Tahad aga korralik riigialam olla ja vihastad ennast seaks. Rahvaloendusel. Täpsemalt ennast e-loendades. Et säästa loendajate jalavaeva, bensiini, aega ja muidugi nappe riiklikke vahendeid. Käivad sihukesed vastutustundlikud hääled peas ja muudkui käsivad.
Teadagi. Kaks päeva võttis aega.
E-riik, mein Sitzinstrument, jälle oli vaja jalgratast leiutada, mingi uus e-lahendus, mis mõistagi ei tööta, näeb küll kirev välja, aga jääb sügavalt arusaamatuks. Eriti kuna parajasti on tuludeklaratsioonide täitmise aeg, millega ka minusugune loll vabalt hakkama saab. Oli siis statistikaametil raske EMTA uksele koputada: kuulge, olge head, pange paar küsimust manu. Oleks sipsti valmis olnud ja osalus e-loendusel ehk kõrgem ja tulemuslikum kah.
Oldi kuri, oldi. Igasugu mõtteid mõlgutati, üks kiusakam kui teine.
Et ega Augustus niisama seda rahvaloendust teinud, mille käigus üks puusepapoeg laudas ilmale tuli. Ikka selleks, et alamatele pearaha kaela väänata. Ega veel eelmise sajandi algul Svenssonid ja Perssonid plaaninud metsa plagada, kui Rootsi kuningas loendusest teatas, nagu Stig Claesson viidanud. Loevad üle, panevad maksud peale.
Eks 2011|/12 Akadeemia andnud kah sinnapoole vastuse. John Graunt, “Loodusloolised ja poliitilised tähelepanekud”: “/—/selged teadmised kõigist neist üksikasjust/—/ on hädavajalikud selleks, et hästi, kindlalt ja hõlpsasti valitseda.” Pimedal varauusajal olid kirjamehed avameelsed.
No aitäh.
Vana Servius Tullius luges kah kunagi roomlased üle, kusjuures käskis veel varanduse ka üles anda ja jagas selle järgi kodanikud klassidesse ära, ühest viieni. “Kas me sellist Roomat tahtsime?” oli arvatavasti levinud küsimus miinus 6. sajandil.
Muudkui annab viriseda. Ja meedia valab kah õli tulle, küll juba ammu enne loenduse algust. Küsitakse, et miks rahvaloendus ülepea, Tallinna ülikooli inimgeograafia professor Hannes Palang vastab: “Rahvaloendus on täielik ülevaade sellest, mis tegelikult riigis toimub. Iga peremees tahab ju aeg-ajalt teada, mis tema laudas toimub.”
No kas ei tee viha, ah? Millised sõnad! Laut! Peremees! Kes siin maal see kõrgem võimukandja pidi olema, ah?
Olgu märgitud, et ma küsisin professori käest järgi, mis värk ja tema õiendas, et laut ta küll ei öelnud, ütles majapidamine… Aga ei tohi ju iial lasta tõel head tsitaati rikkuda.
Muidugi hakkas siis kohe häbi kogu kirumise pärast. Mida siin ikka nii väga siis küsiti. Harjunud asi, ja, tõepoolest, oleks ju huvitav teada saada, et palju meid siin maal on. Neljas rahvaloendus elus. Kahte esimest ei mäleta. Viimast, 2000, küll. Pole halba mälestust. Pigem lahe oli. Justnagu.
Loendaja süüdi.
Nimelt väga ilus tüdruk oli. Sinised silmad ja…
Aga midagi oli veel siis, 2000, teistmoodi. Päris mitu asja, kui meenutama ja võrdlema kukkuda.
Eesti 12 aastat tagasi oli üsnagi teistsugune koht. Mistõttu ka rahvaloendust võis teisiti vastu võtta. Kurjustamata.
Tollal oli iseseisvus värske ja kulutamata mõiste. Vaimustus lehvis ikka veel, kui mitte üle pea, siis kõrvade kohal ikka. Palju, mis ei tundunud meeldiv, võis ära taluda lohutusega, et alguse asi, iseseisvus nõuab ohvreid, üleminekuaeg. Oma riik ei olnud sõnakõlks ja, kes tollal julgenuks Vabariiki ENSV-ga võrrelda, langenuks siira üldise viha alla.
Eesti Vabariik polnud NATO liige ja eks see tundunud natuke kõhe. Nõukaaegne kasvatus ju rääkis, et see on puhta idabloki vastane organisatsioon, kui Venemaa jaurama hakkab, tuleb Euroopa, Ameerika meile appi kõige jõuga. Lennumasinate, tankide, meestega. Ei olnud siis ettekujutustki, et NATO hakkab pajatama pehmetest väärtustest ja kurikuulus artikkel 5 ei näe tegelikult ette mitte mingit sõjajõu pruukimist ründaja vastu.
Heh, demokraatia tähendas siis kah vist midagi muud, mitte kurjakuulutavat maailmarevolutsiooni.
Euroopa Liidus polnud me kah. Olid vaid lood, kuidas kohe hakatakse igas külapoes nõudma kaheksat kraanikaussi, kõik porgandid peavad olema ühepikkused, muud samas vaimus. Ah et suitsetamine keelatakse ära, mõistagi. Ega väga kõike uskunud, see oli kuskil kaugel. Kõiki lollusi me ju ometi üle võtma ei hakka, ega, meil ju see terve talupojamõistus. Ühes impeeriumis jäime ellu, ei lase teisel ennast üle võtta ega võimutsema hakata. Jajah.
Üks, mis praegu tujutsema paneb, on kindlasti masu. Kuigi ka tollal oli just mingi kriis olnud. Küll mitte nii üldine, börsikrahh ehk “virtuaalse raha hävimine”, nagu Illar Hallaste mingi aeg sellele nime pani. Lihtinimesele ei läinud see väga korda.
Sest meil polnud siis nii palju ega nii igamehel võlgu nagu praegu. Raha oli ju tollal raske pangast kätte saada. Kolmandik omafinantseeringut, mitte nagu hiljem, nüüd juba vahepeal, et teed aga hommikul meili lahti, jälle pakutaks kühvliga tarbimislaenu, krediitkaarti, taevamannat. Helbitagu nüüd.
Kisub virinaks, eks? Kisub jah. Kõige enam ehk sellepärast, et Eestil ei näi olevat enam neid valikuvõimalusi mis 2000. aastal. Vaadake. 1997. aastal tegi Eesti Tuleviku-uuringute Instituut töö nimega “Eesti tulevikustsenaariumid 2010|”. Leitav on www.eti.ee leheküljelt. Väga tore lugemine ega tee kedagi lollimaks. Tollal nähti ette neli võimalust, mismoodi meil siin minna võiks, nt “Lõuna-Soome” või “Militariseeritud infooaas”. Kõigil võimalustel oma eeldused, kõigil oma head ja vead.
Neli võimalust, kuidas võinuks minna, aga ei läinud. Päris täpselt ei läinud. Võib-olla heasoovlikum silm loeb teisiti, aga võib ka tunduda, et igast neljast võeti halvimad küljed ja viidi jõuliselt ellu. Häda ja hala selles, et praegu ei paista olevat nelja võimalust. Kolme. Kahte. On ainult üks tee, mis ääristatud loosungitega: “Nad langesid kodumaa eest!”, “Euroskepsise asemel tuleb jõuliselt edasi panustada!”, “Aidates Kreekat, aitame Eesti majandust!”, “Raskel ajal koondub rahvas tihedamalt juhtide ümber!” Muide, üks neist neljast loosungist on väljamõeldis. Teised on päriselt kõlanud.
On natuke kõhe ja nurkaaetud tunne. Ja pahur, mõistagi. Sest niikuinii läks midagi e-lahendusega viltu.
Ning niikuinii rahvaloenduse tulemused, kui need ükskord tulevad, ei rõõmusta. Eelmine kord küll – oli loota, et rahvast on vähem kui üle-eelmisel. Mis tollal tähendas, et ole sa nii lõimumismeelne ja multikulti kui tahes, eestlaste osakaal omal maal järelikult on suurem. Seekord, kui tuleb väiksem arv kui 2000, tähendab, et lahkuvad. Eestlased. Oma maalt. Njah, mingi valik on ikka jäänud.
Õõnes.
Lausa õnn nentida, et ju virin tuleb asjaolust, et ollakse 12 aastat lähemal õiendavaks vanameheks saamisele. Või juba kohal.