Nelikümmend aastat tagasi kirjutas Vene dissident Andrei Amalrik essee “Kas NSVL elab 1984. aastani”, mis tegi ta tuntuks kogu maailmas. Loomulikult vihjab aastaarv George Orwelli antiutoopiale.
Kunagine soovunelm: sõda Hiinaga
Üheks impeeriumi kokkuvarisemise põhjuseks saab sõda Hiina Rahvavabariigiga, kirjutas Amalrik. Autor oletas, et konflikt puhkeb seitsmekümnendate aastate lõpupoole.
Praegu ei oska öelda, kui originaalne Andrei Amalriki mõte oli (seda enam, et samal 1969. aastal leidsid aset verised kokkupõrked Vene ja Hiina armee vahel), kuid mäletan, et võimalikust sõjast Hiinaga rääkis igaüks, kes Nõukogude Liidule hävingut soovis. Sel ajal tekkis palju anekdoote sõjalistest konfliktidest Hiina-Soome piiril. Ning Raimonds Paulsi kuulus laul kollastest lehtedest muudeti lauluks Hiina langevarjuritest. Mäletate – listja ?oltõje nad gorodom kru?atsa.
Kui olin umbes kuueteistaastane, osalesin vestluses, kus üks leedu professor – rahvusliku riigi tuline toetaja -, kes ei teadnud midagi Andrei Amalriki esseest, ütles mulle: “Saame Moskvast lahti ainult Hiina abiga, andku Jumal neile jõudu.”
Kõnelus toimus 1980. aasta suvel, kui Nõukogude sõjavägi oli juba pool aastat Afganistanis olnud.
Afganistan ei ole Hiina. Me ei saanud ette kujutada, et just nimelt see vaene ja moodsa relvastuseta maa põhjustab Nõukogude Liidu languse.
Andrei Amalrik eksis seitsme aastaga.
Täiesti rumalast käitumisest
Kui uue Venemaa juht Vladimir Putin teatas võidust T?et?eenia sisside üle, siis enam-vähem kogu maailm seda võiduna võttiski. Ent nüüd, aastate möödudes, saame aru, et tegelikult Venemaa kaotas. De facto on T?et?eenia iseseisev. Kadõrov lubab endale vaenlaste tapmist mitte ainult Kaukasuse mägedes, vaid ka Moskva, Viini, Londoni või Dubai südalinnas. Moskvast võtab Kadõrov vastu ainult raha. Aga nagu me teame, on rahal tavaks otsa saada kõige ebameeldivamal hetkel. Vene rahad saavad kiiresti otsa mitte ainult Kadõrovi jaoks, vaid ka Dagestani, Ingu??ia ja Osseetia juhtide jaoks.
Selleks, et olukorda jälle kontrolli alla saada, vajab Venemaa liitlasi usus. Ainuke liitlane selles piirkonnas võiks olla Gruusia. Ainuüksi tema kaasabiga – kaasa arvatud sõjaline abi – saaks Põhja-Kaukaasia kriisi leevendada.
Ja mida teevad Putin ja Medvedev? Selle asemel, et Thbilisist läbi hüpata ja võimalikult kiiresti kirjutada alla sõprusleping Mihhail Saaka?viliga, kuulutavad nad ta vaenlaseks ja alustavad agressiooni Gruusias.
Möödunud aasta augustikuu võit ei ole Vene sõjaväe võit, vaid vastupidi, strateegiline kaotus. Asjad Põhja-Kaukaasias lähevad aina halvemini. Juba praegu on näha, et Moskva mitte ainult ei ignoreeri Kaukaasiat, vaid lausa lükkab eemale.
Täna rahvakangelane, homme hukkamiskomando ees
Ent Putini ja Medvedevi mõtted ei peatu Kaukaasias. Nad õhutavad sõnasõda Ukrainaga, mis on vaid prelüüd relvastatud pärissõja vallapäästmisele.
Millele loodab Moskva juhtkond, seda keskpärase ehk normaalse mõtlemisega inimene ei mõista. Üks asi on selge – üheaegselt Vene-Ukraina sõja puhkemisega lakkab Moskva praegune poliitiline re?iim olemast. Putini ja co saatus on ebaselge, aga meie ju teame, kuidas venelastel värk on – täna oled armastatud rahvakangelane, aga homme seisad hukkamiskomando ees. Ja kõige palavamad toetajad huilgavad rõõmsalt: surm reeturlikele koertele!
Tegelikult on rong läinud
Kui tsaar Nikolai II seisis 1914. aasta augustis Talvepalee rõdul rahvamassi ees, kes skandeeris “Elagu Tema Majesteet!”, kas oskas ta arvata, et vaid neli aastat hiljem tapetakse ta koos kõigi oma lastega?
Kas Lavrenti Beria, kes hoidis kontrolli all kogu Venemaad viimse inimeseni, uskus 1953. aasta kevadel, et saab kuuli kuklasse nagu kõige tavalisem kurjategija?
Putinil, Medvedevil ja teistel on veel aega, kuid õige vähe. Päästa võib neid vaid ime.
Aga meie ju ei usu, et ühel ilusal pühapäeval tõusevad nad voodist ja hüüatavad: pagan küll, mõtlesime valesti, tegutsesime ebaloogiliselt nagu harimata inimesed, tegime halba emakesele Venemaale, peame teistmoodi tegema.
Ei, seda ei juhtu, sest nad on juba kaotanud reaalsusetaju. Nemad elavad õnnelikes nägemustes. Nende rong on juba läinud.
Lõppude lõpuks on kahju mitte Putinist või Medvedevist, vaid tavalisest venelasest, kes juba jälle kiirustas endale iidoli leidmisega ja tema jalge ette põlvitamisega.
Juhtus nii, et 2008|. aasta märtsikuu presidendivalimistel olin parajasti Peterburis. Istusin kohvikus ja vaatasin Vene televisiooni reportaa?e. Mingil hetkel sõnas üks kohvikukülastaja: “Jumal tänatud, Medvedev on meie president!” Selle peale hüüatas baaridaam: “Aga Vladimir Putinile püstitame mälestusmärgi iga Vene linna keskväljakule.”