Toimus kirjavahetus. Eesti euroliidri Aivar Roobi arvates olen mina pessimistlik ja tema ei oleks nii pessimistlik EL tuleviku suhtes. Samas väidab Roop, et EL on (lihtsalt??) ajale jalgu jäänud (LOE: ei ole võimeline ajaga kaasas käima). See märkus on palju pessimistlikum, kui mina kunagi öelnud olen.
Igasuguses väitluses on vaja kuulata (lugeda), mida teine pool väidab. Partneri süüdistamine selles, mida ta ei ole väitnud, on kõlvatu tegu. Aivar väidab, et probleemid on ja ei tema, ega teised (!) ei püüa neid varjata. Ole siis lahke ja too need probleemid välja! Vaja oleks avalikustada ja selgelt sõnastada mitte ainult probleemid, vaid probleemide põhjused. See ei ole küsimus, see on palve.
Isikud. kes sadades tuhandetes palka saavad, kaitsevad EL-i vahendeid valimata. Eestil on üks aasta elu EL-is selja taga. Mis on Eesti arengueeldustes muutunud?
Eesti euroliider Aivar Roop kirjutab, et kui Eesti riigis midagi viltu läheb, ei pea hakkama selles nägema fataalset lõppu kogu riigi ja rahva püsimisele. Mis jutt see on? Kes on midagi rääkinud normaalselt funktsioneerimise, muutumise ja arengu poole pürgiva riigi (fataalsest?) lõpust. Nii fa?istliku Saksamaa kui ka kommunistliku (?) NSV Liidu lagunemine olid fataalsed. Euroopa Liidu varisemisest kui fataalsest paratamatusest ei ole mina veel rääkinud. Praegu on EL alles tekkimise faasis.
Euroopa Liit ei ole veel fikseerunud rahvusvahelise suhtlemise subjektina ega majandusruumina, õigusruumina, kultuuriruumina… Inimesed, kellel on mingi ettevalmistus ühiskonnas ja kultuuris toimuvate protsessida jälgimiseks ja ka mõningane elukogemus, peaksid saama aru, mis on EL-is ilmnevate tendentside taga. Muidugi on isehakanud agitaatorid nüüd ärevuses ja endast väljas.
Vaja oleks teha analüütilist tööd selle asemel, et lahmida!
Ma ei ole esitanud selliseid küsimusi, millele ma ei oska vastata. Küsimus on tõepoolest enamasti retooriline vorm. Tahtsin, et kõik näeksid, milline on nende isikute ettevalmistus, kes meelsasti meid muudkui õpetavad, kes aina hinnanguid ja soovitusi annavad. Enamik neist ei ole suuteline vastama mitte ühelegi sisulisele küsimusele. Kes sellest välja teeb? Kas keegi üldse peaks kandma Eestis hoolt selle eest, et “euroametnikeks” ja agitaatoriteks satuksid mõnevõrragi ühiskonna ja kultuuri alal õppust saanud isikud. Ei ole vaja olla mingi futuroloog, et ennustada: kui ebakompetentsuse ja hoolimatuse tase aina kasvab, siis tõepoolest tekib ühel hetkel olukord, millest rahuldavat väljapääsu enam ei ole. Ühiskonnaseadused (nagu ka loodusseadused ja mõtlemisseadused) toimivad objektiivselt (meie tahtest sõltumata).
Loodan, et isikud, kes tegelikult ju tõesti ei saa aru sellest, mida nad teevad ja mis selle tegevuse tõttu võib ühiskonnas juhtuda, suudavad edaspidi hoiduda poliitilisest tegevusest. Vaja on veidi õppida ja uurida, modelleerida ja ekstrapoleerida. Vaja on omandada mingi hulk teooriaid, metodoloogia ja metoodika. Siis ehk tekib moraalne õigus seisukohti avaldada nii Eesti kui ka Euroopa ja teiste maailmajagude arengu eelduste ja suundade kohta.