Kindlasti ei saa rokitäheks Otsa-kooli või Muusikaakadeemia klassiruumides käies. Esimene teeb sust reeglina tubli käsitöölise, teine tähendab vandlitornivangistust. Aga tõeliselt rokkima – nii nagu su lemmikud YouTube’is – õpid ennekõike ise. Vaja on veel vaid klappivat kampa, kandvat kiiksu ning kuhjaga tööd ja omajagu õnne. Põhimõtteliselt peab iga järgmine muusikute põlvkond oma jalgratta ise leiutama.
Kõigepealt – miks on sääraseid õpitubasid vaja?
Selleks, et kõigil muusikainimestel elu sujuvam oleks. Me ei õpeta, kuidas pilli mängida või ägedaid lugusid kirjutada. Me õpetame, kuidas proffide keskel amatöörina hakkama saada, võrdselt ja tõsiseltvõetavalt käituda ning tegutseda. Tihtipeale ei tea uued tegijad muusikamaailma mängureegleid. Kas kujutatakse ette liiga palju või võetakse võimalustest liiga vähe või nõutakse vastu andmata.
Klassikaline näide on see, et edu najal tõusevad honorarisoovid ning muud nõudmised taevasse ja kontsert jääb järjest kiduramaks. Hinna ja kvaliteedi suhe lüüakse ise paigast ära. Kurb, kui hea algatus säärase kogenematuse või läbimõtlematuse nahka läheb.
Sellepärast osalevad MIMO õpitubade töös juhendajatena inimesed, kel jagub jagamiseks kogemusi. Oma hüva ning järeleproovitud nõuga tulevad kohale Eesti juhtivate bändide liikmed, muusikasündmuste korraldajad, helire?issöörid-produtsendid, muusikaajakirjanikud ja plaadifirmade vedajad. Ehk siis järelkasvul on võimalus küsida praegustelt tippudelt ilma liigse distantsi ja tseremooniata. Kusjuures tipud on tegelikult hakkajad ning inspireerivad kogemuste jagajad.
Millisel moel?
Kokku toimub MIMO raames kuus õpituba. Neist esimene oli juuni hakul ning seal rääkisime lahti Eesti muusikamaastiku peamised mängureeglid ja selle, mida ühist on bändil, spordivõistkonnal ja väikefirmal. Terve Von Krahli baaritäis noori kuulas, mida Marko Atsol, Hendrik Sal-Salleril, Helen Sildnal ning Toomas Olljumil selle kohta öelda-arvata oli. Lõpp kiskus päris lõbusaks.
Järgmine kord, 21. septembril räägime ja näitame, kuidas teha selline demosalvestus, mis avaldaks otsustajatele muljet. Kohal on erinevate koolkondade helire?issöörid Toomas Paidra, Arian Levin ja Martin Kikas ning Raadio Kahe muusikajuht Erik Morna.
Edasised koolitused käsitlevad artisti maitseka promomise, korraliku kontserdi – mis pole proovitegemine publiku ees! – andmist ning muusika kui äri aabitsatõdesid.
Kas seda on tõesti vaja?
Kindlasti. Parem õppida teiste kogemustest ja vigadest kui ise kogemusi hankides kõik vead läbi teha. Pealegi pole paremat inspireerijat kui selgitavad ning julgustavad sõnalt kelleltki, kes teab, kuidas asjad käivad.
Ajakirjanikuna on mul olnud võimalus suhelda ja käia kaasas Eesti juhtivate muusikute ja bändidega. Kuulata ja küsida. Ning mul on olnud võimalus suhelda ka nendega, kes on oma muusikuteed alles alustanud või mõne valestardi teinud ja ummikusse põrutanud. Paljud jamad oleksid olemata, kui oleks taibatud kelleltki nõu küsida.
Selles mõttes, et võta mis tahes rokibiograafias näiteks see peatükk, kus asjad liigse pidutsemise tõttu tuksi lähevad – nii ongi. Aga kui seal sees oled, siis sa sellele ei mõtle – kuni pole hilja.
Või mis puutub asjaajamist ja tööjaotust bändis. Nagu igal töötajal väikefirmas, on kõigil bändimeestel oma funktsioon. Kui kõik praktilised ülesanded ühe õlgadele veeretada, on pauk kärme tulema. Või siis mängib Raadio Kaks suhteliselt regulaarselt su demolugu. Et see on kuulsuse tipp, nagu nii mõnigi noor kipub arvama? Ei, see on alles algus. Miks? Mida teha, et siit edasi minna? Ja kuhu sealt minna on? Sellest tulebki rääkida.
Keda te koolitusele ootate?
Noori muusikahuvilisi. Ei loe, kas nad teevad bändi, lindistavad üksi kodus kassettidele, kobestavad arvutiprogrammidega biite või alles unistavad, et hakkavad ägedat muusikat tegema. Samuti pole vahet, kas muusikat on tehtud pool või kuus ja pool aastat. Kuulata, õppida ning seejärel omal käel katsetada pole kunagi liiga hilja. Samuti ja eriti mäned?erihakatised! Parim viis karjäär tuksi keerata on võtta kogenematu ja õppimisvõimetu mäned?er. Ja kui huvilised ennast kodukal registreerida ei jõua, võib tulla vabakuulajaks.
* * *
Korduma kippuvad ämbrid
Jobu jääb õigel ajal bändist välja viskamata. Tagajärg: põhimõtteliselt sama kui süüa maasikamoosi, kuhu sisse on situtud.
Demosalvestuse kvaliteet ja vormistus jätavad soovida. Tagajärg: otsustaja, kes sind näinud pole, ei viitsi demo kuulamise järel end sinuga kurssi viia.
Enda reklaamimine muutub paari töövõidu järel mõõdutundetuks enesekiituseks. Tagajärg: minetad vanemate-targemate-kogenumate-kibestunumate silmis tõsiseltvõetavuse.
Edusammud tekitavad peapööritust ja tõstavad jalad maast. Tagajärg: nagu püksikusemisel – algul on soe ja märg, pärast külm ja märg ning haised ka.
Kontsert meenutab pigem proovitegemist. Tagajärg: ole õnnelik, kui sind keegi üldse kunagi kuhugi esinema kutsub.
Allkiri läheb läbilugemata ja sisult selgeks tegemata lepingule. Tagajärg: sama mis anda kolm veretilka täiskuuneljapäeva ööl nelja tee ristil kuradile. Või oled oma loomingust lihtsalt ilma.
Lisainfo mimo.vonkrahl.ee