KAHEKSA EKSEMPLARI JAGU KOHTUMISI: Von Krahlis on laval Jelena Skulskaja romaani järgi lavastatud tükk „Meie emad ostsid asju, et ei tuleks sõda“ Piiteri lavastaja Ivan Strelkini käe alt. Juku-Kalle Raid uuris tegevuskava.
Niisiis. Kirjanik avaldab romaani „Meie emad ostsid asju, et ei tuleks sõda“. Raamatut müüakse täpselt kaheksa eksemplari, ei rohkem ega vähem. Kirjanikul tekib kinnisidee leida üles kõik kaheksa inimest, kes tema romaani ostsid, et aru saada, kellele ja milleks tema loomingut vaja on. Otsingut aitab läbi viia kirjaniku alter ego – ajakirjanik. Meeste teekond osutub ootamatult keerukaks, kuna kõik inimesed, kel romaaniga kokkupuude on olnud, hakkavad järjest surema või käest lipsama. Mälestused ja fantaasia lähevad sassi ja suhted muutuvad vägagi segaseks. Mis kõige hullem – kirjanik avastab, et ta ei pruugi enam ise eluski olla.
Lavastus „Meie emad ostsid asju, et ei tuleks sõda“ põhineb Jelena Skulskaja samanimelisel absurdistlikul ja poeetilisel romaanil, mis avaldati eesti keeles 2013. aastal Ingrid Velbaum-Staubi tõlkes.
Jelena, miks sa kirjutasid raamatu emadest, kes ostavad asju, et sõda ei tuleks, kui sõda on kogu aeg niikuinii?
Tead, see pealkiri oli täiesti suvaline. Umbes nagu Heinrich Bölli „Piljard kell pool 10“ või „Kes kardab Virginia Woolfi“. Pealkiri oli lihtsalt nagu luulerida, mis mulle meeldis ja näitab tegelikult ainult seda, et kui inimene elab üle midagi kohutavat või traagilist, tahab ta sellest midagi muud tehes välja saada. Tahab aseainet. Tahab lõõgastuda. Teisi asju proovida. Vot. Ja naine tahab kindlasti siis poodi asju ostma minna. Ma ei tea, mida mees tahab. Suurt armastust? Juua? Igal juhul on mul tunne, et me ei oska lõdvestuda. Traagikast puhkamise asemel läheme poodi midagi rabama või näiteks suitsetame kahe paki asemel neli pakki suitsu.
See raamat ilmus vene keeles kümme aastat tagasi. Kas sa üldse kujutasid, et see teatrilavale jõuab?
Absoluutselt ei kujutanud! Mõned vene lavastajad küll tundsid põgusat huvi, et teeks midagi, aga… Kahjuks võimatu, ütlesid nad kohe. See on luulele lähenev tekst, saad aru, inimesed räägivad seal valesti. Nii nagu päriselus keegi ei räägi. Ja kui Venemaal ka on selline teater, mis sellist tükki lavastaks, siis ma ei tea, kus. Praegune teater kasutab keerulist teksti vaid kahel juhul: esiteks, kui on tegemist klassikaga, no näiteks lavastatakse Shakespeare’i või teiseks, siis kui tehakse mingi väike elitaarprojekt, umbes, et neli inimest on laval ja kolm saalis ja siis nad omavahel naudivad. Eks see on igal pool maailmas nii, action’it peetakse tekstist olulisemaks
Su raamat keerleb raamatu ümber, mida osteti ainult kaheksa eksemplari, niisiis justkui sama situatsioon, kui laval on neli ja saalis kolm inimest…
Täpselt! Proovides viskasime kogu aeg just sel teemal nalja. Eriti kui näitlejad tahtsid teada, kas nii ikka üldse räägitakse või mis pagana sõna see selline on… Eesti keelde tõlgitud küll, aga kas ikka… No ja me ikka naljatasime, et ehk tuleb rohkem inimesi vaatama kui kaheksa.
Oma raamatuid oled sa küll alati üle kaheksa eksemplari müünud!
Olen jah müünud rohkem kui kaheksa. Kirjastused kutsuvad avaldama, ju siis on ostetud üheksa või kümme. Selle teksti puhul aga tuleb tänu avaldada Peeter Jalakale ja Annika Vamperile, kes seda lugesid ja hakkasid mõtlema, et võiks teatrisse tuua. Ja siis noor Piiteri lavastaja Ivan Strelkin – kuidagi – tegi sellest näidendi. Ma tõesti ei tea, kuidas. Aga näidend see on, süžeega, arenguga ja puha. Alguses käisin ikka proovides vaatamas, et mis välja tuleb, aga mingil hetkel sain aru, et näitlejatel ja lavastajal on juba oma perekond tekkinud ning sinna ei ole vaja eriti oma nina vahele toppida
Inimene tahab pärast traagikat lõõgastuda. Teisi asju proovida. Naine tahab kindlasti poodi asju ostma minna. Ma ei tea, mida mees tahab… Suurt armastust? Juua?
Annika Vamper, projektijuht: vene sürrealismimaiguline õhustik
Kuidas Jelena Skulskaja näidendit hindad?
Eks see on suhteliselt keeruline. Me olime küll Jelenaga ka varem kokku puutunud, näiteks eelmisel kevadel tõlkis ta meile „Solarist“. Aga see oli tõlketöö. Jelena stiil meeldib mulle, algusest peale. Ega ma kõigest aru ei saa, pole lootustki (naerab), aga ega ma lase ennast sellest häirida ka. Sest tema keel – või see ruum, mida ta keel ehitab – ja atmosfäär on juba iseenesest palju väärt.
Jelena tekste hinnatakse reeglina päris rasketeks. Paljud ei kujuta tema romaane laval ette. Nii ka seda romaani „Meie emad ostsid asju, et ei tuleks sõda“.
Tõsiselt ka või? Huvitav, mul ei ole seda mõtet tekkinud, see on igal juhul väga liikuv ja tihe tekst, miks ta lavale sobima ei peaks!
Milline atmosfäär see on?
Lihtsam tunnetada kui kirjeldada, aga las ma proovin. Ütleme, et tegemist on sihukese vene sürrealismimaigulise õhustikuga. See on veidi bulgakovlik absurdilik. No ja lähebki keeruliseks.
Kui palju Jelena originaalteksti kohendati?
Oo ei, väga vähe! Midagi nad kirjutasid lavastaja Strelkiniga juurde, aga ega originaali minu arust suurt ei puututud. Nad töötavad kuidagi sujuvalt, mõlemad on sellised viisakad ja intelligentsed inimesed (naerab).
Kas Jelenast saab üleilmselt tunnustatud näitekirjanik?
Miks mitte! Tal on potentsiaal olla väga šeff näitekirjanik!
Lavastaja Ivan Strelkin
Ivan Strelkin lõpetas 2010. aastal Peterburi Riikliku Teatriakadeemia ning töötab alates 2013. aastast Vene Teatris lavastajana. 2013. aasta sügisel korraldas Vene Teater koostöös mitme teise Eesti teatriga (NO, TUT, Von Krahli teater) kaasaegse draama laboratooriume, kus nädala jooksul valmisid eskiisid kaasaegsete vene autorite näidenditest. Von Krahli teatrisse tuli Mihhail Durnekovi näidendit „(Kõige) lihtsam meetod suitsetamisest loobumiseks“ tegema Ivan Strelkin. Eskiis õnnestus ning aasta pärast ehk 2014. aasta sügisel jätkus Von Krahli ja Vene Teatri koostöö ning eskiis arendati lavastuseks, mille etendusi Von Krahli teatris saatis menu.
2015. aastal tuli Strelkin Von Krahli teatrisse lavastama uut lugu. Lavastus „Meie emad ostsid asju, et ei tuleks sõda“ pakub publikule põnevat ruumikogemust, kus näitlejate mäng toimub kõikjal publiku ümber ja vahel. Dramatiseering ja lavastus jätkavad Skulskaja romaani koomilises ja absurdihõngulises võtmes. Lavastus valmib Ivan Strelkini, Jelena Skulskaja ning koreograaf Antonia Kolujartseva koostöös.
