Tänu allahile on meil nüüd uus valitsus ja elu läheb vanamoodi edasi. Ministreid on selles uues valitsuses mitu, ühed on halvad nagu Mailis Reps, teised seevastu aga väga head nagu Raivo Palmaru.
REPSI FUCK OFF SÕRME PIKENDUS
Kodanik Reps, neitsipõlvenimega Rand, on tõesti väga halb minister, seda võib täie kindlusega öelda, sest ta on haridusministeeriumis juba mõnda aega ebatervet õhkkonda tekitanud. Haridusametnikud on muidugi meeleheitel, nutavad ja lubavad ennast ära tappa. Lollid, karta pole tegelikult midagi.
Reps näeb küll suhteliselt kole ja hirmuäratav välja, aga paanikaks pole põhjust. Tema kombeid me tunneme ja teame. Mis sest Repsist karta, suurema aja istub ta autos ja kimab ringi, ministeeriumis nähti teda eelmisel valitsusajal harvem kui kuuvarjutust.
Nüüd on teada, et esimese asjana vahetab Reps vana ametiauto välja uue, kallima ja parema vastu. Mille pikenduseks võimule naasnud Reps vastset limusiini kasutama hakkab, võib ainult oletada. Siiski on hetkel kõige rohkem toetajaid teoorial, mille kohaselt Mailise parema käe keskmine sõrm vajab pikendamist enam kui ükski muu ihuliige.
PELDIKUPREILI JA MEIE MEES
Leidub veel teinegi asjaolu, miks Repsi võib pidada küll halvaks ministriks, aga töökaaslastele ja haridusele praktiliselt ohutuks. Üks esimesi töökorraldusi, millega Reps hariduselu õigetel rööbastele suunas oli käsk anda tema valdusesse privaatpeldik. Võti lauale ja jutul lõpp.
Repsi elu ja tegevus möödubki luksulimusiinis ja erapeldikus. Tartu haridusametnikud saaksid lahedat loodripõlve pidada, kui õnnestuks automüüjad sodiks rääkida, et nad müüks Repsile sihukese laheda masina, kus on peldik sees. Kallis on, aga tasub ära, siis ei peaks Mailis Tartusse sitale sõitma.
Kokkuvõtteks võime öelda et Repsiga on meil hästi läinud. Oleks kõik ministrid niisama turvalised kui Mailis Reps, siis võiks elu edenemagi hakata.
Liiga pikalt peatusime kasutul Repsil, uus haridusminister Raivo Palmaru on seevastu tõeline leid. Erinevalt Repsist on ta õppinud kõigepealt Leningradis KGB ülikoolis, siis pärisülikoolis, oskab kirjutada, tal on raamat ette näidata ja vaated kultuurile on tal olemas ja need on õiged. Palmaru on meie mees.
KIRJANDUST JUBA SISSE EI OSTA!
Kõik eelmised kultuuriministrid olid ignorandid, väikesed ja tühised inimesed, mis siin keerutada – tarbekunstnikud ja reformierakondlased. Ei enam ega vähem kui haigusi levitavad kahjurid. Raivol seevastu on väärtushinnangud paigas – ta peab kõige tähtsamaks kunstiliigiks kirjandust. Täpselt nii see ongi. Eesti kirjandust ei saa odavalt Hiinast või Poolast sisse osta nagu klassikalist muusikat, balletti, ooperit, performantsikunsti, määrdunud lõuendit, teibavirna, löömafilmi või neegriräppi.
Eesti kirjandus on eesti kultuuri vundament, ilma kirjanduseta poleks keelt, poleks riiki ega rahvast.
Samas – kontrabassi kääksutamine võiks üldse olemata olla ja keegi ei paneks selle puudumist tähele. Öelge üks meie kontrabassimängija! Keegi ei tea, aga kirjanikke teavad kõik, Tammsaarele ja Kõusaarele on isegi kaubamaja juurde kujud püsti pandud.
Palmaru juhtimisel võib asi isegi nii heaks minna, et avalikud raamatukogud hakkavad arukalt raamatuid sisse ostma, sealhulgas eesti algupärandeid. Kindlasti mõistab Palmaru, et loominguliste liitude seadus on sitt ja teeb selle ümber, nii et midagi kasu ka oleks.
KLASSIKULE KOOLIÕPETAJA PALK
Hea Palmaru muudab kindlasti esimese asjana ära naeruväärse ja alandava raamatute laenutusraha ja korraldab asjad nii, et kirjanikud saavad laenutusrahast lahedasti ära elada, nagu taani omad. Aga mis kõige tähtsam, nii kui Raivo süveneb kirjanike honoraridesse, stipendiumidesse ja auhindadesse – võtab ta kaika ja tapab ära kõik vastutavad isikud.
Ma usun ja loodan, et Palmaru loeb läbi konstitutsiooni selle punkti, mis räägib kultuuri säilitamisest ja tõlgendab seda kirjanduse säilitamise vajaduse ja kohustusena. Nii et riik ei võrdsusta viitkümmend kuut kirjanikku palga poolest ühe sanitariga (nagu praegu), vaid keerab papikraanid lahti ja kirjanikud hakkavad teenima sama palju kui ministeeriumi medõed, klassikutele aga eraldatakse koguni kooliõpetaja palk.
VAADE HELGESSE TULEVIKKU JA ÄHVARDUS
Küll on hea, et meil on selliseid mõnusaid, tarku ja heldeid ministrihärrasid. Kui Raivo kas või pooled kirjanduse valupunktid suudab likvideerida, siis Kirjanike Liidu juhatus suudleb ta jalgu, kannab teda hommikul kätel tööle ning Jaan Kross loeb talle isiklikult unejuttu ja tõmbab oma käega teki peale.
Kõiksugused Erkki Tüürid ja Eeri Klasid tulevad siis minu või Tarmo Tedre ukse alla kerjama ja paluvad Vaapo Vaherilt õlleraha, aga meie sülitame mõtlikult maha, hõõrume tati laiali, sügame perset ja ütleme: “Aga kus te siis olite, head inimesed, kui meie puudust kannatasime? Viletsuses virelesime ja oma tervise arvelt eesti rahvale kultuuri tegime? Rikastele logarditele kiiksutasite kontrabassi. Oli nii? Muidugi oli nii. Kas häbi ka on? Muidugi on häbi. Võta siis lojus need närused viis sotti ja tee, et ma sind enam ei näe. Jälk.”
Kui aga Palmaru osutub tühjajutu punikuks, tavaliseks ametnikunäruks ja demagoogiks, siis tellime talle musta missa, paneme needuse peale ja suuname kõrgema riikliku performantsikooli rektoriks ilma litsimaja kasutamise õiguseta.