Eesti Vabariigi aastapäeva paraad 24. veebruaril 2006|. aastal. Vabaduse väljak. Rahvast ei ole palju, aga tore, et keegi ikka tuli. Üks võõramaine mundrimees ütleb viisakalt “sorry” ja trügib mööda. Kuulda on jaapani, saksa ja soome keelt. Sedakorda oli üllatavalt palju ka vene keelt. Saabub president. Mõtlen süngelt sümbolitest. Sellele, kuidas 2001. aastal keeldus president Lennart Meri andmast teenetemärki endisele ENSV Ülemnõukogu presiidiumi esimehele Arnold Rüütlile. Sama aasta sügisel sai Arnoldist Eesti Vabariigi president. Ja viis aastat hiljem on teenetemärgi jagamisele palutud ka kollaborandid. Areng on tormiline. Vabariigi aastapäev ei ütle paljudele enam midagi. Sallivuse sildi all saab rahvale pähe määrida mis tahes. Ilkuv suhtumine Eesti riiki on pigem norm kui erand.
Rahvas sebib ringi, hommikuse aja kohta on liigagi palju nokastanud inimesi, kes sundimatult loba ajavad, mistõttu suudan viitseadmiral Kõutsi kõnest kinni püüda vaid sõnu: “? suri viimane Vabadussõja veteran Ants Ilus? imeilus unistus? vereohver? isamaa? oleme jõudnud olukorda, kus?” Mis olukord see siis on? Olukord, kus parempoolsed kukkusid käpuli, nõuka-nomenklatuur ei häbene enam, Euroopa Komisjoni raport süüdistab Eestit mustlaste diskrimineerimises, linnavolinikud ei “kommentaari”, rahandusminister ei suuda artikuleeritult kõnelda, haridusminister kõneleb rumalusi jne. Nii kõlavadki vereohver ja isamaa kuidagi väga õõnsalt.
Kui sinna paraadile oleks sattunud mõni inimene, kes ei oska eesti keelt ega tea, mis üritusega tegu, oleks ta võinud mõelda, et me kaotasime Vabadussõja. Et tema ees on on üks väga löödud sõjavägi ja üks väga löödud rahvas oma iseseisvuse varemeil. Omamoodi oleks sellel külalisel isegi õigus. Ants Ilus suri igatahes teadmisega, et meie suuri surnuid võimulolijad ei austa.
Kui viimane sõjamasin väljakult lahkus, küsis keegi minu kõrvalt: “Ja see ongi lõpp või?” Tahtnuksin vastata ühe romaani lõpulausega: “Ei, mu armas, see on alles algus,” – aga kas ma ikka söandan?
Aastapäeva kõnes Estonia kontserdisaalis ei taibanud hr Rüütel jätta märkimata, et just siinsamas kuulutati 88 aasta eest Eesti iseseisvus välja. Mida küll mõtlesid kuulajad oma tardunud ilmete varjus? Kas nad mõtlesid, et mees, kes igal maiparaadil seisis Võidu väljakul tribüünil, mille eest mööda marssides kõik toona hästi integreerunud venelased (ja eestlased) hüüdsid Uraaa!, seisab nüüd eesti eliidi ees meie peaaegu pühas Estonias ja on nagu näkkuirvitus kogu vabaduse ideele, kõigile vabadusvõitlejatele? Irvitab tegelikult ka nende endi üle? Või mõtlesid lihtsalt, et saaks juba ?ampanjat jooma hakata?
Lapsena sõitsin igal nädalal Tartu rongiga Tapale vanaema juurde. Parim osa nende sõitude juures olid tudengid, eriti need nokastanud. Sest tol ajal (70ndate lõpp-80ndate algus) ei julgenud suurt keegi midagi keelatut teha. Ühel talveõhtul aastal 1980 luges purjus üliõpilane kõva häälega üle terve vaguni Runneli vastalist luuletust. Alguses olid eestlaste näod üllatunud, isegi võidukad. (Venelased, need ei saanud aru.) Kuid sedamööda, kuidas poisi hääl aina kaugemale kandus, laienes hirmunud vaikusesõõr ta ümber. Too seisis istmel püsti ja laps (mina) vaatas teda hämmastunud imetlusega. Kuni lõpuks vahtisid kõik reisijad kramplikult möödatuhisevasse pimedusse. Sadas laia lund.
1985. aasta. Talv. Lasnamäe bussipeatus. Seisavad nõuka-aegsetes koledates riietes inimesed, mina nende seas. Eemalt läheneb tuikuv mees ja hõikab midagi. Kordab monotoonselt ühte ja sama fraasi. Kui ta peatusse jõuab, kostab selgelt: “Elagu Reagan! Elagu Reagan!” Veidi püüdis ta oma sõnu summutada. Arvake, mis juhtus? Äkki põrnitsesid kõik bussiootajad tardunult enda ette. Mees kordas valjemini “Elagu Reagan!” Peatus oli nüüd täis kivikujusid. Sest Ronny kuulus N.Liidu verivaenlanlaste top 10sse, ja kauboilik irve näol, suruski ta monstrumi lõpuks põlvili. (Iseseisvuspäeval oleks sünnis teda hea sõnaga meenutada.) Ja sic! sadas laia lund. Võib-olla on see sümboolne – valge lumi kattis leebelt ja turvaliselt kinni kõik purjus orjade iitsatused?
Ja ma tean, mida nad kõik tookord nii kohutavalt kartsid, aga mida me nüüd kardame? Seda ma ei tea. Minevik on me jala küljes nagu pomm. See on seesama õhkkond, nagu loeks purjus tudeng jälle Tartu rongis isamaalist luulet; kangete kaeltega jõllitavad reisijad öhe.
Kuulge lugupeetud reisijad! Kui ka paljudel vanematel kodanikel on veres ja luu üdis tung sigaduste puhul mokk maas hoida, siis ega me nii raugastunud rahvas nüüd ka pole. Alguses (vabariigi taastulles) oli meil intelligentsi juhitud riik Lennartiga eesotsas. Alles pikkamööda, hiilivalt tulid uued iidolid. Kultuuriga polnud neil enam midagi pistmist, ja, parafraseerides auväärt Runnelit, ega poliitika pole, kullakesed, elu. (See viimane aga on nüüd nii olmeline, nii olmeline).
Ja varsti jõudiski vaikiv ajastu. Kusagil 90ndate keskel. Nüüd tuli taas hakata sallima sigadust ja valskust. Käkitegu rahvale, kes nõuka-aja kooli saanud. Vähe oli meil lõvisid, keda tuli sundida lammasteks. Lambad – need olid lambaina sündinudki. Ega siis ilmaasjata muutunud ka meie lõunanaabrid söakamaks sestsaati, kui väljamaa-Vaira presidendiks sai. Meie ajasime väliseestlased poliitikast minema, ütlesime, et mida te tulete siia teiste õuele hüppama, ise ei tea pooli asjugi. Meil on ju professionaalsed poliitikud olemas. Ja näe, mis sai.
Runnel oli minu lapsepõlves tähtis kuju. Sel ajal, kui meie pere, sinimustvalge lipp lahtiharutatult kapipõhjas seisis ja vanaisa kirjutas Ameerikast vanaemale saadetud postkaartide alla “teie Laine”, kirjutas Runnel mõistuluuletusi sellest, mis näris eestlase hinge. Igaüks teadis, kes on Runnel. Runnel oli ikoon. Kes on täna meie ikoon? Mis närib täna meie hinge?
Elagu Reagan! Elagu Runnel! Ja Lennart.