Mu tuttav baaridaam pidi mitu päeva järjest toitlustama erinevaid turismigruppe. Üks grupp, mille juht oli mustanahaline mees jäi korduvalt hiljaks, mistõttu baaridaamil tuli teemaks võtta grupijuhi kellatundmisoskus. Sellepeale küsis mees: “Have you got something against the black people?”
VÕIMETUS OMA SÕNU ANALÜÜSIDA
Viimasel ajal võib täheldada ühiskonna järjest suurenevat pahameelt mitmetes netiportaalides ennast väljaelavate kommentaatorite üle. Kommentaatorite üle, kes selle asemel, et avaldada arvamust konkreetse kõne all oleva probleemi kohta, väljendavad ennast üksteist sõimates. Teiste sõnadega: maailmavaatelisi küsimusi lahendatakse üksteise voodielu arvustades.
Imelik aga, et kommentaatoreid arvustavad normaalsed inimesed on säärasest kollasest ja pindmisest tegevusest samuti läbiimbunud kui kõik arvamuseavaldajad. Meie ühiskond hakkab jõudma selleni, mil inimestel puudub tarve ja võime mõelda läbi oma sõnu, eriarvamuste solidaarne lahendamine on muutunud liiga aeganõudvaks, mistõttu hulga lihtsamaks on kujunenud vastaspoole löömine isiklikul tasandil. Seesugune eraelu mängutoomine pole aga mitte midagi muud kui labane rusikatega vehkimine – päkapikudisko. Viimaste aegade valgusest oleks suurepärane näide Andres Tsahkna ja Toomas Vitsuti kraaklemine diagnostikakeskuse ümber. Mida teab sellest tavakodanik? Seda, et toimus jälle mingi sahkerdamine ning et Tsahkna on loll ja Vitsut laisk.
RAAG: “POST” OLI AJAST EES
Ajakirjandus saab säärastest magamistoa tülidest loomulikult toitu, see on mõistetav. Mõistetav ei ole aga see, et tulu üritab lõigata kogu Eesti ajakirjandus, kui tegelikult on kahe inimese sõnasõda vaid üht kindlat tüüpi lehtede (SL Sõnnikulehe) pärusmaa. Selge ohumärk ühiskonnas toimuvast – puudub tõsiseltvõetav ajakirjandus. Kui ta ka ei puudu, siis tema tõsiseltvõetavus ilmutab üpris suuri kahanemismärke. Kuidas tuleb sellesse suhtuda kui Eesti ühes tuntuimas ja muidu tõsiseimas päevalehes ilmub artikkel kontoriseksi erinevatest võimalustest? Säärane lehetäite materjal on puhtalt tabloidide mängumaa. Inimest, keda huvitab päevapoliitika, ei tõmba üldjuhul säärased huvitavad näpunäited.
Teine hea näide oleks poole aasta tagune Äripäeva skandaal. Eksole, nimi ütleb millise lehega tegu? Selle asemel, et panna pearõhku aktsiaturule ja majandusuudistele avaldati pahameelt, et ajakirjanikud teisest lehest käisid reisil. Sääraste labaste kaklusvõtete peale tuleb lihtsalt tsiteerida Ilmar Raagi: “Ajaleht “Post” oli oma ajast ees”.
TABLOIDNE ELLUSUHTUMINE
Eesti ühiskonna kollastumises on mõneti ilmselt süüdi ka läänele lähemalejõudmine. Maailm muutub järjest mastaapsemaks, mispärast inimestel on vaja luua enese isikust teatud keskpunkt n.ö maailmanaba. Ja seetõttu hägustuvad piirjooned lokaalse ja globaalse vahel. Suvalise isiku lubamatud vahekorrad tõstatatakse ülemaailmsele tasandile ning keegi võtab näiteks Euroopa liidu laienemist isikliku solvangu või teenena. Lühidalt öeldes – ühiskonna kollastumine näitab eelkõige selle rumalust.
Tabloidne ellusuhtumine ei ole loomulikult ainult lihtinimesi hõlmav sündroom. Nagu enamike nähtuste puhul siin ilmas, hõlmab kollastumine kõiki ühiskonna kihte. Lihtinimeste olulisus selles protsessis on aga järgmine: kui mõni poliitik ajab segi isiklikud ja maailmaasjad, võime me rääkida suurushullustusest. Kui nii läheb tavaliste inimestega, ei ole tegemist mania grandiosa, vaid üldise tendentsiga.
