Seitse aastat Eesti eest
Saksamaal resideeriva Eesti kultuuriata?ee Reet Weidebaumi hinnangul annab väikese galerii iseseisev jõudmine mainekale kunstimessile tunnistust tasemel kultuurimäned?mendist. Reet teab, millest räägib – samal nädalal täitub tal seitse tihedalt Eesti kultuuri vahendamist täis aastat, kuhu mahub nii näitusi, kontserte kui ka kõikvõimalikke muid üritusi. Eesti saatkonna korraldatud näitus ” Estland in Brieselang” on näiteks novembri teise nädalani üleval Märkischer Künstlerhofi galeriis, kunstihuvilised saavad tutvuda Siim-Tanel Annuse, Mall Nukke, Laura Põllu, August Künnapu, Jaan Elkeni ja Mare Vindi loominguga.
Kui raske on aga maailmalinnas Eesti kultuuri tutvustada? “Ma arvan, et Eestil on Berliinile palju pakkuda, siin loeb kvaliteet, mitte kvantiteet. Eesti kultuuri tihedus ja kvaliteet ruutmeetri kohta on kindlasti palju suurem kui mõneski teises riigis, kus ruutmeetreid ja tegijaid palju, ent sisu hõredam.”
Missugused on olnud need seitse aastat Eesti kultuuri vahendamist? “Kirjud, keerulised, ent töö poolest väga ilusad,” hindab Reet Weidebaum.
Kas on reeglit suurlinnas läbilöömiseks, tasub seda kultuuriata?eelt nõutama tulla?
“Esimene sõna – kontaktid. Pead kuuluma professionaalide hulka, et sind tõsiselt võetaks,” annab Weidebaum nõu. “Pole vaja alati ajada asja ainult ametlikke kanaleid mööda, loota riigi abile, vaid tuleb minna otse festivali või messi korraldajate juurde ja seal kvaliteediga läbi lüüa.”
Eesti heliloojana Berliinis
Berliinis ei loe rahvus, loeb kui head tööd sa teed – kas sul on midagi öelda või mitte, seda kinnitab ka kuuendat aastat Berliinis elav Eesti helilooja Jüri Reinvere. “Eks muusikamaailmas loeb ka väga palju see, kes su tööd rahastab. On nii neid, kes sõltuvad riiklikest toetustest; neid, kel kommertslikud eesmärgid ning siis on veel n-ö vabad radikaalid seal vahel. Neil kõigil on erinev maailmanägemus ja sõnum.”
Kas ta peab ise end maailmalinnas elades siiski Eesti heliloojaks?
“Jaa, absoluutselt! Minule pole raske maailmalinnas olla Eesti heilooja, sõltub ka sellest, mida elus tähtsaks pead. Kui tahad olla tänaval äratuntav, pole Berliin ehk õige koht – minu jaoks aga pole see oluline, nii et mul on siin väga hea olla,” kinnitab ta.
“Ma pole aga kunagi pidanud end mingiks Eesti rahvuslikuks heiloojaks; samas on paljud välismaal just seda mu loomingu puhul tähele pannud. Eks geenid on sealt ning oma elu esimesed kaheksateist aastat elasin Eestis, need on kõige olulisemad aastad inimese elus. Samas sain täiskasvanuks läänes ning siin tunnetan küll olulist vahet nendega, kes on hiljem läände läinud. Need esimesed kaheksateist aastat on aga mind piisavalt mõjutanud, et minu loomingu alustalad, puht intuitiivsed loomingulised essentsid on väga eestipärased. Samas käisin Helsingis koolis – see oli karm kool, kus mind n-ö praktiliselt ringi ehitati. Eks ma olengi selline huvitav kombinatsioon neist kahest – soome koolkonnale pole ma kunagi oma, sest nad tunnetavad kohe eesti tausta, mida soomlastel pole üldse. Ja vastupidi – räägin tihti juttu, mis eestlastele on raskesti mõistetav, kuna olen rohkem kui poole oma elust võõrsil veetnud.”
Reinvere reekviem
Kui palju Eesti teda aga mõjutab? “Väga palju! On olnud momente, kus ma tunnen ära midagi niisugust, mida mu elus tavaliselt pole ja järsku ümbritseb see mind. On aga olnud ka hetki, kui tunnen end Eestis väga halvasti. Näiteks juhtusin selle majandustõusu lõpul Eestisse, käisin Prisma toidupoes ja nägin, kuidas laenuraha peal elavad eestlased arutult kõikvõimalikku kraami hunnikute viisi kärusse kuhjasid. Raadios räägiti samal ajal, kui vaesed me oleme ja siis see pöörane käitumine supermarketis … Mu süda valutas selle rahva pärast, kes end niimoodi lagastas,” räägib Reinvere.
Oktoobri keskel astub vabakutseline helilooja Poetry Film Festivalil programmis “Poesie-Medien-Kunst” Saksamaa pealinna publiku ette värskelt Eesti Kultuurkapitali auhinna saanud teosega “Requiem – The Opposite of Thought”. Reinvere sõnul on see esimene teos, kus ta jõudis koosluseni oma poeetiliste tekside ning muusika vahel, seda just etteloetavas vormis.
“Reekviemis toimus varasemalt vihjeliselt käsitletud teemade kokkuvõtmine – küsimused ajast ja selle möödumisest, minevikust,” räägib Reinvere.
Teost püüdis ta oma sõnutsi luua võimalikult universaalsena, et seda oleks võimalik vajadusel ette kanda erinevatel leinasündmustel – tekst pidi olema väga universaalne ning selle keskpunkti leidmine keeruline. “Kolmas lisateema oli ad libitum osaga võimaluse korral kaasnev meediakunstnik Catherine Jarvise tehtud film – samas pole see aga filmiteos, vaid ikka poeesia-muusikateos, kuhu juurde kuulub film, juhul kui seda soovitakse esitada. Just film tõi sisse Eesti temaatika – kogu film koosneb arhiivikaadritest, mis filmitud Eestimaal enne Teist maailmasõda ning sõja ajal,” selgitab Reinvere.
“Teos sündis ühe mu hea sõbra ettepanekul, kes küsis, kas ma ei tahaks reekviemi kirjutada. Idee oli tal tekkinud Beirutis Liibanoni-Iisraeli sõja ajal, kui jäi sinna ootamatult lõksu ja kaotas kodu ning oli sunnitud sihitult rändama mööda suitsevat, pommirahe all kannatavat linna,” räägib helilooja. “Mõtlesin tollal palju sarnasustest tänapäeva Eesti probleemistiku ja Iisraeli-Palestiina konflikti vahel. Neil pole ehk samad avaldumisvormid ja Tallinn parasjagu ei suitse, ent probleemide alus on sama. Küsimus näiteks sellest, kas 1939 sai Eesti riigi jaoks teoks vägistamise akt või ei ja kas nüüd valime ühiskonnana tee, kus tunnistame vägistamist, aga kus siis 1991 vabanesime ja taastasime elu, mis 1939 pooleli jäi ning jätkame riigina täpselt muutumatult sellest kohast? Või tunnistame vägistamist, ent ütleme, et nüüd on kõik muutunud – kogu lagastamistöö on tehtud ja meie keel, kultuur kui rahvas ja rahvastik on sedavõrd muutunud, et me pole enam toonane Eesti riik ja rahvas ning peame sellest alusest lähtuvalt tegutsema. Lähis-Idas on sarnane keskne küsimus, millist muutust seesmiselt tunnistada ja millist mitte.”
* * *
Eesti loojad Berliini kunstitorudes
KOLLANE FLAIER: Kuidas Kossar Berliinis pidevalt Eesti kultuuri otsa koperdas.
“Küll on ikka tore, tead,” haarab Ayşegül Kurtel, Türgi ühe tähtsama nüüdisaegse kunsti keskuse K2 vedaja mul enne õhtusööki käest. “Mul oli kohe niiiiiii hea meel, kui nägin Berliinis Hoffmanni kollektsioonis selle Eesti kunstniku, Jaan Toomiku töid! Ma ju tean neid!” Väikesekasvuline, sõbralik ja energiline, ideedest ning heast tujust pakatav Ayşegül on üks kuuekümnest muuseumijuhist, kuraatorist ja kunstivaldkonna asjatundjast üle ilma, kes Saksa välisministeeriumi kutsel pealinna kunstieluga tutvusid. Eesti kunst haakis ta enda külge kohe saabumispäeval, kui Berliini suurima rahvusvahelise kunstimessi Art Forum kõrval avati hilisõhtul endises tööstushoones teinegi nüüdisaegsele kunstile pühendatud mess Berliner Liste, kus esmakordselt olid kohal ka eestlased – Temnikova & Kasela galerii pakkumas maailmalinna kunstipublikule läbilõiget Jaan Toomiku loomingust; Toomiku kõrval oli väljas 106 galerii või kunstniku ekspositsioonid kahekümnest riigist.
Projekti ühe eestvedaja, kunstnik Olga Temnikova sõnul on Toomiku väljapanek osa Vitamiini nime all tegutsevast uuest projektiruumist, mis järgmisel aastal Eestisse jõuab. “Sellest tuleb Kultuurikatla süda, kus hakkavad toimuma näitused ja muusikaüritused ning resideerima loomeinimesed,” selgitas Temnikova. “Vitamiini mõte on viia kunst akadeemilise nelja seina vahelt välja, stampe murda,” täiendas teda Indrek Kasela.
Kollane flaier kutsub Eesti kunsti huvilisi Vitamiini jätkuüritusele ühes tüüpilises Berliini kunsti-tagahoovis. Ayşegül on loomulikult kohal – ja eestlastel omakorda on, mida näidata – live-projektiga astus üles Andres Lõo, videoprogrammiga kostitas külalisi kunstirühmitus Female Father, näha sai ka Edith Karlsoni skulptuure ning Jaan Toomiku lühifilmi “Oleg”.