Esimene neonats, kellega mina oma elus kokku puutusin, oli mingi suvaline tüüp Tallinnas. Freddy (Psühhoterror) tassis ta ühele peole kaasa. Enne kui ta ennast totaalselt rihmaks tõmbas, jõudis ta mulle rääkida oma vaimustusest Prantsuse Võõrleegioni üle ning seda et “Euroopa oli, on ja peab jääma valgeks!”. Hilisemas elus olen ma aarialastega palju kokku puutunud ja pean ütlema, et ega nende seisukohad ilmast, ja sellest, mis seal sees, eriti ei erine tolle eesti genosse poolt väljendatust.
1990-NDATE KESKPAIK
APOLIITILISED JA NATSI-SKINNID
1990ndate keskel kui ma sattusin Berliini skinhead-sene’i, olid suurte võitluste ajad traditsiooniliste-apoliitiliste ja natsi-skinnide vahel möödas. Mõlemad seltskonnad elasid oma elu ja aeg ajalt saadi kokku ja siis oli, kuidas oli. Tegelikult polnud kahe erineva skinhead-kultuuri vaheline piir kunagi hermeetiline. Ikka leidus paar tegelast, kellel oli sõpru nii siin- kui sealpool. Kas või selle tõttu, et paljud hilisemad Berliini skinhead-liikumise prominendid olid kunagi olnud natsid.
Meie noid seal skinnideks ei pidanud ja nemad meid vist eriti kah mitte. Aga juhtus nii, et teineteist trehvati ikka ja jälle kontsertidel, tänavail ja jalgpalli juures. Sageli lihtsalt ignoreeriti teineteise olemasolu, teinekord läks löömaks, teinekord aga ka jutuajamiseks. Omavahel kutsusime meie natse Pappnase’deks (Pappninad), kuidas nemad meid kutsusid, isegi ei tea.
NÄIDE LIHTLABASTEST PROVOTSEERIJATEST
Mõnda neist tüüpidest, kes niiviisi scene’ide vahel pendeldasid, tundsin ma isegi. Üks neist oli prantslane nimega Kristoff. Paks brutaalne siga, ütlen ma, kellele pakkus rõõmu endast nooremaid ja nõrgemaid vaeseomaks peksta. Kakluse ajal sõitis tal katus täiesti ära ja see oligi üks põhjus, miks teda kannatati. 110 kilo berserki vormis on kõike muud kui sääsehammustus! Too prantslane oli kunagi olnud Belgia Võõrleegionis, sealt miskil põhjusel jalga lasknud ning tulnud Berliini varjupaika otsima. Oleks ta Prantsusmaale läinud, oleks ta ka kohe kinni pandud – deserteerimise eest. Nojah, Kristoffile ütlesid kõik küll tere, ta käis ka kontsertidel ja muudel üritustel, aga muud tegemist temaga ei tehtud. Too Kristoff oli see mees, kes armastas käia punkkontsertidel White Noise embleemidega. Tavaliselt hakkas mõni noorem ja väljastpoolt Berliini temaga selle üle õiendama. Siis oli Kristoffi tund tulnud! Sellised mehed lõpetasid tavaliselt halvasti.
Kristoffil oli mitu piloodijakki ja teine oli tal vasakpoolseid embleeme täis. Sellega käis ta jälle natsikontsertidel ja provotseeris samamoodi tüli. Ja niipalju kui ma kuulnud olen, ei tahtnud ka aarialased temaga tegemist teha ning ignoreerisid teda, palju võisid. Kristoffi eksistentsi kergendas asjaolu, et tavaliselt provotseeris ta tüli inimestega väljastpoolt Berliini, noorte külaskinnidega, kes olid võib-olla esimest korda tulnud tõelisele punkkontsertile. Niipalju ta ikka jagas, et Berliini rahvale hõlma ei hakanud, need olid ju tavaliselt sõpradega. Lõpuks sai mees sisenemiskeelu enamikes Berliini klubides ning haihtus kuhugi ära, olla Ida-Berliini natside seas jala maha
saanud.
KÕIGE TÄHTSAMAST: DRESSCODE´IST
Tavainimene erinevatel skin-fraktsioonidel vahet ei teinud, aga seda enam oli dresscode’il tähtsust omavahelises suhtlemises. Skinhead-stiil on peensusteni paika pandud ja sarnaneb tegelikult 60ndate briti mod-stiilile. Natsid ei jaganud sellistest asjadest muidugi muhvigi ja sellepärast käis pidev irvitamine, kui mõni eriti tobedalt riides eksemplar linnas vastu jalutas. Parim, mida ma olen oma elus näinud, oli 90ndate lõpul Berliini kesklinnas. Kevadine aeg ja mulle tulid kaks kamraadi vastu. Mõlemad olid solaariumipruunid, läikivate kiilaksraseeritud peadega. Üleni mustas, jalas platvormtallaga tanksaapad. Kõrvas ja kaelas paksud kuldrõngad/ketid ja peale selle veel suured medaljonid saksa kotkaga. Vööpandlad olid neil taldrikusuurused ja seal oli ka miski vapp peal. You can’t believe it, aga nad nägid välja nagu tulnukad eriti räigest sado-maso unenäost!
Üldiselt oli aga nii, et natse tundis ära nende kõrgetest saabastest (põlveõndlani ulatuvaid saapaid kandsid tol ajal vaid aarialased või homod – mitte et ma oleks homofoob, aga nii fakti mõttes), laiadest traksidest ja iga ilmaga mustas käimisest. Kui ikka suvel nii 35-kraadise palavaga tuleb vastu kraeni kinninööbitud mustas piloodijakis tüüp, siis polnud vaja tema meelsuse üle kaua mõtelda! Kusjuures paistab, et selline on rahvusvaheline trend. Leidsin kunagi Internetist mingi ameerika skin-saidi ja seal irvitati ka kohalike natside üle. USA nats on iga ilmaga mustas, kannab ülilaiu trakse ja heavy metal T-särki. Nii oli see ka Berliinis ja sama garderoobi näeb ka Eestis. Pole miskit uut siin päikese all!
TÜÜPILISEST LÖÖMAST
Nüüd räägime ühest löömast nii umbes 1995. aastal, Potsdami Lidenparkis Cock Sparreri kontserdil. Kohal olid jälle mingid aaria kamraadid, kes juba teise-kolmanda loo alguses ajasid käe püsti oma “saksa tervituseks”. Mäletan, et atmosfäär oli juba enne bändide pealeminekut ärev. Enamik inimesi käisid küünarnukid õieli ja ainult ootasid, millal lahti läheb.
Mingil hetkel läks Martini, Berliini apoliitilise Oi!-bändi Goycko Scmit laulja, mingile mehele ütlema, et tehku oma poliitikat mujal ja lasku käsi alla. Martini on peaaegu kahemeetrine rugby-mängija ja sellepärast talle midagi vastu ei öeldud. Ent kontserdi vaheajal, kui me õues suitsu tegime, ründasid (sõna otseses mõttes ründasid) meid nii kolmkümmend aarialast. Meie olime üheksakesi ja ma imestan siiamaani, et me sellest löömast eluga välja tulime. Ja tegelikult polnud see üldse nii hull, kui võis arvata vahekorrast kolm ühe vastu.
“AARIALASED” JA NENDE ARGUS
RESPEKTI KAOTAMINE
Sellest hetkest kaotasin ma tegelikult respekti natside suhtes. Kindlasti on natside seas karme tegelasi, kes ka üksi kuradi vastu lähevad, ent enamike kakluste puhul on tegemist siiski suure ülekaaluga ja vähegi olulisema vastupanu korral tõmbasid saksa natsid saba jalge vahele ning lasid jalga. Parim näide on see, mis juhtus Berliinis türklastega.
ESIMENE ETAPP: KUIDAS TÜRKLASED NATSE PAIKA PANID
Kui too natsivärk nii 90ndate alguses tõusis, said türgi poed ja sõõrikuputkad kõvasti kannatada. Neonatsid tegid reide suisa Kreutzbergi ja teistesse nn türgi linnaosadesse ning peksid rahvast või rüüstasid poode. Mingil hetkel tekkisid Berliinis türgi tänavagängid. Ja nood tüübid olid hullud, uskuge mind. Türklased on kuradi karm seltskond, kui asi puutub vägivalda. Rahvuslik uhkus või mis, aga isegi pooleteisemeetrine türgi käblik läheb kallale kahemeetrisele vastasele, kui ta peab – sest muidu kaotab ta oma näo. Lühidalt, türgi hiphop-gängid saavutasid üsna ruttu selle, et üksi neonats ei julgenud sõõrikuputka poole vaadatagi.
Berliinis peeti tol ajal idapoolseid linnaosasi, eriti Lichtenbergi ja Marzahni, neonatside kantsiks. Seal elas väga vähe välismaalasi ja ega isegi sakslased julgenud seal õhtuti, veel vähem öösiti, tänavail käia. Juhtus aga paar korda, et mingid türgi vanamemmed peksti kusagil tänaval läbi, siis järgmisel õhtul patrullisid Lichtenbergis autotäied (600-sed mersud kusjuures) relvastatud türklasi. Said peksjad kätte ja?
JÄRGMINE ETAPP: VIETNAMLASED JA SUUR TUKK
Nojah, igatahes hakkasid aarialased siis vietnamlasi peedistama. Et head pisikesed ja vastu ei hakka. Ega eriti ei hakanud – kuni selle hetkeni, mil vene ja poola maffia neile katust tegema asusid.
Nimelt müüsid vietnamlased tänavanurkadel salasigarette. Ja idaeurooplased võtsid selle äri oma kontrolli alla. Vietnamlastel olid ka omad pealikud, kes vist funktsioneerisid vahelülina müüjate ja poolakate/venelaste vahel. Ma töötasin üksvahe ehitusel Frankfurter Allee metroojaamas, kus oli ka suur sigaretimüümise koht. Ühel päeval tegin tellingul just suitsu, kui paar üsna jokkis aarialast metroojaamast välja loivasid ja kohe ühe salga vietnamlaste juurde. Nood olid kogunenud kuldkettides noore mehe ümber, ju siis andsid aru oma müügist või midagi. Mingi sõnelemine seal all käis, kuni kuldkettidega pisike vietnamlane tõmbas ühel hetkel välja suure püstoli. Stseen nägi välja nagu mingis haiges splatter-kung-fu filmis, ausalt!
Aarialased haihtusid hetkega.
KOLMAS ETAPP: PÕGENIKUD JA HALE “KODUMAAUHKUS”
Siis orienteerusid natsid ümber põgenike peksmisele. Need elasid linna ääres oma varjupaikades ja erilisi gänge ei moodustanud. Niipalju siis ennastsalgavast rahvuslikust võitlusest!
Mäletan, et kunagi paradeerisid kolm teismelist aarialast Warschauer Strasse metroojaama perroonil. Rahvas hoidis kahte lehte ja poisid silmnähtavalt nautisid olukorda. Kuni selle hetkeni, kui vagunist tulid välja kolm kahemeetrist aafriklast. Vennad vajusid paarkümmend sentimeetrit madalamaks ja vaatasid, et minema said.
Siinjuures tuleb mulle meelde, kui ma kunagi öösel nii kahe paiku kontserdilt trammiga koju sõitsin. Ühel hetkel tulid peale kamp teismelisi noornatse. Ausalt öeldes nägid nad üsna sagris ja lääpas välja. Eriti üks poiss oma roosa piloodijaki ja põlvini rippuvate saksa rahvusvärvides traksidega. Seisid minu lähedal ja arutasid midagi omavahel. Kui ma maha läksin ja neist möödusin, siis kuulsin, kuidas üks neist teistele nutusel häälel kurtis: “Ja isamaaarmastust pole tänapäeval ollagi! Keegi ei ole enam uhke oma kodumaa üle!”
Ma veel mõtlesin, et kurat, kas teil keset ööd pole muud jututeemat või?
NEONATSIDE KULTUURILISED VASTUOLUD
NEEGRITEST NATSID
Neonatside kui kultuuri puhul on mind alati hämmastanud selle asja vastuolulisus. Või õigemini, vastuolu teooria ja praktika vahel. Nagu kõik teavad, on natsid suured rassipuhtuse eest võitlejad. Hamburgis oli (ja on vist siiamaani) üks kurikuulus natsiskinnide pealik. Too mees oli nii brutaalne löömamees, et teda kardeti tervel Saksamaal. Vend oli täielik skiso!
Aga mustanahaline!
Teinekord läks ta purjuspäi koju ja peksis oma ema vaeseomaks, et too mustanahalisega oli maganud ja niiviisi tema sigitanud! Ühest teisest mustanahalisest natsiskinnist rääkis mulle mu sõber Ian oma Freiburgipäevilt (siinkohal Cheers! kõigile FC Freiburgi fännidele!). Praegu on see mees alkohoolik ja narkomaan, 80ndate keskel oli too aga kõige hullem rassist linnas, kes erilise mõnuga just mustanahalisi kloppis.
“SAKSA ASJA” AJAJAD: ITAALLANE, INGLANE JA NEEGER
Aga sõber Ian on ise samuti kurioosne tüüp. Ta õige nimi on Ian Stauart Beer ja seetõttu on tal olemas oma nimekaimu, kes oli üks suurimaid natsilaulikuid üldse, kõik plaadid. Ansambli nimi oli Screwdriver. Ian on inglane, kes on üles kasvanud Freiburgis. Ammustel 80ndatel, kui ta oli kuusteist, läks Ian Inglismaale sõjaväkke. Noor poiss ja tahtis närvikõdi ning tol ajal oli just käimas Falklandi sõda. Ian lootis sinna pääseda, aga kui ta väljaõppega valmis oli, oli ka sõda läbi. No siis lasi Ian ennast vabatahtlikuna Põhja-Iirimaale saata.
Ma küsisin talt kunagi, millal tal see natsirida üle viskama hakkas. “Just Põhja-Iirimaal”, ütles ta. Esiteks olla nende rühmas olnud hulk mäekõrguseid neegreid ja nendega tülinorimine oli tervistohustav. Teiseks sattus Ian Belfasti just sellel ajal, kui nii lojalistid kui vabariiklased briti sõdurite pihta tulistasid. Ning et ellujäämine tänavail sõltus patrullirühma koostööst, polnud seal aega arutada, kes on must, kes asiaat, kes valge.
Nojah, Ian näitas mulle kunagi ühte oma noorpõlvefotot. Seal oli peal kolm siegheilivat tüüpi Saksa lipuga. Üks neist oli Ian (inglane), teine oli noor itaallane, kes tollel ajal ka Freiburgis elas ja kolmas too mustanahaline.
Saksa asja ajajad! My ass!
80NDATE NATSID: LAPSEVANEMATE RÕÕM
Ent igal asjal on põhjused. Skinhead-olemine oli 80ndatel hoopis teine asi. Ega keegi ei teadnud, mis asi see õieti on. Poliitika oli rohkem poos ja peamine vägivald oligi jalgpalliga seotud. Seal nad siis kloppisid üksteist. Ka teised vanemad skinnid on mulle rääkinud, et 80ndatel oli skin olla hoopis muu värk. Paljudele vanematele hoopis meeldis, kui nende lapsed skinhead’iks läksid.
Tollel ajastul olid hipid ja punkarid kõrgkonjunktuuris ning iga lapsevanem ainult rõõmustas, kui poiss juuksed lühikeseks ajas ja korralikult saapaid viksima hakkas. Naabrite lapsed käisid ringi salkus ja pesemata, silmad narkootikumides pahupidi. Nagu Ian mulle jutustas, kestis tema vanemate rõõm täpselt niikaua, kuni kohtukutsed tulema hakkasid. Süüdistuseks avaliku korra rikkumine ja muud sellised asjad.
HÄBI: VANEMAD TEGIJAD
Ian oli väga isepäine tüüp ja ignoreeris kõvasti üldlevinud dress-code’i. Saapaid kannab siiamaani, aga ei mingeid ruudulisi särke ega sihukest. Ta rääkis mulle, kuidas ta oli kunagi õhtul metrooga koju sõitnud. Või õigemini, istus metroojaamas, luges raamatut ja ootas rongi. Ühel hetkel tuli sinna ka seltskond noori natsiskinne. Seisid nati eemal, piilusid tema poole ja arutasid omavahel: “On!”, “Ei ole!”, “On küll!” jne.
Kui Ian rongi istus, rivistusid poisid vaguniukse ees üles ja ajasid käed püsti ja skandeerisid “Sieg Heil!”
Piinlik oli olnud.
Seda on kõigil mu tuttavatel juhtunud, ka minul. Istusin ühe sõbraga kunagi suvel Warschauer Brücke taga raudtee ääres ja jõime õlut. Mööda seda raudteed sõitsid elektrirongid Lichtenbergi. Seal on käänukoht ja rongid aeglustavad alati kiirust. Tuli jälle üks rong, suvine aeg, ülemised aknad lahti. Juba enne oli näha, et ühest vagunist paistsid suuremal hulgal pöetud päid. Kui vagun meiega kohakuti jõudsid, olid kõigil käed aknast väljas “saksa tervituseks”.
NARKOMAANIA: MÕRA MAAILMAPILTI
Teine vastuoluline teema on narkomaania. Eksisteerib selline raamat nagu “Exit”, kirjutatud ühe Rootsi 80ndate prominentsema natsi-skinni aktivisti poolt.
Ta kirjutab, et tema elu kõrghetk oli see, kui ta käis Londonis ja tutvus kurikuulsa ansambli Screwdriver laulja ja muidu olulise neonatsi Ian Stuart Donaldsoniga (sama bänd, millest eespool juttu oli). Ja ta sai täieliku ?oki kui avastas, et mees, kes oma lauldes nõuab surma narkomaanidele, kasutab ise speed’i ja heroiini.
Ise kirjutab ta selle kohta nii: “See lõi esimese mõra minu maailmapilti!” Pärast tuligi autor sellest scene’ist tulema.
NOORTE KIVILINNANATSIDE VASTUOLUD
Mul oli kunagi Friedrichsheini päevil koridorinaaber, noor poiss. Ühel hetkel avastasin, et ta käib ringi tanksaabastes ja mustas piloodijakis. Hakkasime suhtlema, mina andsin talle oma ska ja Oi! asju kuulata, tema jälle oma natsimuusikat. Ühel päeval tulen koju ja terve siseõu (kes Berliinis on käinud, see teab neid töölislinnaosade siseõuesid) rappus hiphopist. Naabri aken oli lahti ja sealt see musa välja tuligi. Kloppisin nii kaua uksele, kuni ta mingil hetkel lahti tegi. Tuba oli täis lõhnaküünla- ja ha?isuitsu. Küsisin, või õigemini karjusin: “Mida kuradit sa siin teed? Keera oma muusika vaiksemaks!” Poiss vaatas mulle uduste pahupidi silmadega otsa ja pressis läbi hammaste: “Ma mediteerin!” Makes fucking sense! Tavaliselt mediteeris ta Frank Rennecke saatel (on sihuke isamaaline bard, sarnane Urmas Alenderile), siis oli vaiksem.
Ükskord tuli ta mulle jälle külla ja andis mulle lugeda DVU (Saksa Rahvauniooni) valimiskirjandust. Seal oli tavaline üliisamaaline bla-bla-bla nagu “Piirata välismaalaste sisserännet!, eelistada saksa töötajaid! ” jne. Paar päeva hiljem tuli naabripoiss ja kutsus mind DVU koosolekule. Vastuseks panin talle nina alla tollesama DVU raamatukese ja osutasin näpuga reale “Piirata välismaalaste sisserännet!” Poiss mõtles pingsalt ja kaua ning ütles: “Siis on vist tõesti parem, kui sa ei tule!”
Tegelikult oli naabripoiss ja tema sõbrad täiesti normaalsed tüübid. Noored ja siirad mehehakatised vaestest peredest. Nende ainukene unistus oli saada nii vanaks, et neid sõjaväkke võetakse. Sest kui sõlmida sõjaväes leping pika aja peale (nii viis kuni kaheksa aastat) siis saab saksa armees ka mingi väljaõppe. Näiteks autojuhi või ka inseneri oma, kuidas trehvas. Nad olid lihtsalt sündinud ja üles kasvanud Ida-Berliini äärelinna getodes, totaalses kivikõrbes, mille kõrval Lasnamägi on romantiline suvitusrajoon. Ning kõik nende naabrid valisid parempoolseid parteisid, klassikaaslased kuulasid natsimuusikat ning ühel hetkel alustasid saabaste ja kiilaka peaga ringipatseerimist. Nondel noortel oli paaniline hirm minna lääne poole Frankfurter Tori metroopeatust. Ma ei tea, mida vanemad kamraadid olid neile jutustanud, aga ma üritasin neid poisse mitu korda kaasa kutsuda ska- või Oi!- kontsertidele, poisid ei tulnud.
Ääri-veeri sain hiljem aru, et vanemad seltsimehed olla neile seletanud, et kui lähete punkkontsertitele, siis tapetakse teid ära.
VEEL ÜKS KEHTETU MÜÜT: NEONATSID VERSUS HOMOD
Omaette pull teema on neonatsid ja homod! Asi nimelt selles, et hoolimata deklareerivast homovihkamisest on homodele natsid läbi ajaloo hirmsasti meeldinud ja vastupidi (meenutagem kas või SA-d ja Röhmi-vastaseid süüdistusi!). 1990ndatel kujunes välja koguni selline liikumine nagu gay-skinhead’id. Ehk tegemist oli siis homodega, kes miskipärast riietusid skinhead-stiilis, eriti aga just natsi-skinnidena. Kõrged saapad, laiad traksid, domesto-teksad (need on need klooriga lapiliseks tehtud kivipesu-teksad). Vahepeal oli lehtedes suisa kuulutused “Vajame ehtsaid fa?iste sadomaso-õhtutele”. Siis keelati see ära ning ajalehtedes kutsuti lihtsalt skinne homode sadomasoüritustele piitsutamisega lisaraha teenima. Ju siis käisid ka, sest muidu poleks neid kuulutusi nii tihedalt olnud.
Nagu üks mu homost sõber kunagi rääkis, olid 1990ndate lõpul Berliini homoklubid täis kiilaksraseeritud tegelasi Screwdriveri, Kahlkopfi ja Landseri särkides. Ja eks selles natsiseltskonnas ole olnud ka piisavalt homosid. Saksamaal oli kõige prominentsem selle fraktsiooni esindaja Micgael Kühnen, 1990ndate alguse üks aktiivsemaid neonatse. Tema oma orientatsiooni ei varjanud ja väitis suisa, et kamraadid peaks üleüldse lõpetama igasuguse gay-bashing’u. Ma olen isegi mingit Kühneni ülekutset lugenud, kus ta väitis, et rahvuslikus võitluses pole seksuaalne orientatsioon oluline ja et üleüldse on homode vihkamine väikekodanilik – juudi ideoloogi üks osa. Pärast suri mees AIDSi. Nagu ka Nicky Crane. On olemas selline Oi! kogumik nagu “Strength Through Oi!” mille kaane peal on poolpaljas skinhead. Vot see mees ongi Crane! Ta oli 80ndatel tähtis Londoni natsitegelane ja ka homo. Lõpetas oma elupäevad enne surma Londoni gay-tehnoklubi “Heaven” uksehoidjana. Üks mu Londonis elav sõber ütles, et Crane oli Inglismaal kuni surmani paljude noort skinnide iidol, kes ei tahtnud tema seksuaalsest orientatsioonist kuuldagi. Kusjuures Crane teenis veel raha homopornoartistsina.
Micheal Kühneni mõju oli 90ndate alguse saksa natsiliikumises päris kõva. Piisav, et neonatside seas ilmutasid oma orientatsiooni ka teised kamraadid. Asi läks nii kaugele, et eksisteeris suisa omaette homoseksuaalsete natside tervitus – Kühneni tervitus. See oli tavaline siegheilimine, ainult et püsti aeti vaid pöial, nimetissõrm ja see järgmine sõrm. Natuke nagu victory-märk.
Kunagi oli vist Õhtulehes kaanepilt mingist Tartu noornatsist (siis olid skinnid Eestis kuum teema), kes, käsi õieli, just samaks tervituseks fotograafile poseeris. Rebisin veel selle pildi välja ja näitasin Berliinis oma tuttavatele. Mis kommentaarid sealt tulid, võib igaüks ise ette kujutada!
JÄRGMINE LOLL LEGEND: LIIKUMISE “SALASTATUS”
Ühesõnaga, kui selle aaria-värgiga kas või kaudselt kokku puutuda, siis muutub arvamus sellest seltskonnast kõvasti. Neonatsi scene’i ümber on kõvasti legende kokku keeratud, nii ajakirjanduse kui asjassepuutuvate eneste poolt.
Ajakirjanduses edastatav pilt, et natsi-skinnide näol on tegemist mingite madalalaubaliste ja põhimõttekindlate tänavasõdalastega, ei pea paika. Vähemalt mitte 100%. Nagu mu naabripoisski, olid suur osa natsi-skinnidest suvalised teismelised, kes isa-ema-õpetaja provotseerimiseks oma jaki natsisümboolikat täis õmblesid ja nautisid seda pelgust, mida nende ilmumine avalikkuses tekitab.
Natsid ise püüavad luua imagot nagu nende näol oleks tegemist mingi eriti põrandaaluse liikumisega, mis on kaetud läbitungimatu konspiratsioonivõrguga ja mille salastatud struktuuridele pääsevad ligi vaid asjassepühendatud. Tegelikult on kogu natsimuusika ja -sümboolika suhteliselt kergelt kättesaadav, eriti nüüd, Internetiajastul. Ja isegi kümme aastat tagasi, kui kõik Saksa lehed kirjutasid natsikultuurist kui äärmiselt salastatud nähtusest, eksisteeris Berliinis vähemalt kolm poodi, kus enamik muusikat ja riietust oli vabalt müügil. Ning mis ei olnud leti peal (eks seda keelatud muusikat on selles seltskonnas parasjagu) siis sai seda leti alt. Kusjuures väga viletsa kvaliteediga ja hirmkalli hinna eest. Ju siis sellepärast eelistasid just idasaksa skinnid käia oma aksessuaare ja muusikat ostmas Poolast, kus piirilähedastel turgudel kauplesid sellega kraamiga peamiselt vietnamlased.
TÄNANE PILT: VANADEST PEERUDEST RAHASTAJAD JA RULLNOKAD
TEGELIKUD TOETAJAD: ENDISTEST NATSIDEST MILJONÄRID
Teine suur legend on, et natsi-skinnid on töölisklassi liikumine, nende huve kajastav ja nende eest võitlev. Igatahes Saksamaal olid peamised aarialaste pesad väikelinnad ja suurlinnade ümbruse külad. Ju siis pole sellistes kolgastes midagi paremat teha kui Sieg heil karjuda.
Pikapeale olen ma arvamusel, et kogu natsivärk elab ainult tänu sellele, et on olemas hulk patriootilisi vanapapisid ja muidu parteisid, kes on võtnud südameasjaks “noortekultuuri” arendada. Nii finantseerib Rock-O-Ramat, ühte peamist natsi-muusika label’it hoopis seesama baieri miljonär dr. Gerhard Frey, kes on ka DVU looja ja peamine rahastaja. Ka Ingo Hofenbach, omaaegne Berliini natsi-skinhead nr 1 kirjutab oma autobiograafias, et suur osa tema reise maksid kinni pururikkad Austria sõjaveteranid. Brandenburgi liidumaa Blood & Honourit kontrollivad hoopis kohalikud baikerid. Samas on neil isamaalistel jõududel suhteliselt kama, on tegemist skinnidega või mitte. Neile on vaid oluline, et oleks noori nende “liikumises”.
NEONATSLUS: AMMU KAOTATUD TÄHENDUS
Juba aastate eest käis kõlakaid, et skinnide osakaal neonatsi-liikumises hakkab kokku kuivama. Jaanuaris mööda Lichtenbergi jalutades ei näinud ma ühtegi, küll aga palju immigrante.
Tänapäeva saksa neonats olla pigem teknot kuulav jalgpallikakleja, kes käib riides nagu iga rullnokk muiste. Ja siin-seal on kuulda olnud, et “tõelised patrioodid” on sellise olukorraga vägagi rahul. Huligaanid ei jää juba välimuse poolest igal pool silma.
Lisaks kuulasid ka paljud natsi-skinnid sellist ebapatriootilist muusikat nagu briti Oi!-d ja kandsid teinekord ka Union Jacke ning taoliseid “vaenlase” riietusmarke nagu Levis (austria-juudi päritolu ameerika ärimees), Fred Perry (juudi päritolu inglise tennisemängija) ja Lonsdale (peamiselt musti poksijaid sponsoreeriv spordimark).
Ühesõnaga, äärmiselt ignorantlik suhtumine Dresdeni pommitamisse ja Inglismaa õhulahingutesse!
Eks näeb, kuidas asjad edasi lähevad.