Sergei Kaledin avaldas oma esimese romaani “Tasane kalmistu” möödunud sajandi kaheksakümnendate aastate lõpus; impeerium juba varises, tema rusude all, nagu hiljem selgus, hukkus kaastunde,metafoori ja protesti kirjandus, kuid Kaledin jõudis veel. Jõudis saada tuntuks romaaniga sellest väikesest inimesest, kelle eest astus välja juba Gogol. Tema romaani kangelased – hauakaevajad, joodikud on metsikud, võimelised tapma, kuid võimelised ka omakasupüüdmatult elu teise eest andma. Kaledinit huvitab nii selles, kui ka edasistes romaanides – armeest, kirikust, Iisraelist – inimene, kes ise endast kirjutada ei suuda. Selle inimese eest tuleb otsusele jõuda, kuna tegelikult on tal alati oma lugu, oma saatus ja tragöödia, tal on lihtsalt halvasti välja arenenud hääleaparaat.
NOORED MÕRVARID JA HULIGAANID
Oma raamatud saab Kaledin elust, selle kõige olulisematest momentidest, seepärast polnudki ma üldsegi üllatunud, saades teada, et praegu veedab ta väga palju aega vanglas. Ta tuli Mo?aiski laste kasvatuskoloonia ülema juurde ja pakkus talle oma abi. Pani ette rääkida alaealistele kultuurist, tuua nende juurde oma tuntud sõpru – näitlejaid. Idee meeldis. Sergei Kaledin otsustas luua alaealistele kurjategijatele kirjandusliku stuudio.
Kuid sääraseid hiilgavaid intelligentseid ideid on võimalik realiseerida vaid muinasjuttudes. Kaledini hoolealused oskasid halvasti lugeda, veel halvemini kirjutada. Kes oli ema koos isaga surnuks pussitanud, kes kaaslase uputanud, õppimiseks aega eriti ei jätkunud. Siis hakkas Kaledin neile rohkem elust rääkima; leppis kokku raamatukogudega ja need saatsid kolooniasse hulga raamatuid. Kuid alaealised ei kujutanud üldse ette, mida raama tutega peale hakata. Siis hakkas Kaledin iga raamatu jaoks erinevaid sissejuhatusi välja mõtlema. No ütleme: “Pu?kin Aleksandr Sergejevit? oli vähetuntud poeet ja prosaist”. “Ei! – karjuvad noored bandiidid, – ta oli tuntud, kuulus!” Ning tunnevad ise rõõmu oma valgustatuse pärast, mõned võtavad koguni lugeda?
Hiljem sõitis Kaledin Novõi Oskoli tüdrukute kolooniasse. Ning pani ette, et tüdrukutest kurjategijad kirjutaksid poiste kolooniasse. Et neil tekiks kirjavahetus. Üldiselt keelab seadus süüdimõistetuil süüdimõistetuile kirjutada, kuid ülemused tulid Kaledinile vastu. Kahe tunniga kirjutasid tüdrukud sada kirja. Ja kirjad anti poistele edasi. Viimased peaaegu rebisid need käest. Kaledin hoiatas: “Teie, poisid, olge hoolikamad, muidu kirjutate mingi jälkuse, ning tüdrukud ei vasta teile enam?”
Üks poistest armus kirjavahetuse käigus; tüdruk kirjutas talle luuletusi ja tema kirjutas vastu; mõlemad on mõrvarid; nüüd saab poiss vabaks ning sõidab tüdruku juurde Novõi Oskoli, kust too peab tingimisi ennetähtaegselt vabanema. Kavatsevad abielluda ning elada kaua ja õnnelikult.
Muidugi kogub Kaledin kolooniates materjali uue raamatu jaoks ja vahel provotseerib ise elu uuteks sü?eedeks, et uus romaan poleks igav, kuid siiski püüab ta olla abiks oma isikuga, püüab olla nende nahas, ja sellepärast kukuvad tal välja enamasti mitte lihtsalt dokumentaalsed kirjeldused, vaid romaanid inimsaatustest.
KIRJANIKUKS EMA TAHTEL
*
Sergei, aga kuidas sa said kirjanikuks? Kuidas läks elu kalmistul esimese romaani tarvis?
Läksin kuidagi 1976. aastal mööda Pjatnitski kalmistu kirikust, jalutasin kirjandus instituudi loengule, siis kargab minu juurde mees, sihuke intelligentne prillidega juut, pärast selgus, et ta on dissident, lahtiütleja, teaduste kandidaat, ja karjub, et mingile Vorobeile anti seal vastu pead ja vaja on abilisi. Ma läksin ja sain tema abiliseks? Huvitav.
*
Kuidas sa suutsid selle kalmistueluga kohaneda?
Suurepäraselt. Olen terve, töötasin kõvasti. Vorobei, kes tuli välja haiglast peaaegu täiesti kurdina, võttis mu meelsasti enda paarimeheks. Ja kopikas jooksis meil ilusti. Kooperatiivkorteri ostsin, preilnadega priiskasin restoranides. Imeilus elu, Moskva keskel, pole nõukogude võimu, saja-aastased jalakad, dekabristide hauad, ümberringi peied, joo palju tahad? Aga ära tulin siis, kui rahavaist kadus, see tähendab mul oli seda nii palju, et ma enam ei saanud aru, kui palju on palju ja kui palju vähe.
*
Ja istusid raamatut kirjutama?
Mis sa nüüd! Ma ei saanud ju kirjanikuks vabal tahtel, mind sundis ema. Ta hakkas mulle tegema etteheiteid, et ma ei suuda iialgi kirjandusinstituudis diplomit kaitsta. “Sina,” ütleb, “oled mul vist idioot?” “Ma ei ole idioot, ema!” “Ei, vist oled tõepoolest idioot.” Võtsin kirjandusinstituudis kaks korda akadeemilise puhkuse, diplomitööd kirjutada ei suutnud. Ja instituuti sokutati mind tutvuse kaudu, tatari keele tõlgina. Mina aga ei õppinud, kolasin ringi ja jõin. Ema sõitis kohale ja räägib, et hakkab minu juures elama, kuni ma diplomitööd ei kirjuta. Millest? Vaat, ütleb, kirjuta proosat. Proosat? Proosat pole ma kunagi kirjutanud! Ent tema – sa oled ju kalmistul töötanud, sellest kirjutagi. Ma kirjutasin. Kümne aasta pärast avaldati. Ja sain kuulsaks. Kuid mulle, kordan, ei meeldinud, nagu Gagarinile, lapsest saati kõrgus, tahtsin emale luisata, et ta mind ei puutuks.
*
Tähendab ema sundis sind niikaua kirjutama, kuni elus oli?
Nii ta sundiski. Ema oli mul kaunitar, filosoofiateaduste kandidaat, tõlkija. Minu esimene toimetaja. Umbes viis aastat tagasi tulin kusagilt välismaalt ja sõitsin ema juurde suvilasse – kaupa tõin, poja austust näitasin üles. Mootorit välja ei lülitanud, kiirustasin Moskvasse. Ema käsib hoopis maha istuda ja maal midagi kirjutada, kuhu sul, ütleb, turakal, kiiret on. Ma punnisin vastu, meil oli emaga kokkulepe, et ma pean kolm korda Novõi Miris avaldama, saama kuulsaks, ja siis olen vaba. Ma tegin kõik, nagu oli kokku lepitud, ja oman õigust elada, nagu heaks arvan. Jäta, ütlen, ema, ma olen kõik täitnud. Aga tema: valan sulle praegu teed, mul on hea kapsasupp, võib-olla sõidad siiski homme? Aga äkki jääd päriseks, tarid kirjutusmasina välja, vana emakest rõõmustad miskisuguse jutukesega?
Siinkohal tuleb märkida, et kirjutada ma oskan, välja mõelda aga ei suuda. Ning ema mõtles minu jaoks alati välja nii teemad kui pealkirjad. Ta soovitas mul kirjutada Iisraelist. Aga mis siin uut öelda on? Juba kõik on kirjutanud, juba kõik teavad. Et antisemitism on vastik, aga iisraellased on vahvad võitlejad. Aga ema selle peale – sina ära saada Iisraeli mitte iseennast, vaid meie suvilanaaber Vladimir Ivanovit? Merkulov, joodikust puusepp. Kuidas teda Iisraeli saada? Sa mõtle välja, räägib ema, et ta sinna tööle sõidaks, vea ta sinna ja küll kõik läheb. Nii tegingi. Kirjutasin jutustuse, andsin emale ja tema laskis mind Moskvasse?
*
Kuidas sa kirikus töötama hakkasid?
Meie suvila juures maal on Pokrovi Jumalaema kirik, ning meie mu naise Olgaga armastasime seal jalutada. Kirikus töötas sihuke kuivetanud must vanamutike Veera Borissovna. Ükskord kohtasin teda Partizanskaja jaamas; tema läheb teekannuga, tume, kurb. “Miks te nii sünge olete, Veera Borissovna?” “Oh,” seletab, “häda on, uus isake ajas minema kütja Sa?a. Vaata, meie Sa?enka oli tema meelest juut! Aga mis, Jeesus Kristus oli tatarlane või? Aga nüüd on sügis ees, katlad külmuvad ära, kes hakkab kütma. Mina või? Mina ei saa, vana olen. Freskod hävivad, kirikuga on lõpp. Sina, ütleb, sõida Moskvasse, Serjo?ake, leia mulle mõni mees, nõrgapealine, kuid karsk lane. Et kirikut maha ei põletaks. Muidu sobiks kõik? Et ainult söeämbrid kohale tassiks? Ma sõitsingi, kõiki kutsusin, mitte keegi ei tahtnud. Siis räägin Olgale: kuule, Veera Borissovna otsib nõrgapealist, mulle see sobib ja et ta ei jooks – mulle juua meeldib, aga kirikus ma seda ei teeks. Ja hakkasingi kütjaks. Seitse kuud elasin pidevalt kiriku juures. Ükskord oli sihuke segadus: magan mina öösel, järsku jookseb minu juurde Veera Borissovna: tõuse üles, Serjo?ka, lippa kirikusse, altaril unustati küünal kustutada, kohe läheb kõik põlema, põrand on puust, häda lahti. Mina torman aluspükste väel kirikusse, lausa lendan, just olen altarini jõudnud, korraga on ta mul selja taga: “Oled sa ristitud?” “Ei.” Naine ei tohi altarile minna ega ka ristimatu. “Jumal küll, kelle võtsime!” ohib Vera Borissovna. Mina aga peatusin, pöördusin tema poole, juuksed aga olid mul selleks ajaks kasvanud ja lokki tõmbunud, reetes veerandi mu juudi verest. “Ega sa ometi juut pole?” “Veera Borissovna, kirikus valetama ei hakka!” “Oi, isake saab teada! Oh, mis saab!”
*
Mis sind kirikus siis huvitas?
Jumal huvitas, religioon.
*
Horo?i?
Horo?i olid minu kirjaoskamatud eided – Veera Borissovna, veel mõned tädikesed, kel usk aitas üle elada ja taluda kogu nende kohutava elu koormat. Veera Borissovnal oli poeg hukkunud, mees jõi ja suri, siis keeras ta koduukse lukku ja läks kirikusse. Kui ta haigestus, sõitis teda õnnistama preester, küsib temalt pattude kohta; meenutas ta siis ja meenutas, kõik räägib talle ära, et see pole patt ja too pole patt. Lõpuks meenus talle, et 32. aastal tegi abordi, üks patt läkski talle siis kirja. Tema juures hoiti kiriku tohutuid rahasummasid, tema magas oma lagunenud tarekeses ega kartnud vargaid. Rääkis, et ta ei anna neile raha, isegi siis mitte, kui piinama hakkavad, vaid kannatab rõõmuga Kristuse keha eest? Kõik muu on vaid usuliste tegevuste teater.
*
Serjo?a, praegu on elus kõik muutunud, kõik väärtused pea peale pööratud, kirjandus on osutunud tarbetuks. Aga kas inimesed joovad ja lõbutsevad täna samuti kui enne või teistmoodi?
Muidugi teistmoodi. Täisväärtusliku pidutsemise jaoks tuleb järgida teatud tingimusi. Esiteks – absoluutne lootusetus. Teiseks – absoluutne muretus. Kolmandaks – viletsus. Kõik on võrdsed, armastus omakasupüüdmatu, portvein mahutab kõik. Pidu käib kogu riigi territooriumil, katkestada pidu pole tarvis, kuna millegagi pole vaja tegelda. Sinu tegevuse tulemusi pole kunagi näha? Praegu on lõbusa elu tähtsamad komponendid kaotsi läinud. Lootusetus pole enam täielik. Midagi võib teha, raha teenida. Tähendab on mõtet olla selge peaga, läheb tarvis. Pole ka muretust: aju tegeleb sellega, kuidas kopikat hankida, kuidas end ära toita. Ning viletsuski pole enam sama – see on muutunud agressiivseks, see pole enam üleüldine vaesus, mis ei riiva isikliku väärikuse tunnet, ei üldist tausta.
*
Mida on vabadus andnud sulle kirjanikuna?
Midagi. Kõik kadestavad üksteist, vihkavad, pole kohanenud kapitalistlikus atmosfääris, ei oska veel. Kõik on vilets, provintslik, toores. Ei, vene kirjandusele on siiski parem areneda tsensuuri oludes. Vaja on survet. Vene kirjanikule, nagu hapukapsale, on vaja survet, et kõik õnnestuks. Kuidas suurepäraselt kirjutada, kui sa oled keelatud, kui sind ei avaldata, aga kõik räägivad sinust ?u-?u-?u ja ?u-?u-?u?
