Võimuvõitlus Eestis käib ja pole sel lõppu nähagi. Eelmise vabariigi ajal samuti 14. aastal välja löönud tõbi näikse korduvat. Esialgu võtavad paljud seda tsirkusena, teate küll, tsirkust ja leiba ja need teised sõnad. Loomulikult on poliitiline tsirkus olemas kõikjal, kus jobudest võimuahnurid omavahel kangastuvate karjamaade pärast jagelevad, selles tsirkuses on oma ?onglöörid, ekvilibristid, tiigri- või eeslitaltsutajad, on loomulikult ka vähemalt eeslid ning punastes pükstes mootorrattasõitjaist pärdikud ja mesikäpad, on klounid ning muidu tolad, kõike on.
IGAVUS TEATAVASTI EI MÜÜ
Ning loomulikult sukeldub pea ees sellesse kraaklusse ka enam ajakirjandust, näidates etenduse jälgimisel üles suurt sisse- ja kaasaelamisvõimet. Kui kultuuriajakirjandus pandi kunagi enam-vähem kinni, siis praegu on tekkinud huvitav hetk, mil Eesti Ekspress ja selle kultuurilisa Areen nimed ära võiksid vahetada.
Ajakirjanduse poliitelu ülevaated ja analüüsid sarnanevad üha enam ka spordikülgede pallimängu reportaa?idega – miks see kõik ja mis see meile anda võib, polegi selles atmosfääris enam kuidagi sobiv küsida. Ja mis kõige olulisem – küsimine oleks igav, igavus aga teatavasti ei müü, neljas võim on juba vana ja kogenud turumüüja ning oskab arvestada paremini nii mõnestki vanast laadaplatsi kaubitsejast.
Ja veel meenutab see Lembitu Kuuset, kes küsib – nägu naerul – ?miguni käest suusaraja veerel: “Noh, Kiku, miks siis täna sitasti läks?”
NÄITLEJAD ARMASTAVAD ASJA
Muidugi leidub nagu ikka ka teistmoodi arvajaid ehk dissidente. Näiteks, et kogu see värk on ikkagi tsirkus või thriller eesti moodi, sarnanedes pigem mingile “Punga Mardi ja Uba Kaarli” etendusele varjulise külakultuurimaja kõdunenud lavalaudadel.
Näitlejad armastavad asja ja see kipub ole – ma ka kõik mis nende kohta head öelda saab, publik on vähe näinud ja vähenõudlik, naerupahvakuid kutsuvad esile “perse” või “sita” taolised sõnad ning nutma ei aja õieti miski.
Kõik oleks ju korras ja nagu ikka, kui ei meenuks, et meil on ikkagi olemas riigike koos sellega kaasnevate hädavajalike pisiaskeldustega, meil on olemas midagi kaugelt iseseisvust meenutavat ning et kunstitegemisest hoogu sattunud igat sorti võimurid kipuvad soiku jätma seda, mida õiendama nad kutsutud ja seatud on.
JAKSU PULLI PEATAMISEKS EI OLE
Ent ajalugu, et tont teda võtaks, kipub teatavasti jumal teab milleks korduma. Eelmises vabadusraundis olid teatavasti vapsid, tuli Päts ning lõpuks hoopis suurem mesikäpp raja takka. Nüüd oleme käimaläinut õhinal valmis jätkama kasvõi lõpmatuseni, sest vabadus tuli ju nii nagu ta tuli, selle eest tõeliselt võidelnute ring on kitsas ning neistki vähemalt pooled on poolearulised.
Ehk teisisõnu – moraalset õigust ega reaalset jaksu pulli peatamiseks pole nagu õieti kellelgi. Tahtmisest rääkimata.
Kõige järgi otsustades tundub nii, et meie laevuke on kurja paratamatusesita läbi triivimas traditsioonilisse sadamasse. Ehk nagu väljendas end vägev vähk tuntud muinasjutus rumalatele ja ahnetele eidele-taadile: “Sealauta mõlemad!” Kurb küll, aga teatavasti on just orjusesõnnik ühendanud meie rahva, tõstnud ta iivet, arendanud kultuuri. Ehk teinud kõike seda, mida nüüd oleme tasapisi kaotamas.