Reede ennelõunal, see on päeval peale vandaalide esimest märulit Tallinna kesklinnas ja Aljo?a teisaldamist, ilmus minu MSN messenger’i hea tuttav tütarlaps Olga ja tavapärase “privet” asemel tervitas mind sõnadega “fa?ist, ja tebja nenavizhu!”. Küsimuse peale “miks” sain vastuseks hüsteerilise sõimu – eestlased olla eelmisel öösel venelasi alandanud ja nende püha pamjatniku maha lõhkunud.
Proovisin Oljale vastuseks kribada, et mina magasin kodus ja pole miskit teinud, aga sõnadega “vihkan sind” see tsätt ka lõppes.
ESITEKS
Polnud ma veel ehmatusest toibumagi hakanud, kui helistas minu teine tuttav Julia ja teatas ärritunult “saite mis tahtsite!”. Julia palus mul talle enam mitte kunagi helistada ja tema numbri mälust kustutada.
Sel ja järgmisel päeval kohtasin sarnast vastuvõttu mitme vene rahvusest tuttava puhul ning mitmega neist õnnestus lõpuks ka jutt üles võtta.
Mulle esitatud põhiküsimuseks-etteheiteks kujunes, et miks ikka Aljo?a eestlastele ette jäi, olevat ju tegu sümboliga vabastajast, kellele nii eesti kui vene inimesed palju tänu võlgu olevat.
Proovisin ettevaatlikult seletada, et eestlastel ei pruugi mõte Nõukogude armee sõduritest, vaatamata nende vaprusele ja ennastsalgavusele lahingutes fa?istide vastu, üldsegi mitte seostuda mõistega “vabastaja” ning üritasin teha viiteid ajaloole, okupatsioonile, küüditamistele ja muudele koledustele.
TEISEKS
Minu suureks üllatuseks väitsid enamus mu venelastest tuttavad, et nad pole nendest asjadest midagi kuulnud või et ma ajan lausa segast.
Proovisin siiski uurida, et mida neile vene noortele ka koolis kodumaa ajaloost räägitud on ning mainisin igale eestlasele teadaolevaid kurbi fakte, näiteks 1941 ja 1949. aasta küüditamisest, kuid põrkusin ?okeerivatele vasturepliikidele nagu “ära mõtle välja” või “kus see kirjas on?”, “tõesta!”?
Ja asusingi “tõestama” ? Hakkasin palavikuliselt otsima venekeelset lühiülevaadet okupatsiooni ja küüditamiste kohta. Esmalt surfasin internetis, kust muidu mistahes sündmuste, isikute või asjaolude kohta inffi rohkem kui vaja, kuid ei leidnud vajaliku teema kohta suurt midagi. Eesti ja inglise keeles materjali kuipalju, aga vene keeles ei midagi. Siis helistasin oma tarkadele tuttavatele, kes omakorda katsusid omad “õlekõrred” järgi, kuid ka nemad jäid võlgu vastuse küsimusele, kust leida kiirlink veenvale venekeelsele lühiinfole Eesti okupatsiooniajaloo kohta.
KOLMANDAKS
Ja siis hakkas mulle koitma, et äkki need vene noored, keda muidu edumeelseteks ja kaasaegseteks pidasin, kellest mitmed haritud ja keskmisest edukamad, on vaatamata meie deklareeritud integratsioonialastele “edusammudele” siiski kuidagi ilma jäänud (jäetud?) sellest elementaarsest ajalooteabest, milleta mäsunädala sündmustele õige hinnangu andmine suht võimatu on.
Usun, et kuigi Venemaa poolt mitmeid põlvi väldanud ajupesu ja ka täna toimiv võimas propaganda on teinud kõik pingutused, et muuta siinset venekeelset elanikkonda tõtt- ja fakte mitteteadvaks, ei ole asjade selgitamine üldsegi mitte mission impossible.
Sellise tõdemuseni jõudsin peale paaritunnist netidebatti ühe vene tütarlapsega, kes peale algselt na?istide loosungite robotlikku kordamist lõpuks tunnistas “Indrek, ja u?e ne znaju ?to verit!”.