PUHATA JA MÄNGIDA! Eestil võiks olla palju rohkem julgust ja tahtmist oma eripära rõhutada, ise algatada, uusi võimalusi pakkuda. Suurtel riikidel on oma käik ja korraldused. Eesti ei tohiks püüda kõiges nendega sarnaneda ja nende tegemisi matkida, sest see käib meile lihtsalt üle jõu. Krista Aru soovitab uut riigipüha ja puhkepäeva, sest neid on ebanormaalselt vähe.
Eestis võiks sisse seada ühe kena riigipüha – emakeelepäeva. Päeva, mis on pühendatud eesti keelele ning seega meie kultuurile ja riigile. Ei tohi unustada, et eesti keeleta poleks neid kumbagi.
Sloveenia erand
Eesti Vabariik on riigipühade poolest üsna sarnane oma naabritega. Meil on kaksteist riigipüha, Leedus ja Rootsis kolmteist, Soomes kümme ja Lätis seitseteist. Kõige rohkem riigipühi on Belgias, koguni kakskümmend neli. Hispaanias on neid kuusteist, Austrias ja Sloveenias viisteist. Meil (nagu ka teistes riikides) on need kõik kas kirikupühad (nt esimene ülestõusmispüha, jõululaupäev) või riigi tähtpäevad (nt iseseisvuspäev, võidupüha). Jaanipäev ja kevadpüha on nende hulgas veidi teistsuguse sõnumiga: jaanipäev seostub rahvakultuuri ja -traditsioonidega, kevadpüha looduse ja elurõõmuga.
Ainult oma kultuurile või emakeelele pühendatud riigipüha Euroopa riikidel üldiselt ei ole. Uhke erand on vaid Sloveenia. Sloveenias on riiklik kultuuripäev (Cultural Day), mida tähistatakse rahvuspühana 8. veebruaril, kuulsa poeedi France Prešereni surmapäeval. Minu hea tuttav Sloveenia Rahvusmuuseumist on selle püha üle tõeliselt uhke ja see riigipüha olevat ka muuseumi tõeline pidupäev (kuigi muuseumirahvale erinevalt paljudest on see tööpäev, mis korvatakse vaba päevaga mingil muul ajal), rahvast käib palju ja kõige tähtsam, et keegi ei kiirusta. 8. veebruar ongi pidupäev Sloveenia kultuurile ja inimestele: paljud muuseumid ja galeriid on sel päeval avatud ja sissepääs on tasuta, palju on festivale ja kontserte, inimestel on tuju hea ja meel rõõmus.
Targad küll, kuid silm ei sära
Eestis kannavad kultuuriloolist sõnumit riiklikud tähtpäevad (nt emadepäev, leinapäev jt) ja neid on meil 13. Riiklike tähtpäevadega ei kaasne vaba päeva, kuid me austame ja tähistame neid oma tegevuste ja suhtumisega nii riiklikult kui ka perekeskselt. Kui riigipüha on nädalavahetusel, siis see nii ongi: riigipüha on siis niigi puhkepäev ja mingit lisapäeva nädalavahetusest ei tulene.
Meie pühade loetelu ja korraldus on üsna normaalne ja vastab nii rahva kui ka riigi üldistele püüetele: ise teha ja ise tubli olla. Minu meelest on õigem öelda, et vastas. Kui omariiklus oli vaja uuesti üles ehitada või kui riigi ja rahva siht oli „Saada viie rikkama Euroopa riigi hulka“, siis sobis riigipühade ja tööga täidetud elu suhe suurepäraselt. Kuid kas nüüd, mil aeg, olud, inimeste ootused ja ka arusaam töö mõistest on muutunud, mil minuvanuste ja vanemate põlvkond on üha sagedamini sunnitud tunnistama, et nooremad mõistavad töötamist meist hoopis loovamalt, on sel püüdel rikkusele ja edukusele üldse enam kõlapinda? Või oleks hoopis viimane aeg tunnistada, et rikkaks ja edukaks saamine pole ikka see siht, mille püüdmiseks oma elusamme seada?
Eesti koolilapsed on targad, aga neil silm ei sära. Eesti inimeste tervena elatud aastate arv ei kasva nii kiiresti, kui kasvab eluiga. Inimesed meie ümber väsivad, kustuvad haigustesse ja paljud vannuvad elule alla ülekohtuselt vara. Räägime ja kuuleme lugusid depressioonist, enesetappudest ja äkksurmast. Korraks ehmatame, peatume ja siis tormame edasi, sageli isegi küsimata, miks ja kuhu. Kuid korrutame endale ja teistele, et aega ei ole. Pole aega lähedastele, sõpradest rääkimata.
Parandus pühade ja tähtpäevade seadusesse
Soomes elavad kõige õnnelikumad inimesed, Eesti inimesed on selles õnnelikkuse tabelis alles 63. kohal. Elatustase pole ainus, mis selle koha määrab, kuigi ei saa eitada, et Eestis on neid, kellel on mure oma igapäevase toimetulekuga, märksa rohkem kui Soomes. Kuid kas pole selleski osa süüd just selles, et tugevamad ja tervemad, ettevõtlikumad ja osavamad suutsid kohe vabade aegade saabudes kiiremini tegutseda, said hea hoo sisse ega märganudki mahajääjaid? Kord mahajääjatel ei läinud ajaga kergemaks, vaid aina raskemaks, sest kiiremini startinud hakkasid aina kiiremini jooksma. Eesti tahtis ju Soomele järele jõuda elatusstandardis, mitte aga õnnelikuna elamises. Muidugi on iga inimese elu tema enda kätes, paljud valikud inimese enda teha. Keskvalitsus ja kohalikud omavalitsused saavad neiks valikuteks luua vaid tingimused, eeldused ja võimalused. Kuid tagasihoidlikult on tegutsetud selleks, et teede rajamise ning erinevate eluvaldkondade teenuste korraldamise ja pakkumise kõrval hoolitseda selle eest, et inimestel oleks aega ja rõõmu.
Just sel aastal, aastal 2018, mil Eesti Vabariigi loomisest täitus sada aastat, oleks õige ja ilus teha kummardus oma inimestele. Kummardus, mis võtaks kokku seni käidud tee ja püüdlused, kannaks sõnumit austuseks neile, kes võitlesid Eesti eest ja avaks uusi võimalusi homsele päevale, mil peab looma uut Eestit. Praegu koosolev Riigikogu XIII koosseis võiks unustada koalitsioonilepingud ja opositsioonis oleku, parteilised erimeelsused ja tulevased valimised ning teha üksmeelselt paranduse pühade ja tähtpäevade seadusesse, muutes 14. märtsi, emakeelepäeva riigipühaks. Ehk teha emakeelepäevast kui riiklikust tähtpäevast riigipüha, tööst vaba päev.
Emakeelepäeva on keeruline rahaks ümber arvutada
On tehtud ettepanekuid, et riigipühaks saaks teine lihavõttepüha, mis enamikus Euroopa riikides on riigipüha ja meil mitte. See oleks loogiline, sest tööasju on Euroopaga sel päeval võimatu ajada.
Kuid selle päeva kuulutamises riigipühaks puudub igasugune uudsuse moment. See vaid näitab, et tahame käia Euroopaga ühte jalga.
Praegu on Riigikogu menetluses eelnõu, millega soovitakse 1. oktoober, omavalitsuspäev, sätestada riikliku tähtpäevana. Seaduseelnõu seletuskirjas märgitakse, et seaduse eesmärk on luua õiguslik alus omavalitsuse kui põhiseadusliku institutsiooni väärikaks märkimiseks Eesti riigi loomisel ning taastamisel ja arendamisel.
Omavalitsuspäev riikliku tähtpäevana oleks tunnustuseks ja kiituseks meie kohalikele omavalitsustele. Emakeelepäev riigipühana oleks kiituseks kogu maale ja rahvale. See oleks uhke, sest see oleks võrreldes teiste riikidega mõneti ka erandlik. Eesti keel, mille me oleme oma esivanematelt pärinud ja mille meie põlvkonnad peavad elujõulise ja arenevana järgmistele põlvkondadele edasi pärandama, väärib seda.
Jah, Eesti majandus kaotab ühe tööpäeva. Aga vaadates veidi kaugemale on eesti keelele pühendatud päeva tunnistamine riigipühaks ja vabaks päevaks kindlasti võit, mida on keeruline rahaks ümber arvutada.
