Mida võiks ühist olla samurail ja rock´n´rollil? Raske küsimus, eks. Kuid jaapani re?issöör Hiroyuki Nakano on need kaks ühendanud oma postmodernislikus rock´n´roll-samuraikomöödias Samurai Fiction (1998).
Muusika dikteerib filmi rütmi ja pildi esteetika sarnaneb parimate muusikakanalite valitud paladega. Ühest küljest vaadatuna ongi tegemist juskui paaritunnise gruuviva ja pilkuköitva muusikavideoga. Samas esineb teoses läbiv stoori, millesse on põimitud sügavalt filosoofilisi mõtteteri. Omakorda: pikalt mõttesse vajuda ei lasta, ohtrad kämbid võitlusstseenid ja täiesti haige situatsioonikoomika takistab. Oma obaduse saavad kätte samuraifilmid, ent samas on tunda respekti klassika, näiteks Akira Kurosawa loomingu vastu.
Umbes 99% filmist on mustvalge, prossa jagu lisatud peamiselt punast ja sinist. Punaseks läheb ekraan sekundiks tavaliselt siis, kui keegi mõõgavõitluses surma saab. Tegelikult pole võrreldes klassikaliste samuraifilmidega (kus kaeladest või südametest ojadena verd purskub) tegu üldsegi verise asjaga. Pigem jääb kõlama anti-samurailik vägivallatuse sõnum. Ja et ükski näitlejatest ei ole võitluskunstide meister ega isegi lavastusliku mõõgavõitluse kogemustega, annab situatsioon näitlejatele võimalusi oma kobakäplust ja oskamatust naljaks pöörata.
Samurai Fiction algab stardiloendusega 1998. aastast ja numbrid peatuvad kuskil 17. sajandi lõpus. See on nutikas lahendus näitamaks, et 17. sajandi temaatikat hakatakse käistlema 20. sajandi lõpu mõtemallide raamistikus. Näitleja ja muusiku Tomoyasu Hotei rokkiv soundtrack ja feodaalajastu tegevustik tekitavad suurepärase kontrasti. Stoori ise on järgmine. Osav mõõgavõitleja virutab ära ühe samuraiklanni hindamatu väärtusega trofeemõõga, mis on mõeldud rahu ja lojaalsuse märgina kingituseks shogunile. Kui mõõka ei toimetata shogunile õigeks ajaks, siis satub ka klannile kuuluv piirkond sõjakeerisesse. Klann saadab mõõka tagasi tooma nii osavaid samuraisid kui salakavalaid ninjasid.
Tore on, et see film ei võta ennast liiga tõsiselt. Vaadates kaadritaguseid stseene, on näha, et nii re?issööril kui näitelejatel on mõnigi kord raskusi võtteplatsil tõsiseks jäämisega. Ninja Kagemarut mängival – 1932. aastal sündinud ja rohkem kui 80 filmis näidelnud Kei Tanil on stseen, kus ta peab hüppega teisest ruumist sisenema tuppa, jääma ühe põlve peale kükakile ning laksama omale käega vastu põlve. DVD peal on olemas osa neist 14. võttest, mis tehti – need näoilmed on untsuläinud maandumisi väärt – äärmiselt naljakas kraam. Samurai Fiction on kolme sõnaga väljendudes cool, funky ja peaceful.
Re?issöör Hiroyuki Nakano on sündinud 1958. aastal Hiroshimas ja, nagu paljude teiste re?issööride puhul, algas ka tema karjäärgi lühifilmidega. Lisaks veetis ta aega muusikavideode tegemisega, mis on jätnud sügava jälje tema käekirja – muusika suur roll on ka tema Samurai Fictionile järgnenud filmides.
Red Shadow (2001) on technomuusikasse monteeritud ninja-film. “Mis on kõige tähtsam oskus, mille ninja ära õpib,” küsib ninja oma õpilaselt. Õpilane ei tea.
“Oskus põgeneda,” vastab elutark ninja. Suurt rohkem sügavamõttelisust selles filmis pole. Muidu aga hästi tehtud meelelahutus – on actionit ja armukolmnurk – mida siis veel tahta. Visuaalne külg loomulikult igati tasemel.
Stereo Future (2001) kujutab endast nelja läbipõimunud lugu nooreks olemise võlust ja valust. Peakangelane on näitleja Keisuke, kelle ainsateks ülesastumisteks on ilma dialoogita pisirollid samuraifilmides. Üks läbipõimunud lugudest ongi Keisuke osalemine kõigi aegade kreisima ja naljakaima samuraifilmi võtetel. Need lõigud toovad vaatajani paraja annuse situatsioonikoomikat. Keisuke lahkuminekust tummaks jäänud ex-girlfriendi Eri Momosaki elumõtte otsingud on teine läbiv teema. Veel ühe telje moodustab Eri õde Koharu, kes tunneb ennast pisut üksijäetuna – võideldes keskkonna saastamise vastu ja elukeskkonna säilitamise eest. Sündmustik keerlebki funi otsimise ning elule mõtte leidmise raskel ja kohati absurdsel teel, kohati on tunda ka on nukrat alatooni. Jalaga-persse huumori osakaal pole kuigi suur. Ohtralt vahvaid sümboleid ning oma osa meeleolu loomisel annab taas Tomoyasu Hotei gruuviv jazzrock.
*
Samurai Fiction, Red Shadow ja Stereo Future on kõik suuremate internetipoodide vahendusel DVD kujul kättesaadavad. Esimene ja viimane on olnud ka Armastuse ja Anarhia filmifestivali kavas, et siis soome keelt puhujatel on võimalik leida põhjanaabrite kauplustes näiteks soomekeelsete subtiitritega VHS, vähemasti Samurai Fictioni põdraväljaannet olen oma silmaga näinud.
