Minu vanaisa Raamatute Raamat on täis ääremärkusi. Jääb mulje, nagu ei oleks see tema arvates küllalt hästi kirjutatud olnud ? Et oli kogu aeg midagi kommenteerida. Mind on kasvatatud, et raamatuid ei sodita, saati siis Piiblit, aga Piibel oli tallegi püha ja usk aitas hinges püsida. Ta ei olnud papp ega preester, oli n-ö ilmalik jutlustaja baptistikoguduses. See ja talupidamine talle sõja ajal saatuslikuks sai ja nii ma polegi saanud temalt küsida, miks ta seda tegi? Aga arvata võib, et need on teemakohased jutlusmärkused.
Liigub ja lehvitab
Kui me tänapäeval aeg-ajalt tükati-paiguti tõdeme-hirmume, et suulise (kõneldud) kirjanduse roll üha kahaneb, siis näiteks viimases vormis ei ole ta ju teps mitte kahanenud ning kannab selgelt kirjanduse laiendamise funktsiooni. Enamus ei loe ju kuigi sageli Piiblit üle. Meil on kirjapandud alustekst, millest areneb uus teos. Tegelikult kuulutab autorikaitseseadus kaitse objektiks igasuguse fikseerunud teksti, olgu see SMS või poenimekiri külmkapil. See tähendab teisisõnu – teoseks. Iseasi, kas see siis kohe just kirjandus on. Ehkki noist samadest naljakamatest SMS-idest on nupukad kirjastajad kogumiku näol ka müügiartikli teinud. Nii et, mine võta kinni. Või kõigile hiljuti rõõmu valmistanud luulevormis politseiakt vastuseks rööviavaldusele, mis samas vormis kirjeldas telefonivargust liinibussis.
Mille peale avalduse kirjutanu solvus.
Huvitav, miks – kas tema värsid olid kaunimad kui politsei omad, mis ütlesid, et kui sa asja tahad ajada, siis kirjuta avaldus? Normaalne avaldus. Nii et liigub ja loob ja lehvitab ikka küll. Täitsa ootamatutes kohtades ja see ongi vahva.
Sest aega ei ole
Et siis tegelikult ei ole kartmiseks põhjust. Iga asi omal ajal ja vajaduse järgi. Energia ei teki ega kao, vaid muundub ühest olekust teise. Ja pärast sõda sünnib poisse rohkem. Ja kõik need teised tõed.
Läheneme aga korraks teisiti. Keeleinimesed ütlevad, et kõne lüheneb. Lause ehitus lihtsustub. Keerulisi sõnu ja kombinatsioone kasutavad vähesed ja siis mõjub see peenutsemisena. Miks? Sest aega ei ole. Loovate praktikutena tõdeme, et inimene peab saalis – kinos või teatris – või raadio juures südamerahuga vastu umbes 80 minutit. Siis hakkab juba väga nihelema. Sest taluvuse tegelik piir jookseb 40-45 minuti kohal. Olgu lugu kuitahes haarav. Ja meie oma viga: ise oleme teda harjutanud kiirete lahendustega internetis, reklaamslottide ja seriaalidega. Igal pool jooksevad skeemid, mida nutikamad naudivad just seetõttu, et on võimelised lahendusi ette aimama. Ei maksagi oodata pikki stiilseid koha- või atmosfäärikirjeldusi, selle nimi on tänapäeval kinos ja raadios aadressplaan, pikkusega 2-3 sekundit.
Teatrimaraton Vargamäel läheb kindlasti ajalukku, aga kas publik ka tõesti täiega lõpuni kaasa elas? Või võttis vahepeal ikka eneselegi aega lihtsalt olustikku nautida? Seepärast küsimus: kas me sellist kirjanduse avardumist tahtsimegi? Sellist lõputult pikka või sellist karmilt kärbitut-hakitut? Olmekirjandus. Tarbekirjandus. Infoandmine tähemärke kokku hoides.
Mõttetud mehed
Uue mõttetu põlvkonna esindaja Ivan Võrõpajev annab manifestiks nimetatud “Hapnikus” järgmise mõtte: “Mõte kaotab mõtte, kui ütled kõvasti välja selle, millest tegelikult rääkida tahad. Mõte kaob, kui paned paberile, millest tegelikult kirjutada tahtsid [—] Ja otsida mõtte tähendust on lihtsalt jäme ja ebakultuurne. Igasugune kultuur on mõttetu. Nagu igasugune loomingki. Ja kes seda ei mõista, on mats. Või ärimees. Või mõlemat.”
Nii et see oht ka veel.
Võib aga hoopis juhtuda, et kõneldud sõna võidab kirjapandu, selle asemel, et seda laiendada. Kuidas? Aga nii: kõneldud tekst ei kanna enam literatuurset tähendust, vaid muutub heliks, kõlaks oma rütmi ja tonaalsusega. Saab semiootilise akustilise märgi tähenduse ja matemaatiliselt igasugu asju võrrandis taandades saame lõpptulemuseks selle, et oleme alguses tagasi – häälitseme lihtsalt ja suhtleme märkide abil?
Tegelikult väga ahvatlev kõige selle meeletu aastatuhandete pikkuse arengu järel – saada lihtsaks, vaeseks, kuid puhtaks? Pole võimatu, kõik on ju spiraalis?
Piltide ajastu
Sest et tänapäeva teater ja kino ja audiokunst annab alatasa kirjanduslikule alustekstile laiendi just mitteverbaalse semiootilise sõnumi kaudu.
Peter Brook ütles juba 1969. aastal oma kokkuvõttes “Tühi ruum” (The Empty Space) teatri olemusest: “Mind on mõnikord süüdistatud selles, et tahan hävitada kõneldud sõna ja selles absurdsuses on tõepoolest terake tõtt. [—] On meie igavesti muutuv keel vaevalt kunagi rikkam olnud ja ometi paistab, et sõna ei ole draamakirjanike jaoks enam niisuguseks tööriistaks nagu ta oli. Kas põhjus on selles, et me elame piltide ajastul? Kas me peame läbi tegema pildi-küllastumuse perioodi, et ärkaks uuesti vajadus keele järele? See on väga võimalik, sest paistab, et tänapäeva kirjanikud ei ole võimelised panema ideid ja kujutlusi sõnade abil Elizabethi-aegse tugevusega kokku põrkuma. Üks mõjukamaid kaasaegseid kirjanikke Brecht kirjutas tihedaid ja rikkaid tekste, aga tema näidendite veenvust ei saa lahutada tema enda lavastuste piltlikkusest.”
Ja tõesti, Brook kirjutas seda juba aastal, mil mina alles sündisin, ja nüüd, 39 aasta järel tagasi vaadates, võin tõdeda, et täna lavastades nii meie vaeses-lihtsas-ausas PolygonTeatris kui ka tehtud lavastuste kohta Raadioteatris kehtib üks reegel: pildi loomine. Miks – sest teate ju küll, üks pilt on võimsam kui tuhat sõna!
Ärge andke tühja teksti!
Aga kirjutatud kirjanduse avardamine toimub siiski. Ja just sellise teose loomise käigus. Selle nimi on prooviperiood. See on protsess, milles re?issöör-lavastaja ja näitlejad käivad läbi pika tee (Ameerika kinos tihti küll mitte) kirjapandud sõna tähendust otsides. Selles protsessis lammutatakse kõik laiali, püütakse mõista iga nüanssi, et miks ta siin just nii väljendub, mis on selle või teise lause taga. Sest peame leidma selle meie meelest õige tõlgenduse, et seeläbi sõnum publikule lähemale tuua. Aimata lasta, mitte näpuga näidata. Kogu vahetu teatri mõte. Ja selles protsessis minnakse ühiselt ja tihti paljusõnaliselt, mis kõik kannavad uusi teese, üha avaramaks ja avaramaks, leitakse uusi tähendusi ning luuakse nn kolmandaid teoseid. Eksitakse ja luuakse uuesti uute kokkulepeteni jõudes. Enne teksti visualiseerimist, enne kehakeele-misanstseeni loomist, enne tähenduse andmist, enne vaataja-kuulaja ette minemist, enne audiovisuaalse märgi teket.
Siinkohal üleskutse ja palve kirjutajatele: ärge andke tühja teksti! Ärge kartke, et publik on põikpäiselt mõistmatu ja kõik tuleb lahti seletada. Igas tekstis peab olema saladus, mida oleks põnev lahendada nii teostajatel kui ka vastuvõtjatel. Kui viimane on tõesti olemas, siis meie käes on võtmed, millega me ta avada saame, selleks on meid aastaid treenitud. Aga tühjus ei pea kõige lihtsamatki loogilist analüüsi vastu, eriti absurdi?anr, mida algajad peavad kõige lihtsamaks. Aga pange tähele, paljud absurdikirjutajad on tehnilise haridusega, sest absurd nõuab raudset loogikat ja konstruktsiooni.
Tagasi viibete ja häälitsusteni
Nõnda siis toimub see kõik suletud uste taga prooviruumis. Mis siinkohal ei ole ainult reaal-materiaalne mõiste. Seega jääb kirjanduse tegelik verbaal-literatuurne avardumine publiku silme all ära. Rahvas saab sõnumi ikkagi läbi kogu akti, milles verbaalsus pole alati mitte esikohal.
Aga sellest me ei heitu. Nad lähevad koju ja avardavad kirjandust seal oma kahe kõrva vahel edasi, tõukudes meie antud lähtepositsioonidelt. Täpselt samamoodi, nagu nad teevad seda raamatust lugedes. Ehkki siis ja kuuldemängu kuulates on nad vabamad kui pilte nähes. Sest öeldes või lugedes sõna “sinine” on “sinine” igaühele sinine talle sobival moel. Kui aga näidata “sinist”, siis on see sinine kunstnikule ja lavastajale sobival moel ning peame seda aktsepteerima.
Ja ikkagi – kas jõuame spiraalil kunagi viibete ja häälitsusteni tagasi?
Oh seda Brooki ja Lotmani kokku, kuhu me sedasi üldse jõuame…
* * *
Kuuldemäng: kas vaatamiseks või kuulamiseks?
Laialt levinud stampteadmine, et kuuldemängus ju visuaalsus puudub, ei vasta iial tõele. Tähtsaim osa kuuldemängust sünnib kahe kõrva vahel, ütlevad soomlased. Kuula ja sa näed, ütlevad eestlased. Nii ta ongi – kuuldemäng on mäng kuulmismeelele ja kuulmismeelega.
Madis Kõiv, “Haug”, 1997:
Anne Paluver: “Sulle on kiri. Maksuametist.”
Sulev Luik: “Mhm.”
AP: “Mis nad tahtsid?”
SL: “Ei midagi. Juurde tuleb maksta.”
AP: “Kui palju?”
Sulev vaikib.
AP: “Kuuled või?”
SL: “Kuulen, kuulen.”
AP: “Kui palju, ma küsin?”
Sulev naerab. “Mis seal ikka, mina maksan.”
Üheksa repliiki, üks stseen, 1,5 minutit.
Kus see kirjandus siin on? Aga mõtleme korraks Sulevi kui pisidetailideni täpse filminäitleja ja sama täpse Anne peale. Milline tohutu hulk teavet situatsiooni ja suhte ja karakteri ja maailmavaate kohta läbi näitleja mängu, seeläbi tekkinud atmosfääri ja pinge ja toetava tausta jms kaudu!
Kunst eelistab meie aegadel aeg-ajalt kaudselt dokumenteerida, teater-kino-kuuldemäng teha pseudodokki, et hinge pugeda ja selleks kasutavad nad kõnekeelt, lihtsust, et nii teksti vormi kui kõlaga saavutada alateadvuses tuttavlikkust ja seeläbi ära petta, lammutada juba eos võõritust tekitavaid tõkkeid? Teatri-, kino- või audiomaailma teos ise ei saa ilmaski raamatuks või selle avardatud vormiks, isegi kui ta on raamatu filmiversioon või audioraamat.