Moskvas 1950. aasta kevadel toimunud eesti kirjanduse dekaad kuulub eesti kirjanduse ajaloo grotesksemate nähtuste hulka. Ühelt poolt elas eesti kirjanikkond pärast märtsipleenumi rappenoa alt läbi käimist üle oma eksistentsi kõige hirmsamaid aegu, teiselt poolt pidid alles jäänud, need kõige ideelisemaks tunnistatud riismed andma sotsialistliku impeeriumi pealinnas paraadliku näitemängu eesti kirjanduse erakordsest õitsengust stalinismi viljastavates tingimustes. Ja pärast dekaadi langesid põlu alla omakorda mõned dekaadil käinutestki, nagu Aira Kaal ja Osvald Tooming. Mõlemad heideti parteist välja, Tooming pandi lisaks ka vangi.
Ettevalmistused 1948
Mis siis oli see dekaad? See oli Eesti NSV kirjanike kümnepäevane enesetutvustus Moskvas – sealsetele kirjanikele ja kirjanduskriitikutele, aga ennekõike Moskva töötavatele inimestele. Esinemised, ettekanded, arutlused, vastuvõtud. Rida teisi liiduvabariike oli Moskvas sellise dekaadi juba pidanud: sõja ajal Gruusia, pärast sõda Turkmeeni, Leedu, Läti, Valgevene, Kasahhi, Tad?iki. Ots oli lahti tehtud enne sõda. “Kirjandusdekaadid on kujunenud tõsiseks loominguliseks aruandluseks kõige kvalifitseeritumate ja nõudlikumate lugejate – moskvalaste – ees,” kirjutas anonüümne Sirbi ja Vasara juhtkiri 13. mail 1950.
Vladimir Beekman, kes noore autorina samuti Eestit dekaadil esindavasse kirjanike gruppi kuulus, ütleb oma mälestusteraamatus “Alles see oli…” (2008|), et dekaadi oli hakatud Eestis ette valmistama juba 1940. aastal, aga sõda segas vahele. Pärast sõda võeti see uuesti ette. Ralf Parve, teine dekaadil osalenu, on oma meenutustes siinse loo autorile öelnud, et ettevalmistuste tegemine algas 1948. aastal. “Pidi tulema suur, paks venekeelne eesti luule antoloogia. Selle antoloogia kolleegiumis olid Johannes Semper, Oskar Urgart ja mina. Istusime 1948. aasta teisel poolel Semperi juures koos, arutasime ja vaatasime üldiseid asju: mida, keda ja kuidas. Ja millalgi 1949. aastal istusime ka veel koos. Ei saanud edasi. Dekaad lähenes, aga ei saanud kuidagi asja kokku. Puudusid mingisugused dokumendid, mille alusel võis üldse dekaadi ettevalmistustega alustada,” rääkis Parve (2008|).
“Natsionalistide” avaldajad
Niisiis juhtis alguses dekaadikomisjoni tööd Semper. Veel 7. jaanuaril 1950 avaldas ta Sirbis ja Vasaras pika dekaadi tutvustava artikli. Kuid juba 16. jaanuaril võeti Semper Kirjanike Liidu esimehe kohalt maha. Järgnes märtsipleenum, mille järel tuli Semperil mitu järgnevat aastat taluda põlualuse staatust. Gorki tänava võõrastemaja Moskva numbritoa asemel ööbis ta 1950. aasta suvel hoopis ehitusplatsil tööriistakuuris, et mitte jagada arreteeritud Hans Kruusi saatust. Sirbi ja Vasara juhtkiri 13. mail ei unusta üles lugemata ka Semperi asjakohaseid vigu: peale selle, et ta ei võtnud dekaadi puhul väljaantavate teoste nimekirja Max Laossoni eesrindlikku artiklit “Mõningaid eesti kirjandusteaduse ja kirjandusküsimusi”, mis oligi märtsipleenumi kaudseks käivitajaks, katsus ta eemale tõrjuda ka noorte autorite saavutused ja Eesti NSV-s elavate vene kirjanike teosed. Selle asemel said tõlkimisele suunatud Semperi enda, Friedebert Tuglase ja Kersti Merilaasi natsionalistlikud ja dekadentlikud teosed. Dekaadikomisjoni uueks juhiks sai, vähemalt paberil, August Jakobson.
Hulk teoseid vene keelde
Dekaadiks pidi vene keelde tõlgitama suur hulk eesti kirjanike teoseid, koostatama mitmeid antoloogiaid. Kui jälgida esmaseid kirjastamiskavasid, siis leiab neist tõesti nimesid, kelle figureerimine pärast märtsipleenumit polnuks Moskvas mõeldav. Sirbis ja Vasaras on 14. jaanuaril hõiskleva pealkirja “Üle poole miljoni eksemplari eesti kirjanike teoste väljaandeid vene keeles” all mainitud ka Semperi luulevalimikku ja näidendit “Murrang” ning Merilaasi “Kolme laulu lastele”. Samuti revideeriti sõitjate endi ridu.
Näiteks 25. veebruari Sirbis ja Vasaras on ühe noore autorina dekaadile sõitjate nimekirjas loetletud ka Adolf Rammo, kes siiski lõpuks dekaadist osa ei võtnud. Kõlbulike kirjanike ring kuivas väga kokku. Ka plaanitud uhke kaheköitelise esindusantoloogia asemel ilmus üks mannetupoolne väiksemaformaadiline, sees 288 leheküljel 18 autorit, kellest mõnigi päris perifeersevõitu (nt Angervaks, Veetamm, Sikemäe, Tulik). Üht ja teist tõlgiti ja ilmus ikkagi veel. Aga kõik, mis näiteks Beekmanil oli Moskvasse kirjanduspidustustele kaasa võtta, oli kolm vene keelde tõlgitud luuletust … Muide, Aleksander Kelbergi Pravdas ilmunud artikli eestikeelsest tõlkest 10. juuni Sirbis ja Vasaras ilmneb, et “Murrang” ikkagi jõudis venekeelsena Moskva kirjanike ette. Pole vaja kirjeldada, millise kriitika osaliseks see seal sai.
Kes siis sõitsid
Kes siis lõpuks sõitsid? Sirbis ja Vasaras 27. mail ilmunud “Dekaadi päeviku” järgi on hea loetleda: Alle, Hiir, Hint, Kaal, Kesamaa, Kotta, Leberecht, Parve, Raud, Smuul, Sikemäe, Sirge, Tooming, Männik, Tulik, Urgart, Vaarandi, Rummo, Laosson, Saar. Lisaks kirjanikele olid kohal ka toetavad jõud, näiteks kogu dekaadi läbiviimist kohapeal dirigeerinud EK(b)P Keskkomitee propagandasekretär Aleksander Kelberg, Tartu Ülikooli õppejõud Johannes Feldbach, Kirjanike Liidu juhatuse sekretär Magnus Mälk, Eesti NSV-s resideerivaid vene kirjanikke esindas mh Ilja Amurski. Noortest olid veel Vladimir Beekman ja Valeeria Villandi. Ja mitmed, mitmed teised.
Peale kirjanike võtsid dekaadist osa ka lauljad, muusikud ja tantsijad ning kirjastuse- ja trükiala töötajad. Lauldi, tantsiti ja mängiti pilli kirjandusjuttudele vahelduseks, kirjastajad ja trükiala tegelased aga olid seotud eelkõige dekaadi raames toimunud eesti raamatute ja raamatugraafika näitusega. Näituse asjus sõitis korraks Moskvasse ka grupp eesti kunstnikke, sh Alo Hoidre, Siima ?kop ja Evald Okas.
Eks ikka lauldi, tantsiti …
Täpsemalt toimus dekaad 23. maist 1. juunini. Sirp ja Vasar raporteerib avaõhtust järgmiselt: “Teisipäeva õhtul oli Moskva Ametiühingute Maja Sammassaali kogunenud meie suure kodumaa pealinna ettevõtete stahhaanovlasi, kirjanikke, teaduse- ja kunstitegelasi, Nõukogude armee kindraleid ja ohvitsere, Moskva kõrgemate õppeasutuste üliõpilasi, üldse üle poolteise tuhande moskvalase…” Õhtu avas kõnega Nõukogude Kirjanike Liidu peasekretäri asetäitja Aleksei Surkov. Sellele järgnes Hans Leberechti ettekanne eesti kirjanduse arenemisest. Seejärel lugesid eesti keeles luulet Smuul, Raud ja Parve ning Moskva luuletajad ja kunstnikud esitasid eesti luuletuste tõlkeid vene keelde. Siis leelutati Muia Veetamme kirjutatud leelu, järgnesid segakoori, solistide ja rahvatantsurühma etteasted.
“Kümne päeva jooksul esinesid eesti nõukogude kirjanikud kümnel avalikul kirjandusõhtul, millest võttis osa üle 15 000 inimese,” resümeerib Sirbi ja Vasara juhtkiri 10. juunil. Turnee viis kirjanikud veel Moskva ühe suurima tehase, Gorbunovi-nimelise tehase kultuurihoonesse, kohtuma tööliste, insener-tehnilise personali ja teenistujatega, V. I. Lenini nimelisse Sõjalis-Poliitilisse Akadeemiasse, Ühiskonnateaduste Akadeemiasse ÜK(b)P Keskkomitee juures, ühe teise Moskva suurema tehase Serp i Molot klubisse, Moskva oblasti Pedagoogika Instituuti, NSVL Naftatööstuse Ministeeriumisse, Riiklikku Ilukirjanduse Kirjastusse, ajaleht Pravda majja jm. Üldiselt nägid need esinemised välja sellised: kõigepealt avas õhtu keegi võõrustajatest, siis esines keegi külalistest (Mälk, Laosson, Kelberg, Feldbach) ülevaatliku loenguga eesti kirjanduse teemal, siis loeti luulet, seejärel lauldi ja tantsiti.
Kamaluga kriitikat
Kuid esmane, mille järele eesti kirjanikkond Moskvasse läks, oli suure vene rahva progressiivseimate kirjanike printsipiaalne, suunav ja bol?evistlik kriitika Eesti NSV kaasaja kirjandusele. Selleks oli korraldatud rööbiti esinemistega rida ?anrite kaupa arutelusid Nõukogude Kirjanike Liidus: 26. mail andis Urgart ülevaate näitekirjandusest, rääkides peamiselt Jakobsoni loomingust, 27. mail andis Kaal ülevaate luulest. Proosa ülevaate tegi Leberecht.
Pärast dekaadi tehti koduvabariiki jõudes hulgaliselt kokkuvõtteid ja tunti ennast loomulikult paremana, targemana kui enne. Rida dekaadil osalejaid pärjati ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi aukirjadega, nii kirjanike, lauljate-muusikute kui ka kunstnike-kirjastajate-trükitööliste ning ajakirjanike hulgast. Kuid loomulikult leiti dekaadi läbiviimises ka vigu ja puudusi, kuidas siis teisiti. Terava kriitika alla langesid, nagu öeldud, Kaal ja Urgart.
Loomingu juuninumbris süüdistatakse lisaks Feldbachi ja Tulikut, kes ilmutanud “läbirääkimiste käigus äärmist loidust ja sõnakehvust”. Septembris leiti Kirjanike Liidu parteikoosolekul, et Semper üritas dekaadi sihilikult nurjata ja mõned kaasas olnud ajakirjanikud ei olnud täitnud oma ülesannet. Magnus Mälk leidis, et Leberecht võttis liiga vähe dekaadist osa ja tolle nõudmisel kaasa võetud Fjodor Einbaumist polnud üldse mingit kasu. Sugeda saavad ka Männik ja Mälk ise, kui Kirjanike Liidu juhatus. Et kõigi nende väheste dekaadil kirjanikena esitletute hulgas oli omakorda ainult käputäis neid, kellel oli kirjanduses mingeid tegelikke teeneid, ja et Kelbergi kõne peale närviliselt pahvatanud Allel oli tegelikult puhas õigus, seda ei tohtinud loomulikult keegi poetada. Ehkki vahest ainult Kelbergi- ja Mälgu-sugune kultuurivõõras element ei saanud sellest aru.
Eraklikud laureaadid
Seda, et Stalini preemia laureaat Leberecht suurema osa ajast Moskvas mingeid oma asju ajas, ütleb oma raamatus ka Beekman.
Teine Stalini preemia laureaat, põhiline autor, keda dekaadi kõnedes ja arutlustel kilbile tõsteti, August Jakobson, dekaadist üldse osa ei võtnudki. Jaanuaris oli ta valitud Semperi asemele Kirjanike Liidu esimeheks, kuid pärast seda, kui ta sai sama aasta alguses ka Ülemnõukogu Presiidiumi esimeheks, lõpetas ta sisuliselt igasuguse kirjanikega lävimise. Kuni elu lõpuni.
Vaat sellised eraklikud laureaadid! Smuul, meie kolmas ja viimane Stalini laureaat, sai selle tiitli alles 1952. aastal.
* * *
Vana Parve teab
NATUKE KA ISIKLIKULT: Eesti kirjanduslikust kümmepäevakust osa võtnud Ralf Parve annab Jaak Urmetile aru, kuidas ja mis Moskvas oli.
Ralf Parve meenutab: “Elasime Moskva südalinnas hotellis. Igal hommikul kella kümneks pidid parteilased sealt sõitma Arbatile ja Arbatilt Eesti NSV alalisse esindusse. Seal võttis meid oma magamistoas vastu Kelberg. Ja hakkas määrama, mida me sel päeval teeme ja mida keegi kirjandusõhtul loeb. Igal õhtul oli kuskil kirjandusõhtu. Kelberg jagas korraldusi: täna õhtul loevad luuletusi need ja need ja need, laulavad need ja need ja need. Tema määras selle ära.”
Aina lollakamaks läheb
Dekaadi-järgsetes ülevaadetes said kriitika osaliseks Aira Kaalu ja Oskar Urgarti ettekanded, vastavalt luulest ja näitekirjandusest. Leiti, et need ei olnud vajaliku põhjalikkusega ette valmistatud. Kaalu ettekandest mäletab Parve järgmist: “Luule arutelu päeval Kelberg ei kutsunudki meid enda juurde. Kogu luuletajaskond sõitis Kirjanike Liitu, nii palju kui neid oli: Debora, Juhan, mina, Kotta, Mart Raud … Kell 11 vist pidi algama see luule arutelu. Kõik auväärsed kirjanikud seal kohal – Nikolai Tihhonov ja Pavel Antokolski, kes oli kuulsa vene skulptori Antokolski lapselaps, ja teised, luuletajad, kes olid meie luulet tõlkinud. Pidi hakatama seda arutama, aga Kelbergi ei ole! Ja Aira Kaalu ka ei ole! Ootame. Kell saab üksteist, pool kaksteist, kaksteist … Moskva auväärsete literaatide ees on piinlik. Kuskil poole ühe ajal jõudsid siis Kelberg ja õhetavate põskedega, täitsa endast väljas, hajevil Aira Kaal ja Tartu Ülikooli õppejõud Feldbach kolmekesi kohale. Vabandavad. Aira Kaal pidi tegema ettekande eesti luulest. Hakkab sellega peale …
Me olime Tallinnas Kirjanike Liidus kollektiivselt juba kõik need ettekanded läbi arutanud ja paika pannud ja oma arust korda teinud, nii nagu vaja. Aira hakkab rääkima – võõras jutt! See ei ole üldse see jutt, mida me Tallinnas koos arutasime ja tegime. Aina tobedamaks ja lollakamaks läheb, aina üldsõnalisemaks, poliitilist fraseoloogiat on palju … Ja mis tuli välja? Kelberg ei olnud rahul Aira Kaalul kaasas olnud materjaliga ja nõudis Aira sellel hommikul enda juurde magamistuppa teksti ümber tegema. Niisuguses vaimus siis käis see asi. Samal ajal käis vist proosa töötlemine ka, proosas oli ka midagi “korrast ära”.”
Mis asja sa arendad?
Dekaadil juhtus ka skandaalihõngulisi asju, mille eest hoolitses eriti vana boheem August Alle. Üks neist juhtus Ühiskonnateaduste Akadeemias. Parve meenutab: “Seal arutati ka eesti kirjanduse seisu ja olukorda. Kelberg ise tegi sissejuhatava sõnavõtu, kus oli rohkem loosungeid kui kirjandust. Siis võtsid mõned Moskva seltsimehed ka sõna, ka loosungitega, et teil on mõningaid silmapaistvaid saavutusi, kuid selle kõrval leidub ka veel tõsiseid puudusi, jne. August Alle ei kannatanud seda välja, ütles: “Ma ütlen ka mõne sõna.”
Hakkab siis rääkima, alguses vaikselt ja rahulikult, siis ägedamaks muutudes, nagu tal kombeks. “Kuulge, see on õige – et saavutusi on, aga rohkem on ikka puudusi, tuleb arendada. Aga mis asja sa arendad, kui ühe osa viskasime Kirjanike Liidust välja, teine osa on välismaal! Kust sa neid kirjanikke võtad!” Kelberg oli nagu ussist nõelatult püsti: “Mis juttu te, Alle, ajate!” Ta ei öelnud isegi “seltsimees”. “Kõigepealt, see, et me Kirjanike Liidust osa välja heitsime, tõi ainult värsket tuult meie organisatsiooni! Ja need, kes on välismaal, on niikuinii fa?istlikud jätised! Meie puhastasime oma Kirjanike Liitu, aga teie siin kaebate neid taga!” Selle eest Allele siiski parteilist karistust ei tehtud – ehkki oleks saanud teha.”
Tobolski mats
Sootuks tõsisemalt võeti üles Alle teine dekaadiaegne skandaal. See juhtus restoranis, kuhu seltskond kirjanikke läks õhtut jätkama. Parve: “Istusime lauda: Alle, Männik, Tooming, mina, Lilli (Promet) – tema oli ajakirjanik sel ajal – ja Felix Kotta. Istume maha, Kotta vaatab ringi. Oli tõesti huvitava interjööriga restoran. Ja ütleb: “Ah, missugune renessanss!”
Selle peale Alle, kes ei sallinud millegipärast Kottat ja oli juba võtnud ka, ütles: “Mis sina, tobolski mu?ik, tead renessansist!” Ja vaat sellest tehti suur number, poliitiline number. Tobolski mu?ik, see tähendab: Tobolski mats! Kotta oli ju Venemaa eestlane.”
Selle peale tõstatati juba järgmisel hommikul Kelbergi juures Alle vastu süüdistus kodanlikus natsionalismis. Omavahel kommenteerinud Alle seda lugu nii: “Ma ei mõelnud midagi pahasti! Teadsin, et ta Omskist, Tomskist või Tobolskist pärit on. Samahästi võinuks ma ka öelda, et igavene Elva mats. Nüüd aga tehti suur number.”