Lubja tänaval oli miilitsa arestimaja (jumal teab, kuidas miilits seda ise nimetas) ja seda kutsusime lihtsalt Lubjaks. (Mitte mingit seost muide pole lubjakatega või lihtsalt lupjadega, kes olid vanemad inimesed, vanemad enamasti. Lubjakate tiitel pärisnes ilmselt sellest, et lubjakad soigusid aeg ajalt, et neil veresooned lubjastuvad ja mis küll saab.)
Kui menti kukkusid ja Lubja tänavale istuma viidi, siis ütlesid hiljem, et istusid Lubjas. Kolm päeva tohtis ametlikult ilma prokuröri ehk proksi (eeluurimise) sanktsioonita kinni pidada dokumentide kontrollimise ja isiku tuvastamise ettekäändel ja kui oli ruumi ja sa võmmidega tülli läksid, siis hoiti ka. Et saaksid ikka täie mõnu kätte. Aga võidi hoida
ka kauem.
Ma istusin Lubjas kümme päeva ja ilma igasuguse proksi sanktsioonita. Aga ma ei kobisenud sõnagi, kui ükskord tulema sain. Tulemasaamine Lubjast pärast kümmet päeva oli peaaegu sakraalne elamus. Nii ilusat muusikat, kui oli Lubjast välja astudes esimene intensiivne heli – trammi krigin ja vilin Tartu maante pöörangult, kus tramm ägisedes ennast üles Lasnamäele vinnab, kui sa parajasti vaba mehena Lubjast tuled – jah, nii kaunist muusikat teist pole.
Võibolla ma ei hakka täna rääkima, miks ma Lubjasse kukkusin, see on juba üks teine nostalgiaentsüklopeediaartikkel. Ma räägin, kuidas Lubjas aega veeta oli.
Lubjasse viidi mind kesklinna võmmist hommiku poole ööd. Mendid armastasid kah neid õilsaid aegu, võibolla kujutasid nad ette, et on hirmsad felikedmundovitshid mitte Lubjas, aga Lubjankal ja na tsheku, kui su hommikul kell neli jalaga perse kongi virutavad ja Lubjasse kärutavad. Mingi psühholoogiline efekt seal on ka, sest hommikul kell neli pole sa eriti võitlusvõimeline. Moraalselt eriti. Oled hädine ja kaitsetu. Mina olen. Aga see teeb mentidel olemise mõnusaks.
Ma ladusin Lubjas hädiselt letti oma kingapaelad ja püksirihma ja kõik mis taskutes.
“Taak, budjem igrat na rojale!,” teatas ment suure mõnuga, “Umejesh? Nje umejesh? Nautshim.”
Ma teadsin, mida klaverimäng mendis tähendas. See nali teil vanaks ei lähe, mõtlesin ma omatte. Aastatest aastasse ikka üks ja seesama.
Ment tõi purgi eriti kleepuvat musta trükivärvi ja vajutas mu näpud plötsti värvipotti. Hoidis ise et oma käsi kokku ei teeks, aga minu näppudele vajutas rusikaga ja kõõlus kogu keharaskusega peal, et ikka valus ka oleks. Ega eriti ei olnud.
Siis võttis ta trükitud paberi, kus iga sõrme jaoks oli ilusti oma lahter: pikkpeeter siia ja nimeta mats siia, anna või lastele mängimiseks. Ja ment – keeleots suust väljas, tegi filigraanse töö ja vajutas iga mu näpuga eraldi (näppu peaaegu kõõlusest tagurpidi vajutades) õigesse lahtrisse ilusti väljajoonistuva jälje: “Krasiva, pravda? A teperj sasun svoi hui sjuda v krasku.”
Ma ei viitsinud sellele kuidagi reageerida. “Hara?o pa?utili,” kommenteeris ta siis ise. Ma juurdlesin hoopis, et kuidas ma küll suudaksin nende lühikeste kingapaeltega ennast üle puua, kui ta neid ära poleks võtanud. Kurat, lihtsam oleks ju särgist rebitud ribadega ennast oksa tõmmata, kui nende mädanenud paeltega, mida ma ei julge isegi liiga kõvasti siduda, kartes et need pooleks tõmban.
Nüüd ma tagantjärele tean, et kui sind kinni pannakse, tuleb kinni minna rõõmsalt ja pea püsti ja ära unustada mõtted sellest, kas saad veel kunagi välja või mitte. Nüüd sa oled pärale jõudnud sinna, kuhu sa kogu aeg oled teel olnud. Siin sa nüüd elad ja oled. Nii suhtuda on parem. Nii pead vastu ja suudad suhelda. Ja suhtlemisest sa türmis ei pääse. Kui hakkad algusest peale maha vaatama ja mõtlema, et jumal küll, mis saab, kas ja millal ma siit pääsen, siis saab sitem.
Jah, ma võin tagasi mõeldes öelda, et türmis istumine (kuigi, ega Lubja pole türm või tsoon, Lubja oli vaid soolaputka) on hea harjutus ja meditatsioon.
Ma olen kogu aeg tahtund, et ma suudaksin elada nii, et oleksin valmis surema iga hetk. Et suudaksin surma mitte karta. Aga see on paljas jutt, mõte ja vilusoofia – Lubja tänava raudustevahelist koridori pidi sammudes oli mu pea muidugi õlgade vahel ja pilk maas. Ja ega ma ei tahaks TEGELIKULT tsooni sattuda (olen seal vaatamas käinud, sitt koht).
Ma ei suuda mõelda tegelikult nagu mu autoparanadja, endine võmm, kes räägib, et ega ta siin elus muud huvitavat enda jaoks enam välja mõelda ei suuda, kui et, kui läheks nii, et kukuks tsooni. Et kas ta suudaks seal toime tulla ja pinnale jääda – pange tähele ta on endine ment, nõukaaegne, teda ei pandaks istuma Pärnusse, kus on soe vangla tänastele pollaritele, ta läheks kinni Rummu või kuhugi. Mis tast seal saaks? Raske öelda.
Ma olen ka mõelnud, mida mõtlevad venelased kui nad ütlevad, et kerjakott ja vangimaja – neist ära iial ära ütle. Kas nad mõtlevad ka, et see on hea samm eneseleidmisel (individuatsiooniteel, mis Jungi järgi on kõige tähtsam tee üldse). Kui sult on ära võetud kõik – nii kogu vara, tuttavad inimesed, kohad, kui ka tulevik – siis on sul ehk võimalik pisut rohkem teada saada, kes sa oled ja kuhu lähed. Või kes sa inimesena olla tahad ja kuhu siin elus, mida on järgi alati sama palju – olgu siis üks sekund või viiskümmend aastat (see on ju täpselt sama hea pikkusega aeg – milleks? -ma ei tea, meeleparanduseks või targaks saamiseks või mässust loobumiseks ja enda ja asjaoludega leppimiseks või ka otse vastupidi – nentimiseks, et mina mässan igavesti.)
Marssisin mööda Lubja tänava arestimaja pikka koridori – seesama ment selja taga, andis ta mulle paar võmmu selga ja rauduste taga oli vaikne. Aga ma kuidagi tajusin, et seal vaikuses oli mõnigi mees ukse taga kuulamas, et kes läheb kuhu, keda toodi, mis toimub. Vanglas toimub nii vähe, et kui hiir krõbistab, siis on see juba suur sündmus. Tuleta meelde, kui sa lapsena olid haige ja voodis ja ootasid, et millal ema töölt koju tuleb – oli aeg justkui teise pikkusega, eks ole.
Ma istusin Lubja tänaval – jah, kõigest kümme paeva kustumatu valguse maailmas nagu Leo Kunnas ütleb, aga need kümme päeva ei teadnud ma, mis must edasi saab. Kas lähen kohtu alla ja päriselt istuma, või laheneb asi kuidagi teisiti. Stress väsitas algul ära, aga hiljem sai arjumuspäraseks ja põhiseisundiks. Ma olin kogu aeg oote- ja võitlusvalmis, nagu mõni Carlos Castaneda sõjamees. Fatalistlik, aga mitte allandja. Kuidfagi konpaktsem kui muidu. Esimestel päevadel meenutasin palju minevikku. Hiljem mõtlesin üha vähem ja vähem ja lähenesin pühameehefaasile või ideaalsele meditatsioonile, kus ei mõelda üldse mitte midagi, aga ollakse lihtsalt kohal siin ja praegu. Ma ei ütle, et see mind just suureks budaks tegi, aga nii oli võimalik olemist taluda. Nädalakese istusin kambris üksi. Mendid ootasid, et ma oma kuriteo, mida mulle inkrimineeriti üles tunnistaksin ja arvasid, et nii murravad nad mu kõige paremini. Aga mina olin pehmem kui nad arvasid. Mina olin juba algugl ära murdunud ja nüüd armistusin üha tugevamaks.
Kui mind nädalakene üksi oli küpsetatud, pandi kokku ühe tumedatverd selliga. Ma ootasin, mis tuleb. Kas näppudeväänamine ja persenuss? Aga ei. Nad olid otsustanud teisiti. Hiljem kohtasin sama shnitti Nõukogude Armees, kus KGB ohvitser üritas olla kõige suurem semu, keda ma aastaid olen kohanud. (Tegi seda täitsa hästi. Ta tajus, et tshastis, kus ma olin ainuke eestlane, olin oma mõtetega ikka väga üksi. Et kui tuleb keegi ja viitsib ja oskab minuga biitnikutest ja Kerouaci romaanidest rääkida, siis ma räägin kaasa, olgugi, et tean, et KGBga.)
Mängisime Lubjas koputajaga lavatsisse kraabitud laual leivakuulidega kabet ja kurat seda teab, kui mul oleks midagi olnud ära rääkida oma tegudest, võibolla oleksin rääkind kah – sest tol hetkel ma ei jaganudki ära, et mulle pandi kongi koputaja.
Sell ei käind pinda, oli vaata, et veel vaiksem kui mina ja see tekitas tahtmise miskit rääkida. Aga seda, mille pärast ma kinni istusin, ma teinud polnud ja nii ma talle ka ütlesin.
Kokkuvõttes said mendid oma tahtmise, said teada tõe – ja millegipärast ei otsustanud nad mulle seda tegu ka kohtus lihtsalt külmalt pähe määrida, ehkki nad ei teind kindlaks, kes teglikult asja taga oli. Võibolla ei osand nad lihtsalt omavahel kokku leppida. Jumal tänatud, et ma kinni ei läinud, kümnepäevane meditatsiooniharjutus Lubjas oli täiesti piisav ja pikem treeening oleks mul lihtsalt mööda külge maha jooksnud, ma arvan.
