Juuli keskpaigas avaldati seitsmes Euroopa ajalehes korraga artikkel “Ühise Euroopa poolt”, millele on ühiselt alla kirjutanud Itaalia president Carlo Azeglio Ciampi, Austria föderaalpresident Heinz Fischer, Läti president Vaira Vike-Freiberga, Portugali president Jorge Fernando Branco de Sampaio, Poola president Aleksander Kwa niewski, Saksamaa föderaalpresident Horst Köhler ja Soome vabariigi president Tarja Halonen.
Prantsusmaa ja Hollandi eitus Euroopa konstitutsioonile on ajanud luhta Euroopa Liidu kõrgele seatud eesmärgid. Nüüd tormab seitsmik päästma seda, mida veel päästa võimalik. No mida oleks vaja päästa? Selleks, et EL hakkaks rahuldavalt hästi funktsioneerima, muutuma ja arenema, on vaja tegeleda kõige sellega, millest sõltub Euroopa Liit ja selle koosseisus elavate rahvaste heaolu.
PRESIDENTIDE JUTT ON TÄIELIK UDU
Artikli teema on see, kuidas parandada rahvaste kaotatud usaldust Euroopa Liidu liidrite ja europarlamendi, eriti aga Euroopa majanduspoliitilise süsteemi vastu, mis õõnestab rahvusriikide enesemääramise alust ja olemasolu. Saage ometi aru, ka majanduspoliitilist süsteemi ei saa muuta usaldusväärsemaks, tegeledes majanduspoliitilise süsteemiga. Vaja oleks avastada (väga korralike uuringute abil!) usalduse kaotamise põhjused ja tegurid, mis on laiali kõigil regulatsiooni- ja juhtimistasanditel.
Artiklis kirjutatakse vabadusest, demokraatiast, võrdsusest, õigusriigist, pluralismist, inimväärikuse austamisest, sotsiaalsest võrdõiguslikkusest, ühisvastutusest, blä-blä-blä ja nii edasi. Need mõisted on kasutuses kui udukogud. Nendest juttudest ei saa peaaegu mitte midagi aru. Vaja oleks anda nende mõistete määratlus, täpsustada koosseis, struktuur, genees, dünaamika ja funktsioonid. Minul ei õnnestunud näha mitte ühtki detaili, millest võiks arvata, et EL tegeleb sotsiaalse problemaatikaga. Võõrdumine, võõrandumine, indolentsus, marginaalsus, frustreeritus jt on üpris tundmatud “asjad”.
ARENGU KÄSITLUS PUUDUB
Praeguse olukorra kohta ütleks saarlane: “Jant lugu!”. Vaadake, kas teil õnnestub saada EL materjalidest mingit selgust teemal MAJANDUS, HARIDUS, POLIITIKA, IDEOLOOGIA või mõne teise olulise mõiste kohta? Vaadake, kas, neid käsitletakse protsesside või nähtustena. Vaadake, kuidas käsitletakse eri regulatsiooni- ja juhtimistasanditel ilmnevat spetsiifikat? Käsitlused on primitiivsed ja mängulised.
EL rajamise teoreetilised ja metodoloogilised lähtekohad on ilmselt siiani rajamata. Vähemalt ei ilmne kuskilt, et nad oleksid sõnastatud, kooskõlastatud ja avalikustatud. Seetõttu võib olla päris kindel, et 7, 10, 12seitsme, kümne, kaheteiskümne või enama presidendi kiri ei saa olukorda kuigi palju selgemaks muuta ega liikuma panna midagi sellist, mis aitaks ületada kriisi põhjuseid (neid, nagu kirjutasin, ei tunta, aga uuringu korraldamine ei ole tulnud veel kõne allagi, sest arvamused, uskumused, unistused ja teadmised veel ei eristu.) Muuseas, EL dokumentides ei ole arengu käsitlust, ei ole ka keskkonna käsitlust, ei ole subjekti käsitlust?
Olukord on (pehmelt öeldes) väga raske just seetõttu, et asjamehed on väga ennast täis ega soostu kuulama, veel vähem arvestama, eksperte. Ilma dialektikata ei ole ühiskonna- ja kultuurikeskkonnas võimalik mitte midagi selgeks mõelda.
ARENDADA POLE VÕIMALIK MITTE MIDAGIT
Presidendid tunnistavad Euroopa Liidu kõige väärtuslikumaks saavutuseks Euroopa integratsiooni ja leiavad, et “nüüd tuleb rahulikult arutada, kuidas suunata Euroopat (sic!) õigele teele”. Järelikult tunnistavad presidendid, et Euroopa on vääral teel. Vaja oleks avada alternatiivid ja koostada prognoosid eri teid pidi liikumisega tõenäoselt kaasnevate tulemuste ja tagajärgede kohta. Paraku neid ei ole. Lääneriikides on ühiskonnateaduse tase sedavõrd nõrk, et Europarlamendil on arvatavasti üpris raske leida sellist uurimisasutust, kellele usaldada uuringu korraldamine ning selle tulemustele tugineva innovaatilise programmi koostamine.
Presidendid küsivad, millisest otsast pihta hakata, ja nende oma vastus kõlab: “Meil tuleb investeerida Euroopa tugevustele: innovatsioonidesse, sideteenistusse, haridusse ning teadusesse. Meil tuleb välja selgitada, mida me Brüsselile maksame ja kuidas meie raha kasutatakse.” Kokku leppida tulevat kiiresti. Ka nendest avaldustest kumab läbi, et kirjutajate ning nende nõunike peas valitseb segadus. “Tugevused” ja “nõrkused” on SWOT-analüüsi terminid. Omal ajal loodi see tehnika Aasia ja Aafrika vähearenenud rahvaste aktiviseerimiseks.
“Tugevustesse” EI SAA INVESTEERIDA! INVESTEERIDA saaks tulevikku, aga juhul, kui kanda hoolt üheaegselt süsteemi funktsioneerimise, muutumise ja arengu eest. Lausa kummaline, kuidas Brüsselis (ja ka Eesti nn eurotekstides!) aetakse “arendamise” jutte. Olgu siinjuures märgitud, et areng on igal juhul objektiivne; st, et arendada ei ole võimalik mitte midagi. Võimalik on luua eeldusi arenguks; ei muud. Nii palju peaks asjameestel olema haridust, et taibata, millest areng sõltub.
ARENEVAD ÜKSNES ISEREGULEERUVAD SÜSTEEMID
Vaja oleks olla ka nii informeeritud ja kogenud, et kujutada ette, mida tuleks arvestada siis, kui peaks vastutama selle eest, mis lõpuks välja tuleb. Teada oleks vaja, et arenevad üksnes isereguleeruvad süsteemid, et areng on süsteemi üleminek uude, kvalitatiivselt kõrgemasse olekusse. Eesti arengu üle rääkimisel oleks vaja olla väga ettevaatlik, sest arengueeldustest on suur osa ikka veel puudu. Tänaseni toimib Eestis omal ajal totalitaarse ühiskonna jaoks loodud “haridussüsteem”. Selle täiustamisest ei saa tulu tulla. Samamoodi on olukord ka “töö”, “tööhõive”, “töökaitse” ja palju muuga.
Artikli rõhuasetus, et praegu on Euroopal raske aeg ja et pole põhjust arvata, nagu oleks ühtsus Euroopast kadumas (“Euroopat puudutatavate kahtlute ja frustratsioonide lõpetamiseks piisab sisseastumisest kangelaskalmistule”), tõendab aga seda, et Euroopa Liit on pärast Prantsusmaa ja Hollandi ei-referendumeid tõepoolest hädaohtlikus seisukorras. Kuid tänaseni ei söanda keegi välja öelda “EI!” tegelikke põhjuseid. Rahvast ei või pidada vahendiks EL rajamisel! Seni, kuni eesmärgi ja vahendi dialektika ei ole EL juhtkonnale kas aktuaalne või arusaadav, ei ole mingit lootust, et nad midagi mõistlikku välja mõtlevad.
KOOSTÖÖ EELDUSEKS ON USALDUS
Ühisartikkel kõlab nagu sõjahüüd. Kõikidest asjadest kirjutatakse segamini. EL-i laienemisplaani seostatakse printsiibiga pacta sunt servanda (lepinguid ei tohi murda). Presidendid püüdlevad suure Euroopa ühisriigi poole, mille pinnalt on rahvusriigid ära söödud, sulatusahju, kust pole enam tagasitulekut. Seda on üritatud vähemalt neli korda ja alati on need katsed lõppenud fiaskoga. Koostöö eelduseks on usk ja usaldus, vastastikune rikastamine piiritu toetuse teel. Selleks oleks vaja tunda ja austada üksteist. Selleks EI TOHI RAJADA TULEVIKKU KERJAMISE TÄIUSTAMISE KAUDU. “Toetuseks” või “abiks” oleks üksnes see, mille varal saaks muutuda iseseisvamaks. Kõik “meetmed”, mis vähendavad iseseisvust st suurendavad sõltuvust, on meile kahjulikud. Kes sellest aru ei saa? Tundub, et Eestis on päris palju inimesi, kes hoomavad olukorda ja selle põhjuseid. Mänguliste vahenditega ei ole võimalik saavutada vajaliku sügavusega muutusi elanikkonna arusaamade, aadete, ideaalide, eesmärkide, printsiipide ja kriteeriumite süsteemis.
Ükski seitsmest presidendist ei ole poole sõnagagi lubanud oma rahvale osalemist Euroopa põhiseaduse referendumil. Läti on juba ka otsuse teinud, kiites Euroopa põhiseaduse ilma referendumita heaks. Olukorras, kus valitsus kas kardab või ei tunne oma rahvast ning loodab mingi kavalusega käituda nii, et oma rahva enamuse seisukohta ignoreerida, ei ole valitsustel võimalik oma rahvalt suurt armastust oodata. Võimalik on jätta referendum ära, aga ei saa ära jätta selle trikiga kaasnevat pahameelt. Kui võõrdumine süveneb, võib see asenduda võõrandumise ning globaalse rollikonfliktiga, kus ühed ei saa ja teised ei taha enam vanaviisi elada? Varem või hiljem lööb võõrandumine välja ja mida suurem on tekkinud pahameel, seda enam kaasneb purustusi.
MIDA SEITSE PRESIDENTI UNUSTASID?
Suur osa elanikkonnast tunneb end absurdses mängusituatsioonis, milles edasi viibimine on olemuslikult ohtlik. Kõik seitse presidenti unustavad täiesti oma maa rahvuslikud saavutused, riigi enesemääramise, mis on kaotsi minemas; iseseisvuse kättevõitnud sõdurid, oma maa põhiseaduse austamise, rahaühiku, riigi, mis on valinud nad presidendiametisse.
Arvan, et veel oleks võimalik saavutada stabiliseerumine ja midagi sotsiaalse homeostaasi sarnast, aga raske uskuda, et integratsiooni, adaptatsiooni, assimilatsiooni jms eristamine muutuks mitmesaja-eurose palgaga isikutele aktuaalseks. Vaevalt nad on nii hädas nagu olid inglased siis, kui Napoleon Bonaparte rajas laevastiku, millega lüüa inglasi merel ja vallutada Briti saared. Siis, kui olukord oli tõepoolest kriitiline, otsiti oma maamõisast üles juba peaaegu unustatud admiral Nelson? Tookord oli, keda otsida. Tol ajal oli inimesi, kes olid valmis andma oma elu oma rahva kaitsmiseks ja ei teinud nalja ega nägusid, ei omakasu ega kuulsuse suurendamiseks.
Raske uskuda, et ka Eesti euroametnikud praeguse olukorra tõsiduse üle Pärnusse, Kohila taha või kuhugi mujale mõtlema tuleksid. Seitsme presidendi kiri on sündmus, mida oleks vaja võtta täie tõsidusega. Näis, kas Eestis on kedagi, kes soovitab tõsisemalt võetavaid ettepanekuid ja soovitusi “eurokriisi põhjuste vähendamiseks” ja selliste meetmete süsteemi loomiseks, mis võimaldaksid meil oludest hoolimata ellu jääda? Näis, kas haritlaskond suudab end nii palju kokku võtta, et Eesti kõlbelisest kriisist välja tulla?