Gorki-2 (selline kummalise nimega asula) Moskva lähistel. 11. märts 2007|. aastal. Kultuurimaja. Valimisjaoskond nr 1850. Kell 7.30 hommikul. Valimisjaoskonna komisjoni esimees on Nina Kala?nikova. Esimehe asetäitja Aleksandr Kim demonstreerib liigutatavaid valimisurne.
– Keskenduge, kamandab ta vaatlejatele. Pärast ütlete, et?
– Me ei keskendu. Me näeme niigi kõike: vaatlejad Venemaa komparteist, Õiglasest Venemaast, Ühtsest Venemaast (mõlemad Putini moodustised), Jablokost ja mina. Esimesed valijad – vanemad inimesed. Neil ei ole sugugi peomeeleolu. Pigem on nad mornid.
– Miks te sisse ei lase?
– Kell ei ole veel kaheksa. Kohe pitseerime urni kinni, tähendab Kim.
– Õhtul oleks võinud?
– Õhtul ei saa. On vaja ju näidata, et urnid on tühjad.
– Mida seal näidata. Niigi selge. Mida tahate, seda ka saate. Teame seda kõike küll. Püüan küsida: miks inimene tuleb siis valima kui ta teab, et tema häälest ei olene niikuinii mitte kui midagi.
– Aah, harjumus.
*
Ennast tutvustama on nõus ainult Nade?da Kurdajeva. Ta on 68-aastane.
Selgub, et koos valimistega viiakse läbi ka referendum. Nagu mõned valimiskomisjoni liikmed kinnitavad, on see referendum ökoloogiast.
– Mis kuradi ökoloogia? Kõik on maha parseldatud. Ei saa enam alla jõe äärde minna, ei saa enam metsa minna, aga nüüd esitatakse küsimusi.
Just see kummaline vene fenomen äratabki minu uudishimu: teravalt negatiivne suhtumine valimiskampaaniasse ja samas heasüdamlik siirdumine valimisurni juurde.
Ühest esimestest hääletas meesterahvas nahktagis. Ta kamandab mingit majandusüksust eriti tähtsate tegelaste elutsoonis.
– Kohe annan korralduse sauna kütma hakata. ?oigu (Venemaa erakorraliste olukordade minister – toim.) jõuab siia.
*
Gorki-2 elanike sotsiaalse portree iseärasus. Osa elanikke, kes kaotavad töö, lähevad rikaste ja tähtsate juurde teenijateks. Enamus neist Pariisist küll ei unista, lähedus bojaaride lauale määrab aga juba silmatorkavalt käitumistüübi.
Koridori seinal on hiiglaslik plakat referendumi kohta. Lugeja, tähelepanu!
Kas te olete nõus kohaliku tähtsusega ravitervisetaastuspiirkonna?(?! – E.G.) ja kuurorti rajamisega Odintsovski rajoonis?
Ma olen selle häbitust pettust sisaldavast fraasist ?okeeritud. Tahan teada, kes on selle sotsioloogilise ?edöövri autor. Vastatakse – kollektiivne autor.
See referendumi küsimus on Gorki-2 inimeste mõnitamine. Need inimesed näevad iga päev maha raiutud metsi, kilomeetrite kaupa kõrgeid plankaedu, monstrum-paleesid, bordelle nimetusega “vene saun”. Ja mida tähendab ravi-tervisetaastuspiirkond? Arutlen valjult.
– Mõelge enese peale! (Ühtse Venemaa esindaja repliik.)
*
Sellest hetkest fikseerin veel ühe iseloomuliku fenomeni, mis iseloomustab valimisprotsessi Venemaal. “Ühtse Venemaa” esindajad tunnetavad end käimasolevate sündmuste peremeestena.
Selle partei volitatud esindaja valimisperioodiks alates 2006|. aasta detsembrist on kohaliku omavalitsuse juht Nade?da Isaikina. Pange tähele – kogu valimiskampaania toimub tema valvsa pilgu all.
Kella kaheksast hommikul kella kaheksani õhtul suhtleb ta vabalt kõigi valimiskomisjoni liikmetega, mille pärast järgneb kaebus vaatlejatelt Jablokost, komparteist ja Õiglasest Venemaast.
*
Viktor Asenev – valimiste vaatlemise veteran.
Ta esindab komparteid, teab kõiki seadusi.
– Valimised lähevad halvasti, ütleb ta. Ja ei eksi. Eelmistel valimistel oli osavõtt 67%, seekord 43%.
– Tahaks näha suurkujusid, räägib Natalja Murat?eva, valimiskomisjoni liige.
Suurkujuks osutus Sergei ?oigu. Saabus ilma aplombita. Tundub, et isegi ilma turvameesteta!
Sain teada, et ?oigu suvila sulges inimestele pääsu Moskva jõe äärde.
*
? Aeg on urnidega inimestele koju minna.
Läheme urnidega küladesse Suur-Sareevo, Väike-Sareevo. New York on kontrastide linn – nõukogude publitsistika armastatud pärl kehtib täiel määral ka Gorki-2 kohta.
– Vot nii on võim korraldanud meie elu, räägib vana naine. Ja teeb linnukese ruutu Ühtse Venemaa ees.
Müüt selle partei kohta. Tema poolt hääletatakse lihtsalt seetõttu, et teisi parteisid ei teata. Kuid ka Putini Ühtset Venemaad teatakse vähe. Ta on valimisbülletäänil esimesel kohal. Jõudu lugeda kõigi bülletäänil trükitud parteide nimesid ei jätku.
– Mis partei see Ühtne Venemaa on, küsitakse.
– See on võimupartei, teatab Natalja.
Siis selline variant. Seda kasutas sageli ka kohalik arst, valimiskomisjoni liige Valentina Aleksandrovna. Sealjuures väga otsustava tooniga hääles.
– See on tegevpartei.
Komisjoni liikmed demonstreerivad täielikku objektiivsust.
Lidija Sidorova elas üle insuldi. Olja tütar hoolitseb kangelaslikult ema eest. Lidija liigub iseseisvalt.
– Kelle poolt hääletada, küsib ta. Ehk Ühtse Venemaa poolt?
Valimiskomisjoni liikmetel on suud vett täis.
– Ah, olgu – kõik on niigi selge, ütleb Olja.
*
Sekkun mina:
– Olja, öelge, missugune partei teile meeldib?
– Mitte ükski, teatab Olja jõuliselt. Ma hääletaksin kõigi vastu.
*
?Kui ma köögiviljaaedade vahel sammusin, jõudis mulle sappa keegi mees.
– Ma hääletasin Ühtse Venemaa poolt! Küsi, miks?
Ma ei küsi. Ta räägib ise: – Ma tahan, et nad selle bardaki lõpuni ajaksid. Siis ehk keegi ärkab.
*
?Kõige täpsemini määras referendumi küsimuse olemuse üks lüpsja:
– Nad tahavad õigustada toimepandud röövimisi. Kui neid kohtu alla antakse, näitavad nad ette meie jah-sõna. Nii et see on neil küsimus perspektiiviks.
Valmistatakse ette uut väljasõitu küladesse. Tee autosse tõkestab mul Ühtse Venemaa vaatleja Zinaida Beljanskaja.
– Teie juba sõitsite, nüüd mina.
Komisjon sõidab minema vaatlejaga ühest parteist. Kaeban. Komisjoni esimehe asemik Kim hurjutab mind:
– Pressiesindajate asi on jälgida valimisi jaoskonnas?
– Kui me võtame kahepäise kotkaga urni ja sõidame kodudesse – see ongi jaoskond, jään mina enesele kindlaks.
– Te tahate, et ma leiaksin teile teise auto?
– Seal oli ju vaba koht, jätkan ma peaaegu karjudes.
Karjuda ei ole vaja. Seaduse järgi peab olema ka teine auto. Kirjutan kaebuse. Autot ei saa.
*
? Znamenskoje. Vana küla. Vanust 500 aastat. Kaks kirikut.
Mööda teed kõnnib mitte enam noor mees. Endine füüsikaõpetaja T?uva??iast. Kuuldes minu perekonnanime, küsib kohe: kas ma tean, et Pu?kinil on “Gorjuhhini küla ajalugu.”
Anatoli Vassiljevit? on juba hääletanud. Ei ütle, kelle poolt. Tal on elus suur eesmärk – taastada täielikult Pu?kini sugupuu. Jõudsime valimisteni. Ta otsis parteid, kus oleks esindatud pensionärid.
– Aga kelle poolt te tahaksite, et ma hääletaksin, küsis Anatoli Vassiljevit? ootamatult? Kunagi hääletas ta Jabloko poolt. Talle meeldis selle partei programm. Kuid nüüd on selle partei tähtsus ühiskonnas tühine.
Õpetajal on oma seisukoht ühiskonnas valitsevate kontrastide kohta. Tema arvates on kõiges süüdi häbitunde puudumine. Loomadel on see olemas.
*
19.59 lendab jaoskonda Juri Tatajev. Ettevõtja. Noor, sihvakas, tugev.
– Muidugi ei mõjuta minu hääl mitte midagi. Kuid kui on võimalus, kuidas ma siis jätan selle kasutamata?
Valimised on lõppenud. Kell 20.00 helistatakse Õiglase Venemaa vaatlejale ?enja Semu?kinile Hljupino külast. Teatatakse: nii kui valimissedelid kastidest lauale ülelugemiseks valati, kustus valgus.
Sedelite ülelugemine ja sorteerimine läheb ladusalt. Kui tekib võimalus üks hääl Jablokolt ära rebida, puhkeb vaidlus.
Protokolli saame kätte kell üks öösel. Saabus hetk, kui Jabloko poolt hääletanute sedelite kuhi jõudis samale tasemele Ühise Venemaa omadega! Ei usu oma silmi. Ühine Venemaa jääb Jablokost ette 14 häälega.
*
Tamara Semenovna kandideerib Jablokos. Sellele parteile antud hääled – see on oma õiguste eest võidelnud talupoegade neljaaastase töö tulemus. Tamara on ühiskondliku liikumise “Talupoegade rinne” liider. Teda ähvardati, talle tungiti füüsiliselt kallale, püüti ära osta, viidi miilitsasse?
Pühholoogias on selline mõiste – võltsdemonstratiivne toode. Mingi toode omab kõiki õige toote tunnuseid, kuid on oma loomult võlts. Et seda võltsi olemust maskeerida, on vaja demonstratiivsust. Venemaa valimised on sellise toote klassikaline variant.