Siim Kallasel on tõesti väga head ideed. Iseäranis Siimu mõte sellest, et ajakirjanike majanduslik taust tuleb avalikustada, et saada aru, miks nad nii vastikult poliitikuid kritiseerivad. Eks olen isegi korduvalt selle üle pead murdnud, miks ajakirjanike juttudest pole võimalik mõtet leida. Enesestki mõista on põhjuseks publitsistide läbipaistmatu majanduslik olukord.
KUIDAS SAADA LÄHEDASEKS JA MÕISTETAVAKS
Majanduslikult okupeeritud Eesti oleks elamiseks palju parem koht, kui oleks rohkem kodanikualgatust ja altpoolt tulevat initsiatiivi. Nii ma mõtlengi, et pole tarvis oodata, kuni mu majandusliku olukorra selgitamise seadus valmis saab, vaid räägin kohe kõik ausalt ära. Siis muutuvad mu kirjutised kohe kõigile armsaks ja arusaadavaks.
Loomulikult keskendun ma ainult põhilisele ja lähtun Siimu huvitavast vaatenurgast. Seega kaardistan rahavoogude liikumist, nii et kõik, kes saaks vähegi mõjutada minu poliitilisi vaateid, saaks avalikkuse ette kistud. Kui leheruum võimaldab, loen ma üles villased sokid nagu Juhan Smuul oma “Jäises raamatus”. Kui ma lapsepõlves sain teada Smuuli polaarreisi varustuse täpse nimekirja, muutus ta mulle lähedaseks ja mõistetavaks.
OLUKORRAST KÜLMKAPIS
Ma alustan söögist. Üldiselt olen ma täiesti keskmisel tasemel toiduainetega varustatud. Külmutuskapis on hetkel rabarbereid, ingverit, üks energiajook Starter, sinepit, paar sibulat, kaks purki maisi, mingi valge- ja pruunitriibuline magus mögin saia peale määrimiseks. Sügavkülmas on hakkliha, jääkuubikuid ja mingeid kalapihve. Kusagil peaks olema veel leiba, hunnik kiirnuudleid, suva makarone, punaseid läätsesid ja muid kuivaineid. Normaalset teepuru ja kohvi on muidugi ka. Ja kohvikoort.
Sellest võime me järeldada, et toidu eest ükski poliitik mind ära osta ei saa. Pole mõtet pakkuma hakatagi. Isegi poolik Valgevene päritoluga viinapudel peaks kusagil olema. Nii et ka lõuatäie alkoholiga pole mõtet üritada. Pigem nii, et kui ilmub välja mõni rahvamees, kes mingi imenipiga mu joomisest ära võõrutaks, siis võiks talle küll mõne väikese vastuteene teha.
OLUKORRAST HANSAPANGA ELAMISPINNAL
Söögi ja joogiga on kõik OK, aga peavarjuga on hoopis kahtlased lood. Nimelt see pind, millel ma elan, on ühe mõjuvõimsa majandusstruktuuri kontrolli all. Nagu meil kõigil, kes on eluasemelaenu kaela võtnud. Nii et elan Hansapanga korteris ja ei häbene seda tunnistada. Samas tuleb möönda, et Hansapank on ääretult eetiline finantsasutus, kordagi pole nad mulle öelnud, et kustutavad võla, kui neile sõbralikke poliitikuid kiitma hakata.
Siin võib muidugi olla põhjuseks see, et pankurite jaoks on minu laen sedavõrd mikroskoopiline, et nad ei kujuta ettegi, et see võiks ahvatlev pakkumine olla. Pankadel on muidugi ka muid mõjutamismeetodeid, kunagi tahtis üks Ühispank mind hulluks ajada sel kombel, et pidevalt võttis mu arvelt paarsada kuni paar tuhat krooni ja pani mõne aja pärast tagasi. Hansapank pole kunagi sellist terrorit kasutanud.
Kogu mu raha on Hansapanga hallata, nii et ma olen neist täielikult sõltuv. Kui pank otsustab, et minu kaardiga hetkel poes maksta ei saa, siis läheb mul tuju kohe allapoole nulli. Selge, et kui toimetaja on samal ajal tellinud loo sellest ja sellest, kasutan ma mahlakamat terminoloogiat. Kuid ka sellist kaudset mõjutamist juhtub viimasel ajal ikka harvemini ja harvemini.
OLUKORRAST RAHALAEKUMISEL
Hansapanga arvele tuleb raha erinevatest kohtadest. Üks levinumaid finantseerimisallikaid on kõikvõimalike lehtede, ajakirjade ja muude meediaväljaannete honorarid. Need on aga teatavasti naeruväärselt väikesed, nii et mingit mõjutamist ajakirjade omanike poolt küll ei ole võimalik täheldada. Kui keegi nende sentide eest veel mingeid nõudmisi hakkaks esitama, saaks ta kohe vastu pead.
Kultuurkapitali stipendium läheb samuti honoraride lahtrisse ning sellel pole mõtet pikemalt peatuda. Kulka esitab küll nõudmisi, aga need laienevad ainult ilukirjandusele. Ma olen kohustatud maksumaksja raha eest luuleraamatu kirjutama ja seda ma ka teen. Kõige suurema rõõmuga sealjuures, muide see raamat on väga hea ja nimi on tal “Vägistatud jäämägi”.
Siis töötan ma veel reklaamialal. Stiililiselt minu kirjutised reklaame ei meenuta, selles mõttes võib Siim Kallas rahulik olla, kui ei usu, võtku mu raamat “Null tolerants” ette ja võrrelgu pesupulbri müügitekstidega.
Reklaamist on mul palju rääkida, aga mõni teine kord.
OLUKORRAST AJAKIRJANDUSES
Need olid nüüd sellised majandusküsimused, mis minu ajakirjanduslikku loomingut üldse ei mõjuta. Tegelikult on üks erand, ma unustasin ära H. H. Luige ja tema kaasosalised Areeni toimetusest, kes täiesti konkreetselt mõjutasid mind rahaga. Nad andsid mulle käremeelse ühiskondliku tegevuse ja uuendusliku ilukirjandusliku kammi eest viiskümmend tuhat krooni. Nii et poliitikute sõimamise eest sain ma makstud ja mitte halvasti, seda küll.
Ma loodan et Siim ja Hans klaarivad selle asja omavahel ära.
Kuid Hansu makstud preemiaga pea võrdselt mõjutavad mind need rahavood, mis ma kulutan raamatutele, muusikale ja filmidele. Olen täiesti kindel, et ma sõltun oma lemmikautoritest, ega kogu aeg ei saa ka sitta lugeda. Nii et ma ei teagi, mida teha. Võibolla peaks pärast lugemist ennast mälukasse jooma, ma ei tea.
Kindel on see, et mind mõjutab hea muusika rohkem kui keegi lojusest rahastaja. Teiste ajakirjanike kohta ei oska öelda, aga kahtlustan, et need kes töötavad suurtes lehtedes ja peavad päevas kaks koosolekut, on nii puitunud, et neid üldse kuidagi mõjutada on täiesti lootusetu. Nii et rahajõmmid, kui kunagi kavatsete investeerida ajakirjanikesse, siis hoidke Päevalehtede omadest eemale – nad on meie ajal täielikud zombid.