JS: Jelena Skulskaja
JN: Juri Nor?tein
“Sineli”, “Siili udus” ning teiste kultusteoste autor: “Ma ei riimu meie ajaga”
“Sinel”?”Rebane ja jänes”, “Haigur ja kurg”, “Siil udus”, “Muinasjuttude muinasjutt” tõid Juri Nor?teinile kuulsust joonisfilmi kinos uute, geniaalsete võimaluste avastajana. Kuid tema töö “Sineliga” muutis ettekujutust mitte ainult joonisfilmist, vaid ka kunstist tervikuna, ning tegelikult ka elust? Möödunud aastal eri maade 150 sõltumatu kriitiku küsitlusel, mille organiseerisid jaapani kinematografistid, nimetati juri Nor?tein maailma parimaks multiplikaatoriks.
PLIIATSI KRABIN
*
JS: Jura, kuidas te sattusite joonisfilmi?
JN: Juhuslikult. Ja ka praegu, kui selle peale mõtlen, pole ma veel kindel, et see on minu ala. Oleks ma istunud vale trollibussi peale või jäänud 5 minutit hiljaks, oleks mu saatus
teistsugune olnud, ja ma oletan, et hoopis sõltumatum (muide, stuudios oli mul hüüdnimi “sõltumatu”).
Ma mäletan hästi, kuidas minu järel tuli “Sojuzmultfilmi” kaadrite osakonda inimene (hiljem sain teada, et see oli Roman Davõdov, filmi “Mowgli” re?issöör) ja ütles: “Kõik, enam me kelleltki dokumente vastu ei võta.” Minu kohal sai avalduste vastuvõtt läbi.
Ning nüüdki, kui üleelamised igas filmison sind kurnanud ja äärmuseni närvi ajanud,
kui taas mõistmatu jõud haarab sind turjast ja tõukab nägupidi võttepinki, uskumatu hulk tööd järjekordse “võttemillimeetri” (nagu ütles kord meie stuudio kunstnik Anatoli Kuritsõn), iga kord esitad endale meeleheites küsimuse – on see ikka sinu ülesanne.
Sest mida sa ka ei teeks, ikkagi suhtutakse joonisfilmi nagu debiilsesse lapsesse, kes äkki, näiteks, hakkas rääkima. “Tähendab sa oskad veel rääkida ka?! Mis sa siis varem vait olid? Aga sinnani oli ju kõik hea, supp oli soe.”
*
JS: Aga kas joonisfilm ise võimaldab sellist reputatsiooni?
JN: Näib olevat selge, et kunsti allikad on usulistes ilmutustes. Seejuures pole tähtis kas sa oled usklik või mitte. Tähtsust omavad vaid uskumise või mitteuskumise küsimused. Nemad, need küsimused, tõukavad kunstniku elu mõtre ilmingute juurde.
Tõeline kunstiline tulemus ei sõltu kangelaste hierarhiast, iga inimelu Einsteinist kuni viimase pätini luuakse kunstniku peas ja hinges tema enda piinarikaste tõeotsingutega. Seetõttu pole kunstniku jaoks reaalses elus kõrget ja madalat. Chardin maalis sibulaid, savipotte, tahmaseid kastruleid. Kuid milline tulemus! Rembrandti “Kadunud poja” jalatsid polnud mingid Hermese sandaalid, kuid see, kus on tõeline kunstiline mõte, on selgitamatagi arusaadav.
Loomulik küsimus on: kus on kontekst? Ainult kontekst määrab kunsti hulga. Ta asendab enesekindluse kaastundega. Kuid asjade selline kord puudutab mitte ainult loojaid, vaid igat inimest. Kõige enam paigutab multiplikatsioon end vastandina maailmakunstile puhta ajaviite hulka ilma iidsete printsiipideta – lõbustades ole õpetlik. Eelistus on esimesel: esiteks, tulus, aga teiseks – jälle tulus. Seejuures arvuti, põhiline tehniline tootja, see ablas metsloom , õgib puhta vormi, sülitades välja programmeeritu.
Kuid on üksikasjadetagi mõistetav: ainult puhas vorm, ainult tehniliste võimaluste ahendamine tõstab tulemuse energiat.
*
JS: Kas te lapsena joonistasite?
JN: Alati. Käisin pioneeride maja kunstiringis. Miskipärast unustatakse, et pioneeride maja oli tänavalaste pelgupaigaks. Me elasime vanematega klassikalises kommunaalkorteris pika koridoriga, paljude peredega. Meil oli 13- ruutmeetrine tuba nelja peale: ema, isa, vend ja mina. Selle aja kohta head tingimused. Elati ka halvemini.
Niisiis, pärast tuhme lambikesi, pärast pesuküna, pärast lärmi, skandaale, mis saatsid kommunaalkorteri elu oli valgusmeri, laest rippuvad lambid valgustasid natüürmorte ning siin kõndis ka õpetaja, ning pliiatsi krabin, pintsli sahin akvarellipingikestel, see heli ise, see muusika? Siis tuli kunstikoool; ma ei tea täpselt, kuid mulle näib, kuhu kogunesid ebasoosingus olevad õpetajad, oma mõtlemiselt ei riimunud nad, nagu ma nüüd aru saan, meie elu üldise joonega, nemad elasid kunstis? Edasi selgus, et koolis õppisid paljud sojuzmultifilmilased: kunstnik-graafik Gennadi Novo?ilov, re?issöör Volodja Popov, Valja Karvajev, Edik Nazarov, Francesca Jarbusova, minu naine, kuid temaga ei tutvunud me koolis, hiljem? Aga siis kirjutas mulle mu sõber – ma olin siis Krimmis – et ta andis multiplikatsiooni dokumendid sisse. Ma sõitsin kohale ja äkki, täiesti arusaamatu miks, andsin ka dokumendid sinna. Oli väärikas konkurss, 20 inimest kohale. Mina astusin kursustele kinostuudio “Sojuzmultfilm” juures. Puhas juhus. Kui ma astusin, ja ka hiljem töö ajal, vaatasin tulevastele sõpradele ja kolleegidele, nagu läbi akvaariumi, kui nagu mitte päris lähedasele. Tahtsin astuda VGIK-i – läbi kukkusin, Stroganovkasse – läbi kukkusin (seal, tõsi küll, olid põhjused mittekunstilised, nagu ma hiljem teada sain).
*
JS: Üle viieteistkümne aasta töötate te “Sineli” kallal. Millal te teda esmakordselt lugesite? Lapsena?
JN: Siiani tunnen seda esimest õudust, mida elasin üle siis kui Gogolit lugesin. Nooruki õudust. Üldse meenuvad meile lapsepõlve kohutavad unenäod ja me tuleme kogu aeg nende juurde tagasi. Minulgi on mitu säärast unenägu? Ja kui mul on vaja end äärmuseni üles piitsutada, hakkan meenutama neid unenägusid ja saavutan täieliku süüdimatuse seisundi ja suudan töötada ainult sellise tundega. Osutub, et on olemas midagi veelgi tugevamat ja kohutavamat, kui reaalsus, milles me elame. See naasmine kohutava juurde annab mulle rohkem, kui Gogoli teksti lugemine või meenutamne. Halb on teha kino, süvenedes teksti. See on see, mida hiljem kutsutakse literatuuri ülekandmiseks ekraanile.
*
JS: Aga seda juhtub?
JN: Tegelikult on võimatu kokku leppida, kui jutt käib vastavusest proosaga ja tema kujutamisest. Iga lugeja loob momentselt teadvuses isikliku kujutise ja tal on raske nõustuda sellega, et keegi teine seob teda oma mateeriaga. Sest iseenesest on sõna ebamateriaalne, tema taga võib näha, mida iganes? (kuigi Pasternak, ja mitte ainult tema, pidas sõna materiaalseks, võimeliseks tapma. Poeedid kuulutavad värssidega ette oma saatust, ja kõik läheb sassi, ühesõnaga osutub tugevamaks tahtest ja soovist. Selles mõttes on ta materiaalne. Kuid oma haaramatuse mõttes pole ta materiaalne?) Kuid kujutis on juba materiaalne, ja see on alati kohutav, see on alati uus mateeria, tekstist eralduv, lenduv, temaga otseseid sidemeid katkestav. Tuleb kirjanduslik tekst ja kinokujutis harmooniliselt ühendada.
KUULATA SEDA, MIDA ME HAISTAME
Kuidas?
Võib Gogoli fraasi ehituse osadeks võtta, teada saada, kuidas see on tehtud, kuid see ei vii meid sammugi lähemale Gogoli tõele. Gogoli fraasi on kõige parem püüda haarata selle külgpilguga, selle külgkuulmisega, mis võimaldab kuulda seda, mida me haistame. Nagu Gogolil on öeldud kapten Kopeikini kohta, kes läheb mööda Nevski prospekti, ja nina tunneb, kuidas lõhnab tuhandete järele. Vaadake, milline hüpe ühelt teisele. Kuidas seda mateeriat haarata? Muidugi on see haaramatu. Kuid tegelikult on tegusõna “tunneb” selgitatav. Ukraina keeles tähendab sõna “lõhna tundma” “haistma”. Gogol vahetab tegusõna suunda, viies ta vene konteksti. Efekt on vapustav, fraasi energia tõuseb.
Eisenstein arutas Pu?kini “Poltaavat”. Võttis stroofi: “Väljub Peeter. Tema silmad/ Säravad. Tema pale on hirmuäratav./ Liigutused kiired. Ta on suurepärane”. See on õppimiseks kasulik, loomingu jaoks surnud ülesanne. Kino elab teistes kategooriates, teise mateeriavoolu kohaselt. On asju, mis elavad ainult tekstis, ainult selles sõnas, ainult selles reas ja ei muutu kujutiseks.
*
JS: Tuleme tagasi “Sineli” juurde. Te ütlesite, et elasite üle õuduse, lugedes teda?
JN: Ma tundsin õudust Akaki Akakijevit?i fraasist: “Jätke mind, miks te mind solvate?” “Solvate” võib öelda ainult laps, kuid mitte täiskasvanud inimene ja lapseeas vapustas see kangelase ja sõnade sobimatus rohkem , kui lugu sineli varguse ja surnud t?inovnikuga. Sobimatus. ootamatus. Ning läbi selle tungib lainena absoluutne füüsiline usutavus. See siiruse hetk, kunsti siiruse.
Ma mäletan veel ruumi, mis saatis Gogoli fraasi. Vaikne õhtu, õu, udu, valgus vabriku aknast, kus pidevalt liikusid kangasteljed päeval ja ööl ühes ja samas rütmis, murdosa sekundilise täpsusega ning nende taga kõndisid naistöölised? Tookord vaatasin sellele fraasile alt üles: kuidas saab täiskasvanud inimesel olla solvumist? See on ju minu fraas, mina võin minna ema juurde ja öelda: mind solvati. Temal aga ju polnud kaevata kellelegi?
*
JS: Ta kaebab Teile?
Gogolile.
Ikkagi Teile. Ja nõnda juba viisteist aastat?
JN: “Sinelini” tegin kuue aasta jooksul neli filmi, lihtsalt väntasin tormiliselt? Kui jaotada filmi kallal tehtud tööaeg meie võttegrupi peale – see tähendab kolme inimese, filmitud metraa? aga minu peale üksi, kuna ma olin ainus multiplikaator, võin öelda, et nii kiiresti ei töötanud stuudios keegi.
MEELETUD VÄRSID
*
JS: Praegu teete Te filmi jaapanlaste tellimusel.
JN: Jaapanlased palusid kolmekümne viiel re?issööril vändata film Ba?o luuletsükli põhjal, mille nimeks on “Seotud värsid. Talvine päev”. Iga re?issöör sai kolm rida. Minu kolm rida on esimesed ja kõlavad nõnda: “Meeletud värsid. Sügistuul. Oo kuidas nüüd ma oma nartsudes Tikusaiga kuidagi ei sarnane.” Tikusai on üldnimi posijale-?arlatanile, tal on oma poeke, kuid midagi tarka ta korda ei saada. Ta on sarnane meie Loll-Ivanu?kale. Iga väike sü?ee kestab 30 sekundit. Minul tuli kokku seitsekümmend. Võtted ja töö ise oli piinav, nagu oleks teinud kümneminutilist filmi. Materjali tihedus filmiühiku kohta on kõrge. Jaapani poeesia justkui riimuks multiplikatsiooniga – nii esitusviisi lühiduse kui metafoorilise vabaduse poolest. Jah, riimub. Kuid kõik katsed panna kellegi poolt loodud read kujutisega riimuma lõpevad krahhiga. Erinevad väljenduskeeled – sõna ja pilt mõjuvad erinevatele keskustele. Värssides järgneb mõte sõnale ja iga sõna plahvatab su peas, ta ei piira sind ruumis; kujutis ju võtab sul natist ja surub näoli vastu munakivisillutist. Andsid sa vaatajale kujutises nii palju vabadust, et ta võiks olla samuti nii vähe seotud mateeriaga nagu sõnagagi.
Keegi ei tea, millised on nende vabaduste otsimise kriteeriumid. Keegi ei tea ette, kas tuleb tal vabaduse avastamine välja või mitte. Ma olen sõltuv värsist. Värss on kümme sekundit aga film selle järele võib kesta kümme minutit. Mul on üks eelis – Ba?o vabavärss. Pole rütmi, pole kindlat rütmi. Pu?kini värsid, nagu ma juba rääkisin, võiksid anda raske vaatepildi. Minu kadreeringus kohtub Ba?o Tkusaiga, aga Tikusai kuulab puid vana meditsiinilise torukese – stetoskoobiga, jaapanlastele meeldis väga see autori ja kangelase kohtumine. Nad rääkisid, et ise nad selle peale ei tulnud, mulle aga tuli see idee pähe, vististi, rumalusest. Ma ju teadnud, et nad ei saa tegelikkuses kohtuda, nii ma ristasingi nende teed.
*
JS: Mis on peale multiplikatsiooni Teid elus köitnud?
JN: Tugevasti? Ainult maalikunst. Tegeleksin sellega iga hetk, ta on olnud mulle kõik? Ilma maalikunstita poleks ma suutnud midagi teha, ainult läbi selle mõistsin ma ruumi, kunsti ja inimesi.
*
JS: Aga veel ?
JN: Sügisõhk, esimesed külmad. Mets. Aga nüüd lapselapsed.
*
JS: Kas te karjute võtete ajal?
JN: See on eraldi, kohutav lugu. Ma hakkan röökima või lähen endast välja kui tunnen, et kohtusin nüri jõuga, mis pole võimeline midagi tagasi andma, vaid ainult neelama. Siis lakkan ma olemast?
*
JS: See jõud on igal pool.
JN: Raskustega tuleb raske töö mitte pöörata tähelepanu kõigele, mida ümberringi tehakse. Uusvenelased on väheste eranditega eilsed koputajad. Koputaja on see, kes tahab ise ära elada, seepärast koputabki teise peale. Ja uusvenelased tahavad ära elada, siis aga rõhuvad teist. See on katk. Lihtsalt niimoodi rikkus ei kogune. See on kellegi kuritegu ja kellegi õnnetus.
Ma mõistaksin nii mõndagi kapitalismis, kui teaksin täpselt, et raha pole kellegi käes ihast lämbuda luksuses, oksendamiseni, vaid sellepärast, et seda osataks kasutada ühiskonna harimiseks.
Ning vabaduse mõistmisest oleme me jaburaks läinud. Maailm lõpetaks esksisteerimise, kui kogu ta mateeria poleks vastastikku sõltuv, aga tähendab – mitte vaba. Meie aga, me oleme vabad oma üleelamistest, ma ei räägigi oma tegudest. Vaba on haritu, kuna teadmised annavad talle võimaluse teed valida. Vastasel juhul oleme me vabaduse orjad.
Pole mulle vaja seda kapitalismi, kui inimsuhted asenduvad külma arvestusega, kohtumised sõpruslaua taga presentatsioonidega järjekordse “äkilise” filmi välja tulemise puhul.
Mis vabad me oleme, kui me pole võimelised iseendaks jääma, kui me ei suuda küsida: “Vana, sa ei teinud seda õieti.” Miks me ei räägi, kas sellepärast, et kõige eest on makstud?
*
JS: Milline on olukord praegu joonisfilmi alal?
JN: Käivad kuuldused, et Vladimir Putin on mures animatsiooni kuivava jõe pärast. Määras väljapaistva Oleg Tabakovi, tõesti haruldase näitleja, mingiks kindral-kuberneriks multiplikatsiooni alal. Tulemustest ma pole veel kuulnud, ma saan aru, et on palju edasilükkamatuid asju.
*
JS: Siit ära sõita Te ei taha?
JN: Mind ei huvita kusagil elada, ma ei taha ära sõita? Ma ei saa elada teiste tunnetega. Ameerikas on mulle vastuvõtmatu nende esteetika, nende kunsti industraliseerimine. Kõik, mis teevad meil need, kes tahavad kohaneda uue eluga, riimuda sellega – on labasus. Mitte kõigilt ei pea võtma raha; kui praegu suhtleksid kultuuriinimesed ettevaatlikumalt uusvenelastega, siis mõistaks see sort inimesi ehk, et kõike ei saa ära osta. Ning mitte igaühele ei saa ulatada uue auto võtmeid, et ta suu sulgeda. Kuid seda ei toimu. Sellest on kahju, kultuuriinimeste jaoks hukatuslik; on ju lõppude lõpuks olemas see raha miinimum, mis võimaldab ära elada ja jääda Inimeseks. Avad ajakirja, mida näidatakse, kööki, magamistuba, kööki, magamistuba. Kõik tahavad olla isikupärased, kuid selles ihas, selles tormamises ebahariliku järele riimuvad kõik üksteisega ja kõik on absoluutselt ühesugused, isegi selles, kuidas istuvad või lebavad fotoaparaadi ees. See ongi labasus.
*
JS: On teil sõpru, kellega sageli kohtute?
JN: Siin, stuudios, selles majas käib palju häid inimesi. Ning ma ootan neid tundes ette mõnu suhtlemisrõõmust. Selline tekib, kui oled veendunud, et sa ei pettu. Nii jooksin ma kommunaalkorteri pikast koridorist õue, päike oli otse pea kohal ja uks lahti, sealt aga kostis su sõprade nõrki hüüdeid ning kõik see suurepärane oli üle valatud soojast õhust ja soojast päikesest ning sa näedki oma häid kaaslasi, kes sulle hüüavad: tule meie juurde, ruttu!