Kogu maa kolhoseerimine oli kommunistliku re?iimi üks suuremaid rõvedusi Eestis. Sellega hävitati maakultuur laiemas mõttes. Et Eesti põllumeest sunniti tegelema ida pool ette antud sigade kasvatamisega, on pool häda. Muidugi mõjus selline ebardlik põllumajandustootmine 50 aasta vältel nii, et lõi maaelule haava, mis pole paranenud tänini. Aga meil jutlustatakse ikka, et põllumajanduse lasi põhja Mart Laar, mitte aga 50 aastat kommunistide võimu! Kolhooside lõppemisega tassisid kolhoosiesimehed ja partorgid laiali ka selle natukese ühisvara, mis oli kogunenud.
KOLHOOS, KOMMUNISTLIK MÕIS
Polnud see kolhoos muud midagi kui kommunistlik mõis, kus mõisavalitsejaks oli esimees ja kolhoosniku jutu õigsust kontrollis ja suunas partorg. Kui mõisnik sai mõisa päranduseks isalt ja mõisnik kuulus aadlisuguvõsasse, siis kommunistliku re?iimi ajal oli teisiti. Aadli tunnuseks oli kuulumine kompartei ridadesse. Kui aga kolhoos käes, võis esimees seda kamandada nagu isiklikku mõisa koos pärisorjadest kolhoosnikega. Muidugi ei olnud kõik kolhoosiesimehed viimased tõprad. Kindlasti oli ka nende seas tublisid inimesi, aga süsteemi ebardlikkust see muidugi ei vähenda. On ju siiani Eestis paikkondi, kus kolhoosidest moondunud ühistud edukalt edasi toimetavad. Olgu näiteks või Marrandi dünastia Järvamaal.
Olid ka kommunistlikel mõisnikel omad esimese öö õigused – autoostuload Volgadele, välismaareisid ja punalipud hea töö eest. Kõige kõvemad kolhoosiesimehed ehitasid kolhoosisaunu, kus isegi kosmonaudid käisid viina viskamas.
Kolhoosiesimehed olid oma mõisates nii kõvad mehed, et paljud neist pidid ehitama ka täiesti uue kolhoosi keskasula. Ajaloolised asulad ei sobinud, sest seal olid tihti kihelkonnakirikud vaateulatuses endisi aegu meenutamas. Lagunenud majad ja tootmishoonete varemed kõledatel kõnnumaadel meenutavad siiani kolhoosiaegu. Kolhoosi keskasulate rajamisega keerati nässu sadade aasta jooksul kujunenud asustuse regionaalne struktuur.
Aga kõige suurema kahju tekitas kolhoseerimine muidugi inimhingede saastamisega. Kolhoosi esimeestel kujunes eriline kommunistliku mõisniku mõttelaad. Heietavad nad ju siiani rõõmsalt edasi kui tore ja kaunis kõik oli ja et just tänu neile lõi maaelu nõukogude Eestis õitsele. Villu Reiljani juhitud Rahvaliit on selle mõttelaadi kõige paremaks näiteks.
RAHVALIIT: PUNANE MAA SOOL
Uus Keskerakonna, Reformierakonna ja Rahvaliidu koalitsioon sobib suurepäraselt kokku juba seetõttu, et sinna kuulub kõige rohkem endiseid kommuniste. Kuid selles ületab kõiki teisi kolhoosiesimeeste erakonnaks nimetatud Rahvaliit.
Enne viimaseid Riigikogu valimisi koostasid Eesti Vabadusvõitlejate Liit, Eesti Endiste Poliitvangide Liit ja Memento nimekirja endistest kompartei liikmetest. Selgus, et Rahvaliidu valimisnimekirja esimese 20 kandidaadi seas oli neid koguni 17, kindel esikoht! Reformierakonnal oli endisi kommuniste nimekirja 20 esinumbri seas “ainult” üheksa ja Keskerakonnal kuus inimest. Kolhoosi ei saanud juhtida ilma kuulumiseta komparteisse, see oli kui tempel otsaees. Uus peaminister Andrus Ansip iseloomustas oma troonikõnes parlamendi ees Rahvaliitu kui rahvuslikku erakonda. Kenad rahvuslased küll. Aga Villu Reiljan võib vabalt musta valgeks ja valge mustaks rääkida. Temal poleks mingi kunst ka endist kolhoosi partorgi rahvuslaseks pidada.
Mul on ülikooli ajast hea sõber, kelle isa sunniti ka komparteisse astuma, et tast kolhoosiesimees teha. See oli aga selline vankumatu vana, kes meelitajad puu taha saatis. Kodus oodati rajoonikeskusesse sõitnud meest ja isa koju. Alles südaööl kostus koduõuest tuttavat mootorratta plärinat. Kodus muidugi rõõm suur, et polnudki meest vangi pandud. Kui pere rõõmsalt koduõuele tõttas, oli mees täis kui tinavile, mootorratta seljast pikali kukkunud ja lõugas laulda: “Läbi tulest ja veest ja NKVD-st, persse parteisse ma ei astu!” Ja ei astunudki ning kolhoosiesimeheksmuidugi ka ei saanud. Vaevalt et ta selle üle väga õnnetu oli, aga laste ees pole ta piinlikkust tundma pidanud. Ühesõnaga: ka nii oli võimalik, ehkki Villu Reiljan ja tema kolhoosiesimeeste partei püüab meid veenda vastupidises.
REILJANI VÜRSTIRIIK
Jõgevamaa on Villu Reiljani tõeline vürstiriik. Pärast sõda nõukoguliku haldusreformi käigus loodud rajoon oli kommunistliku re?iimi ajal üdini põllumajanduslik, kus kolhoosiesimeeste võim valitses kõikjal. Just sellele võimule on Reiljan üles ehitanud oma erakonna. Kui Edgar Savisaar on jumal oma Keskerakonnas, siis Reiljan on palju suurem jumal oma Rahvaliidus. Ja sõnakuulmatud visatakse lihtsalt erakonnast välja ning jäetakse ilma kõrgepalgalistest riigiametitest. Lihtsalt Villu isalik hoolitsus oma karja eest lõppeb ära ja seda kardavad endised kolhoosiesimehed nagu tuld. Isegi Reformierakond kahvatub oma liikmete hoolitsuselt, kuigi partei joodikud tuuakse politseist koju partei autoga “11 aastat õigel teel”. Nõukogude ajal tõi kompartei ka oma juhtivad joodikud partei autoga kainekast ära.
Kui Mart Helme Lihula sündmuste järel liialt tuututama hakkas ja polnud rahul siseminister Margus Leivo tegevusega hambuni relvis politsei saatmisel rahva vastu, löödi ka tema Reiljani parteist minema. Teised rahulolematud Läänemaalt jäid aga pärast Helme näidishukkamist kohe vait.
Viimastel valimistel hääletasid ligi pooled inimesed Jõgevamaal Reiljani Rahvaliidu poolt. Sellisest tulemusest võib Savisaar ainult unistada ja isegi Ida-Virumaa venelastelt ei saa ta sellist poolehoidu.
Aga Jõgevamaal on kõik Reiljani oma, vähemalt nii paistab ta arvavat. Ning Jõgevamaal asub isegi riiklik rapsiõli tehas Werol, mis näib Rahvaliidule eriti meeldivat. Riikliku rapsiõli pütis peavad Rahvaliidu rasvased näpud oma meeste kaudu kogu
aeg man olema. Jõgevamaa ajaleht on Reiljani sõprade oma ja endistest kolhoosiesimeestest ning Rahvaliidust kirjutatakse seal muidugi ainult head.
KOLHOOSIESIMEHI JUURDE EI SÜNNI
Kolhosiesimeeste mõttelaadi vohamise ainsaks lohutuseks võiks ju pidada fakti, et uusi kolhoosiesimehi lihtsalt ei sünni mitte kusagilt enam juurde. Ons see mõttelaad määratud hääbumisele?
Võta näpust. Ehkki kolhoose ja sovhoose enam ei ole, elab kolhoosiesimeeste mõttelaad edasi. Möödunud suvel korraldas Jõgeva kohalik ärimees Aivar Kokk Kuremaal endiste kolhoosiesimeeste ja sovhoosidirektorite kokkutuleku. “Jõgevamaa on üles ehitatud nende tubli töö tulemusena”, ütles Kokk endiste majandijuhtide kohta.
Kokkutulekule oli kutsutud 55 endist majandijuhti. “Arutame Eesti maaelu, mis on olnud 1990. aastast siiani ja nüüd Euroopa Liidus, kui maaelu hakkab jälle paremaks minema,” ütles ürituse organisaator, endine Jõgeva ATK töötaja Kalju Jalakas ajalehtedele. ATK-d ehk agrotööstuskompleksid oli kommunistliku re?iimi vaimusünnitus põllumajanduse juhtimise tsentraliseerimiseks ja bürokratiseerimiseks. Veel teatas Jalakas, et kolhoosiesimeeste kokkutulek oli suurepäraseks võimaluseks Rahvaliidu valitsemisalas oleva põllumajandusministeeriumi eestvõttel koostatava põllumajandusajaloo tarvis. “Tahame, et ajalugu tuleks tõepärane,” märkis Jalakas. “Ühelt poolt viidi ellu küll N. Liidu põllumajanduspoliitikat, aga kui poleks nemad seda teinud, oleks maaelu viletsam olnud.” See viimane lause on eriti tähelepanuväärne.
Ei läinudki kaua aega mööda kui Villu Reiljan tegi oma vürstiriigi Jõgevamaa vanemaks sellesama Koka. See on komm Villu hingele, kui keegi austab tublisid kolhoosiesimehi. Ja maavanem Villu vürstiriigis on väärt töökoht. Ja mis kõige tähtsam, kolhoosiesimeeste püha üritust kannavad edasi noored põlvkonnad tänapäeva Eestis. Ei
sure see visa tõug kuhugi välja ja Reiljani partei read täienevad uute tublide tegijatega.
“LOODUSKAITSJA” REILJAN
Nõukogude ajal oli fenomen, mis hästi kommuniste paljastas. Teatmeteostest oli huvitav lugeda tuntud inimeste elulugusid. Kui nad olid re?iimi poolt küüditatud või vangistatud, vaikiti need aastad maha mingite jaburate fraasidega. Näiteks isik see ja see viibis aastatel 1946-1953 Vorkutas metsatöödel, ehkki selle linna ümbruses metsa teatavasti ei kasva.
Endised kommunistid on selle nähtuse juurutanud ka tänapäeva Eestis. Lugedes nende ametlikke elulugusid, unustavad nad pidevalt tööaastad kompartei asutustes, parteilised ametikohad või isegi kuulumise parteisse. Villu Reiljan räägib oma tegevusest kolhoosiesimehena ja metsanduse alal. Püüdke aga leida Reiljani avalikku elulugu, kus oleks kirjas tema kompartei aastad või eriti viide Jõgevamaa komsomolijuhile. Reiljan armastab esineda kõva looduskaitsja ja rahvuslasena. Ilmselt komsomolijuhi amet ei sobi kummagagi kokku ja seetõttu pole sellest ka vaja rääkida.
Erilise innuga avaldub Reiljani suur loodussõbralikkus mereäärsete kruntide küsimuses. Pealegi on selliseid krunte mõnus sõpradele jagada. Ja ehkki eestlased üldiselt teavad, et tark inimene rajab oma maja merele mitte lähedale, sest Eestis on lihtsalt külm ja lühikesed suved, leidub lolle piisavalt.
Vaevalt ministriks saanud, tegi Reiljan eelmises valitsuses ettepaneku enam kui 500 hektari ulatuses kaunist mereranda tiheasustusega aladeks kuulutada. Eelmine valitsus lükkas selle õnneks tagasi, aga Reiljan on visa looduskaitsja. Reiljani ettepaneku kohaselt oleks valitsus 2003|. aasta viimasel istungil pidanud lubama maju täis ehitada Keila vallas terve Lohusalu poolsaare, osa Klooga randa ning Jõesuu lahe ranna Jõelähtme vallas. Need on imekauni loodusega paigad, mis siis Reiljani arvates tuleks tihedalt karpe täis pikkida; mereni võiks tema arust jääda vaid 50 meetrit.
Reiljan solvus sellest väga. Oma pahameelt kommenteeris ta avalikult: “Hiljuti helistas mulle üks tuttav rannaelanik, kes kurtis: terve maailm elab mere ääres, aga Eestis on kogu aeg mingi jama. Okupatsiooni ajal ei saanud rannas elada, sest Vene sõjavägi ajas automaatidega taga. Nüüd on mingid tegelased, kes ütlevad, et rannas ei tohi elada. Kelle jaoks see riik siis tehtud on?”
Või teisal: “Kahtlemata vajavad rannad väga tõsist kaitset. Teisalt vajavad meie inimesed võimalust kultuurselt elada vee ligidal.
Hiljuti pöördus Riigikontroll keskkriminaalpolitseisse palvega selgitada, kas 2000. aastal tegutses Tiit Mae juhitud Keila vallavalitsus seaduslikult, müües ühele osaühingule maha hoone, misläbi sai ostja õiguse erastada hoone juurde 23,4 hektarit mereäärset maad.
Samuti informeeris riigikontroll rahandusministeeriumi ja riigiprokuratuuri erakorralise auditi tulemustest, millest nähtub, et riik on saanud Keila vallavalitsuselt tüssata, sest ligi miljon krooni riigi raha kulus vallas muuks, kui see oli antud. Muidugi on Mae rahvaliitlane ja Reiljani sõber. Seega saab loodust kaitsta ka nii, et sellest palju pappi saaks. Vähemalt saab nii Reiljani nägemuses looduskaitsest.
EESTI KUI KOLHOOS
Kunagi oli Arnold Rüütli ideeks moodustada Eestis üks suur kolhoos. See Reiljani suure sõbra idee ei teostunud. Aga Rüütlist tegi presidendi just Reiljan ja nüüd võib ta muidugi presidendi suurt toetust igal sammul nautida. Enne uue valitsuse moodustamisest käis Reiljan muigel sui ringi ja teatas kõikjal, et Rüütel teeb valitsuse moodustamise ettepaneku ainult sellele, kes ka Rahvaliidu kampa võtab.
Reiljan juhib oma parteid nagu kolhoosi ja tahaks nii ka riiki juhtida, kui ainult saaks. Kolhoosi kõige õelamad vaenlased on Riigikontroll ja õiguskantsler. Reiljan tahaks oma sõpradele kogu aeg head teha, ainult Riigikontroll segab ja kiusab teda, õiguskantsler ka.
Aga mida Reiljan armastab? Muidugi raha jagada, eelkõige loomulikult endale ja oma sõpradele. Reiljan ei taha isegi peaministriks hakata, ehkki sõber Rüütel oleks võinud talle selle ettepaneku ju iga kell teha. Ja kui Rüütel poleks ise selle peale tulnud, oleks presidenti valvama pandud hall kardinal, Leningradi kõrgema kompartei kooli haridusega rahvaliitlane Tarmo Mänd asjad ikka ära korraldanud. Ent – keskkonnaministeerium on kõige rikkam ministeerium ja selle eesotsas olla meeldib Reiljanile märksa enam. Saab raha jagada.
ROPULT ÜKSTEISEGA LÄBIKASVANUD BANDE
Keskonnaministeeriumi raha jagamise allikaks on keskkonnainvesteeringute fond (KIK). Eelmise valitsuse ajal tuli ilmsiks juhtum, kus Reiljan lubas sellest fondist toetust ainult sel juhul kui taotleja Rahvaliitu astub. Res Publica süüdistused hajusid aga õhku. Eelmise ministriks oleku ajal Reiljan selle süsteemi ise lõi. Tema koalitsioonikaaslane Jürgen Ligi iseloomustas siis fondi rahajagamise tegevuse politiseerimist järgnevalt.
Näpuga näitaks Ligi vaid ühe inimese, Villu Reiljani peale. Ligi arvates tegutses Reiljan kui kolhoosiesimees, jagades raha sõpradele ja erakonnakaaslastele.
KIK rajati 2000. aastal skandaalse keskonnafondi varemetele ja on selle õigusjärglane. Mäletatavasti pööritas fond keskkonnakaitseks mõeldud raha börsil. Tollane keskkonnaminister Reiljan elas afääriga seoses napilt üle umbusaldushääletuse.
Riigikontroll on avastanud suuri puudusi ka Maaelu edendamise sihtasutuse töös. See on ka Reiljani meelt mööda fond, kust raha jagatakse. Riigikontrolli süüdistusi pidas Reiljan aga märgiks, et see asutus on politiseeritud ja täidab tema vastaste ülesannet. Sama lugu juhtus siis, kui Riigikontroll andis hävitava hinnangu Kaitseliidu raamatupidamisele. Miks Reiljan sellest ärritus, on selge. Reiljan on oma sõprad koondanud Jahimeeste Seltsi ja Kaitseliidu pealik ja sõber Benno Leesik kuulub ka sinna. Ja kui Isamaal on EÜS, Reformierakonnal Rotary klubid, siis Rahvaliidul on Jahimeeste Selts!
Nagu öeldud, kiusab Reiljanit eriti just õiguskantsler. Küll kiidab heaks Riigikontrolli saatmise kohalikesse omavalitsustesse, küll piinab muul viisil. Ning jälle lendavad Reiljani suust teele süüdistused õiguskantsleri poliitilisest seotusest tema vastastega. Reiljani kolhoosiesimehe maailmas tehakse ju seadusi inimeste jaoks – kui seadused, Riigikontrolli ja õiguskantsleri tegevus ei meeldi, tuleb need ära muuta. Sest siis saaks juhtida riiki nagu kolhoosi!
SÕDA BBC-GA
Antud mõttelaadi absoluutseks tipuks on Reiljani juhtum BBC-ga.
Eelmise aasta kevadel kritiseeris BBC Eesti metsapoliitikat.
Reiljan ei jäänud võlgu. Suurbritannia rahvuslik ringhääling BBC pole oma uudistes neutraalne ning esindab välismaise metsasektori huve, kinnitas keskkonnaminister Villu Reiljan põllumajandusülikoolis aset leidnud ökoloogiapäeval esinedes.
Midagi nii lolli on isegi Reiljani suust kuulduna raske uskuda.
Aga kolhoosiesimehe hing on kolhoosiesimehe hing, isegi kui see on nalja- ja napsimehe sees.
Tükike Reiljani paturegistrit
A
Luua Kõrgema Metsakooli direktorina müüs kooli nimel 1994. aastal 990 tihumeetrit metsamaterjali AS-ile Havior, mille üka aktsionäre oli Reiljan. Riigikontrolör Hindrek Meri arvates tegi Reiljan tehingu iseendaga, mis on vastuolus korruptsioonivastase seadusega.
B
1995. aastal kasutas ministeerium keskkonnafondi raha põlenud ministeeriumihoone remondiks ja autode soetamiseks. Riigikontroll leidis, et maja põlemise kahjud hinnati tegelikest kaks korda suurmaks ning arvutite ja infotehnika soetamiseks eraldatud raha kulus hoopis autode ostmisele.
C
1996. aastal eraldas ministeerium Luua metsakoolile otsetoetusena 500 000 krooni.
Uurimislaeva Livonia müügist saadud raha paigutas ministeerium eriarvele ning ostis 1996. aasta lõpul 19 miljoni krooni eest Hoiupanga investeerimisfondi osakuid. Börsimängudest Reiljan valitsust ei teavitanud. Osakud realiseeriti 1997. aasta alguses. Villu Reiljani käitumist on tauninud Riigikontroll ja õiguskantsler Eerik-Juhan Truuväli.
D
Uurimislaev Tipton osteti viie miljoni krooni eest väidetavalt kantsler Rein Ratase tuttavalt. Ministeerium on paberites näidanud, et laeva remondiks kulus 1997. aastal 1,2 miljonit. Endise kapteni väitel laeval remonti ei tehtud. EAsekantsler Peeter Sooväli kureeritava keskkonnafondi rahadega mängiti erafirma teenuseid kasutades Venemaa börsil ning kanditi osa rahast off-shore firma arvele. Fondi tegevdirektor vallandati.