valida.
Ajaloo taaselustamine on edukas, kui jälgitakse kõiki pisidetaile. Võib vaielda, kas oluline on ka aluspesu, kuid välimus peab tipp-topp vastama sellele, mis kunagi olnud. Ja pauk peab sama kõva käima, supp samast kraamist keedetama ning õlu maitsev olema. Viimast kulub näiteks kahurimeestel kaks korda rohkem, sest nemad peavad lisaks janukustutamisele ka kuumaks läinud kahurit pealekusemisega jahutama.
Eksperimentaalajalugu
Täiesti arukate inimeste vahel võis Narva muuseumi õuel kuulda järgmist diskussiooni.
– “Kas liigume siit puu tagant kogupaukudega vasakule ja pärast vägistame naised ning tapame külamehed?” – “Ei, pigem läheme siitkaudu otse edasi ja siis paneme need kojad põlema.”
See on komandöride vaheline arutelu tulevase lahingu teemal. Samal ajal käib Põhjaõues värskete soolakurkide rekonstruktsioon. Järgmisel päeval tulemustega tutvudes selgub, et 30 toobi kurkide sõjaleeris laialijagamiseks kulub vaid 22 minutit.
Vaid turvalisuse huvides tehakse mööndusi autentsusele, näiteks kahurimeeste plastikust kaitseprillid. Või siis see, et üheski relvas pole midagi peale püssirohu ja pabertropi ning keegi ei sure päriselt.
Selline ajaloo taaselustamine on lähedane sugulane eksperimentaalajalooga. Viimane proovib välja selgitada tehnoloogiaid ja nippe, mis omal ajal tavaelus kasutusel olid, kuid on tänaseks unustuse hõlma vajunud. Näiteks see, kuidas tegi kiviaja inimene endale kaabitsa ehk kivikirve. Või kuidas saab mesilasevaha vahendusel pronksist ehteid teha. Täitsa lihtne, kui nippe tead.
Kui aastaid sellistesse asjadesse süveneda, siis saab juba materjali kokku võtta ja teadusartikliks vormida. Tegu on meil veel mitte väga populaarse, kuid paljudes maailma paikades tunnustatud ajaloouurimise meetodiga.
Koduloouurijad
Ja nüüd kõrvalepõige naaberlinna. Narva-Jõesuu teenekas kodu-uurija ja aukodanik Virve Orav pani näitusele välja väikese osa oma elutööst – see sisaldab kõige muu hulgas ka üle 80 sugupuu koostamise ja peatselt ilmuva luuleraamatu. Karm mutt, mis? Ilma kodu-uurijateta ei saa ajalooteadus samuti hakkama.
Aasta tagasi kirjutasin siinsamas, et Narva linnuse õuele sattusid hobused. Sellel aastal jälle. Ja järgmisel ja nii edasi. Näeme Ida-Virumaal!