Rahvuslik aade ja rahvusriik on tänapäeva üleilmastunud maailmas muutunud luksuseks. Kommunikatsioon kiireneb, riikide ja inimeste konkurents tiheneb, keelte ja rahvaste paljusust võib mõni progressiusuline arvaja pidada isegi maailma arengu takistuseks.
Euroopalik ja ameerikalik rahvuslus
Üht tüüpi globaalse ja paljurahvuselise küla mudel on näiteks USA, kus rohketel etnilistel rühmadel on oma rahvuslik identiteet, kuid kõik grupid koos moodustavad ikkagi ühiskonna, mille asukad nimetavad ennast “ameeriklasteks”. Selline rahvuse mõiste on inklusiivne, mis on võimeline avarduma. Samas ei ole selline ühiskond “rahvuslikult” just eriti solidaarne, kuna erinevalt mõtlevaid huvigruppe on liiga palju ja igaüks sepistab oma õnne ise. Sotsiaalse konsensuse puudumist näitab see, et lasteaedade ja koolide õppemaksud on üüratult kõrged, ja tervishoiu ülikõrgete hindade kohendamine tekitas viimati USA konservatiivide seas suurt vastuseisu.
Euroopalik rahvuslus seevastu on konservatiivne ideoloogia, mis pürgib ühiskonnas teatavale solidaarsusele, kuigi mitte tingimata rahvusüleselt ega sotsiaaldemokraatlikul moel. Selle ideoloogia toetub rahvusliku ajaloo ja ühispärimuse jutustamisele. Võrreldes USA-ga on kõik Euroopa rahvusriigid mingil määral “sotsialistlikud”, kuna nende seadusandlus paneb teatud rõhku ühiskondlikule konsensusele. Euroopalikult konservatiivse rahvusriigi ideoloogias leidub sageli lisasäte, et selle pooldajatel tuleb solidaarne olla ainult oma rahvaga, immigrantide või teise keele kõnelejate suhtes see ei laiene.
Kas “õhuke riik” suudab ülal pidada “rahvusriiki”?
Loogiliselt võttes peab iga euroopalik rahvusriik olema seda solidaarsem ja ka “sotsialistlikum”, mida väiksem ta on. Isegi suurtes Euroopa rahvusriikides on tugevaid poliitilisi jõude, mis peavad soovitavaks mitte oluliselt kõrvale kalduda sotsiaaldemokraatlikust solidaarsusprintsiibist. Nagu sotsiaaldemokraatia, nii tagab ka rahvusriik oma kodanikele taskukohast või odavat riikliku arstiabi süsteemi, haridust ja sotsiaaltoetusi. Nagu sotsiaaldemokraatiat, on ka rahvusriiki ülal pidada kallis. Selle normaalseks toimimiseks väikeses riigis on kodanikule tarvis peale panna üsna korralik maksukoorem. Meenutagem siinkohal näiteks Soomet ja Rootsit.
Alates taasiseseisvumisest on Eesti poliitilised parteid, kes nimetavad ennast parempoolseteks, püüdnud luua endast ka rahvusaate kandja kuvandit. Selline hoiak tugineb peamiselt vastandumisele nõukogude ajaga. Sovetliku epohhi populistlik loosunglikkus tahtis näida vasakpoolse süsteemina, kus rahvuslikud piirid on kaotatud. Pärast süsteemi kokkuvarisemist astus vastukaaluks jõuliselt esile parempoolne rahvuslus. Kuna selline ideoloogia väga paljudele meeldib, pole just sageli märgatud selle sisemisi vasturääkivusi. Parempoolsus reaktsioonina sovetismile on muidugi mõistetav, aga väga harva kostab õigustatud küsimust, kuidas nn “õhukest riiki” ülistav paduparempoolne süsteem suudab ülal pidada “rahvusriiki” oma ilmavaatele järeleandmisi tegemata? Kui Eesti “parempoolsed” poliitikud on tõesti turumajanduslikud individualistid nagu USA vabariiklased, siis miks on Eesti riigi haridus- ja tervishoiusüsteem konsensuslikult üpris “sotsialistlikud”? Kas poliitilist parteid, mis õigustab enam kui 30 000-kroonilist vanemahüvitist, on ikkagi võimalik kutsuda “parempoolseks” ja “õhukese riigi” ideoloogia pooldajaks?
Toetades “omasid”, tõrjudes “võõraid”
“Õhukese riigi” (small government) kontseptsioon ei ole Eestis välja mõeldud. Samuti ei viljeleta “õhukest riiki” üheski konservatiivses rahvusriigis, vaid riikides nagu Hongkong, Uus-Meremaa ning aeg-ajalt ka USA-s. Mõnele tõsiselt võetavale “õhukese riigi” ideoloogile tunduks Eesti Reformierakonna tagatuba ainult üks kahtlane kamp sotsialiste. Nende tegude, mitte sõnade järgi.
Kuna Eesti Reformierakonda ega temaga seltsivaid “õhukese riigi” ideolooge ei saa kuidagi pidada “parempoolseteks” vähemasti mitte konventsionaalses tähenduses, siis kes nad on? Seda maailmavaadet, mida nad esindavad, kõlbab pigemini nimetada “liberaalsotsialismiks”, mis õigustab enda tegevust ja tegevusetust rahvusliku paatosega. Eesti “parempoolsete” ideoloogia hoiab alal põhiolemuselt sotsialistlikku süsteemi, mis võtab endale vabaduse jagada privileege ja hüvesid oma suva järgi, toetades “omasid” ja eemale tõrjudes “võõraid”. Viimaste alla ei kuulu ainult riigis elavad kodakondsuseta võõramaalased, vaid ka kõik riigis elavad vähem kindlustatud elanike grupid.
Kui sellist süsteemi ikkagi veel nimetada “parempoolseks” ja “rahvuslikuks”, siis on selle käsitlus Eesti rahvast ülimalt selektiivne, mis selgelt eristab “terad sõkaldest”.
Eesti riik, rikkamate jaoks “paks”
Kinnitust selle kohta, et seni aetud jutt ei ole jama, saab OECD poolt tehtud Eesti sotsiaalprogrammide analüüsist, mille järgi Eestis “39 protsenti kõigi riigi rahakotist jagatavate sotsiaaltoetuste summast läheb viiele kõige rikkamale inimeste grupile … Veel enam on raha jagamine kaldus rikkamate poole, kui vaadata peretoetusi. Kogu peretoetusteks jagatavast maksumaksja rahast läheb viiele rikkamale inimeste grupile tervelt 59%. Samal ajal näitab statistika, et suurem osa lapsi kasvab just viies vaesemas grupis” (Eesti Päevaleht, 17.05.2010|).
OECD analüüsi põhjal saab selgeks, et Eesti “parempoolsete” poliitiliste tagatubade “rahvuslus” on silmakirjalik ja see muutub praktilises elus väga selektiivseks rahvusluseks, mis põhineb teatavate ühiskonnakihtide valivas eelistamises. Riik on oma vaesemate kodanike suhtes üsna “õhuke”, kuid rikkamate jaoks päris “paks”. Mingit poliitiliselt korrektset seletust sotsiaalministeerium sellele olukorrale pole suutnud anda.
Mõtleja inimene saab aru, et pikemas perspektiivis ei teeni taoline selektiivne rahvuslus Eesti rahva säilitamise eesmärki, vaid vastupidi, lõhub selle rahva ühtsust. Vaesem osa eestlastest on sunnitud lahkuma välismaale kas ajutiselt või lõplikult, andes kaudselt sellega hinnangu riigi juhtide tegevusele. Eesti riigi “parempoolne” juhtimine ei ole vähimalgi määral kooskõlas selle “isamaalise” retoorikaga. Selle ideoloogiline “rahvuslus” on teatava kildkonna või grupi rahvuslus, kes kiivalt kaitseb enda ja omasuguste huve. Teatavad poliitikud võivad ju arvata, et omavad rahvusliku tõe monopoli, kuid reaalsuse ees ei saa väga kaua silmi kinni hoida.