Moosese raamat jutustab meile loo sellest kuidas üks halli habemega mees läks üles mäkke, et seal kivitahvlitesse abstraktseid kriipse ja kraapse raiuda.
Samal ajal hakkas tema rahval mäe jalamil igav. Et aega mööda saata, lasti kunstnikel meelt lahutada. Kindlasti mängisid seal moosekandid, poeedid sepitsesid värsse armastusest ja rahva raskest saatusest, aga kõige suurema menu osaliseks said kujurid. Nende loodud kuldsetes veistes tajus rahvas mingit seletamatut tõe ja ilu ülevust. Näitusesaalis, kus neid kujusid hoiti, vooris rahvast päeval ja öösel. Paljud neist tunnistasid, et neis kujudes on midagi.
Siis aga tuli see halli habemega mees pärast põleva põõsaga vestlemist mägedest tagasi ja avastas, et rahvas on Jahve või Jehoova kummardamise asemel hakanud hoopis kunstisaalis käima. Kuldsete skulptuuride eluiga kujunes lühikeseks, sest rahvas ei tohi lasta ilul eksitada teed ainsa jumaliku tõe abstraktsuse juurde.
Paar tuhat aastat hiljem leidis Püha Augustus, et on segaduses kui kuuleb muusikat, mis jumalat ülistab. Nimelt tajus ta, et suudab nautida ka ainult muusika kaunist kõla, mis viib ta mõtted tõelistelt palvetelt eemale. Hea Augustinus ei hakanud pärimuse järgi ühtegi moosekanti tapma. Kuid asjad läksid käest ära paar sajandit hiljem, kui Bütsantsi keiser 726. aastal teatas, et ikoonide kummardamine on kurjast. Keisri nõuandjad olid eelnevalt kahtlustama hakanud, et inimesed kummardavad pilte, aga mitte nende tähendust. Tõsi, ka tol ajal oli virisevaid intellektuaale, kes rõhutasid, et kuna inimesed vajavad tihti teejuhti ja vahendajat jumala kui ülima tõeni, siis ikoonid just seda eesmärki teenivadki.
Segadus, mis rahvast haaras, viis selleni, et mitmed ikoonid purustati ja kui Bütsantsi naabruses hakkas arenema Islam, siis otsustati seal kohe alguses, et Jumalat ei või pildina kujutada.
Kui hea lugeja selle peale arvab, et ma räägin kaugetest aegadest ja kultuuridest, siis tasub meelde tuletada, et ka Eestimaal on pühapilte hävitatud veel 16. sajandi alguse reformatsioonituhinas. Hullem veel on aga see, et tegelikult ei ole ikonoklastide ehk pildipurustajate vaim surnud veel tänagi.
Mis on ikonoklastika peamiseks probleemiks? Inimeste suutmatus mõista tähendusi või tähenduste eneste ambivaletsus? Ilmselt mõlemat.
Illustreerimaks kaasaegse inimese impotentsust ikoonide probleemist ülesaamisel, vaatame kuidas avalik surve on rünnanud viimase saja aasta jooksul irooniat. Avaliku surve all tuleb mõista nii ametlikku tsensuuri, kui ka neid õigesti mõtlevaid kodanikke, kes on kohe valmis valesid raamatuid ahju viskama.
Iroonia on omakorda selline retoorika vorm, kus mingi lausungi sõnum on vastupidine teksti esmasele tähendusele. Kui poliitik saab valimiskohtumisel kreemitordiga vastu pead ütleb seepeale oma nõuandjale:”See oli nüüd küll tore üllatus”, siis mõtleb ta selle lausega risti vastupidist. Iroonia probleem on seega osade inimeste suutmatus mõista tegelikku või kahekordset sõnumit mingi ikooni primaarse tähenduse taga. Selle üks tuntumaid näiteid viimasest viiekümnest aastast on Stanley Kubricku film “Kellavärgiga apelsin” (Clockwork orange). Nii Anthony Burgessi romaan, kui selle järgi tehtud film ründasid vägivalda ja ühtlasi riigi silmakirjalikkust selle probleemi lahendamisel. Oma kunstilise rünnaku eesmärgi saavutamiseks näidati seal julmust viisil, mis ühteaegu pidi vaatajas esile kutsuma jälestust ja samas ka arusaamist kurjuse mehaanika kohta.
Ometi olid selle filmi kujundid nii tugevad, et inglise tsensuur keelustas filmi linastamise briti kinodes. Kuna see, mida rünnati, oli kujutatud väga tugevalt, väitis tsensuur, et kogu film tegelikult hoopis propageerib ultravägivalda. Keeld kehtib tänaseni.
Filmi esmane narratiiv ei paku tõepoolest mingit olulist positiivset programmi. See peaks sündima vaataja peas, kus reaktsioonina ekraanil näidatavale jubedusele peaks sündima julmusele negatiivselt reageeriv hoiak. Tsensuur aga uskus, et vaatajad ei pruugi julmuse hukkamõistuni jõuda, vaid võtavadki filmi kui estetiseeritud vägivalla propagandat. Paradoksaalselt on tsensuuril omamoodi õiguski, sest ka need, kes mõistsid filmi sõnumit, pidid tunnistama filmi peategelase kohatist vaimukust. Seega – tulle see ikoon, mille tegelikku sõnumit vaataja ei pruugi mõista.
Antud tähenduslik konflikt on tegelikult sisse kirjutatud juba dramaturgia põhialustesse, kus tihti rõhutatakse, et mingi loo hea kangelane on just nii tugev, kui on talle vastanduv negatiivne jõud või kangelane. Selle nõude täitmine viib kergesti James Bondi filmides nähtava karikatuurini, kus Bondi vastased on enamasti tunduvalt värvikamad tegelased, kui juba tuntud libemehest filmikangelane ise. Niisamuti mäletavad paljud, et kuigi nõukogude sõjafilmides olid sakslased kurjuse kehastuseks, levis tahes tahtmatult ka varjatud imetlus nende jõu, rafineerituse ja SS-i seksikate mundrite vastu.
Hiljuti piirasid pildirüüstajad ETV-d, sest seal näidati klippi, kus üks vana mees ootab üht naist. Kui naine ilmub, siis paraku võtab ta käe alt kinni hoopis ühel teisel mehel. Esimene mees, kes oli asjatult oodanud, kirjutab kättemaksuks seinale “Hilda on lits”. Seejärel tuleb ETV suhtumist näitav teade: “Vaata objektiivsemaid analüüse”.
Ma ei ole kohanud ühtegi inimest, kes oleks arvanud, et klipis kujutatud naine oleks lits. Ilmselt talitas ta täiesti õigesti, kui läks teise mehega, sest graffitiga seina sodivast väiklasest jobust oleks hiljem tulnud niikuinii palju pahandust. Julgen arvata, et enamuse vaatajate üksmeelne hoiak on ühteviisi hukkamõistev seinale sodiva mehe suhtes. Seega võiks arvata, et Kaido Veermäe tehtud klipp on oma iroonilise sõnumi pärale viinud.
Kuid ei ole?
Pildirüüstajad väidavad, et klipp alandab seal kujutatud naise väärikust ja propageerib labasust. Teisisõnu on pildirüüstajad küll ise täpselt aru saanud, mida klipp hukka mõistab, aga samal ajal arvanud, et ülejäänud kodanikud ei pruugi toda mühakmeest hukka mõista.
Loo iroonia on muidugi veel selles, et Kaido Veermäe ja ETV oleksid muuhulgas võinud antud loo ka teistmoodi jutustada, milles oleks hoopis naisest loodud negatiivne kangelane ja filmikene oleks siis lõpetatud enne, kui mees hakkab midagi seinale kirjutama. Sellisel juhul oleks vaatajate hulgas olnud palju neid, kes oleksid endamisi mõelnud: “See Hilda on ikka lits küll.” Ometi valis klipp teise lahenduse – et kõik vaatajad mõistaksid, kuidas Hildale on liiga tehtud.
Antud kommunikatsioonil on ühiskonnas kaks tulemust. Esiteks taunitakse laiemalt klipis irooniliselt kujutatud teguviisi, aga teisalt ollakse ehmunud oma hirmust pildi vaatamisel.
Hunti on nimetatud hundiks, poodu majas on räägitud nöörist. Ikoon tulle.
Kas me saame kunagi lahti hirmust pildikummardamise ees?
Hea küll, see küsimus on ehk liiga retooriline. Selle asemel võiks küsida, kas kunstiteosel on iial võimalik midagi hukka mõista ilma rünnatavat objekti kirjeldamata?
See küsimus jätab õhku palju lahtisi otsi, aga ega üks Raagi artikkel ju maailma parandada ei suudagi.