Sageli juhtub professionaalsetel põhjustel, et minu vastas istub keegi inimene, kes on just avamas vanalinnas järjekordset söögi-joogikohta. Kui ma küsin, et mis kohaga siis tegu on, saan vastuseks, et järjekordse kõige-kõige baari-restoraniga Tallinnas. Ütlen neile tavaliselt otse, et sellised kõige-kõige kohad Tallinnas üle poole aasta vastu ei pea. Eile just jalutasin ühest sellisest mööda, kus veetsid ainsate inimestena aega omanik, juhataja ja üks ettekandja – ehk siis vaid inimesed, kes seal peavad olema. Ma ise ei leia samuti vabatahtlikult motivatsiooni end neisse vedada. Parem käia kohtades, kus hinnad mõistlikud, kuid mis peamine, kus keeb elu. Turistikaartidel ega telefoniraamatutest selliseid kohti ei leia, sellepärast toon allpool välja mõned oma lemmikud.
Ufo baar
Minu kindel lemmik on Ufo baar Tallinna city vahetus läheduses. See on üks vähestest 1990-ndate alguses tekkinud keldrikõrtsidest, mis tänaseni alles. Eriliseks teeb Ufo baari ka see, et ta kuulub eestlasele. Mitte ainult minu, vaid ka paljude teiste südame on see baar võitnud sellepärast, et õlu maksab seal endiselt 1,6 eurot ehk vanas vääringus 25 eeki. Kusjuures seal võib kohata eriti nädala lõpu poole kõrgeid ametnikke mitmetest ministeeriumidest. Linna peal liigub isegi selline naljand, et kui Drambjan oleks veidi rohkem kohalikke olusid tundnud, oleks ta läinud kõmmutama Ufosse, mitte Kaitseministeeriumisse, sest enamiku otsustajaid võib leida just sellest mõnusalt jahedast kõrtsist, mitte umbsest kabinetist pool kilomeetrit eemal. Naljakas on ka see, et see baar suletakse õhtul kell kaheksa, nii et ta sobibki rohkem soojenduseks kui tõsisemaks joomamaratoniks.
Baar kusagil tuletõrjedepoo vastas
Ufole sekundeerib üks huvitav kõrts Pronksi uulitsal nii-öelda Kindralite maja keldris otse tuletõrjedepoo vastas. Selle nimi on kas Araxes või Hermes. See on üks vähestest kohtadest, kus pakutakse õllegurmaanide lemmikut Sillamäe õlut. Viimastest külaskäikudest täpset hinda ei mäleta, kuid kunagi mitte üldse ammu oli see kas 12 või 17 eeki doos. Linnalegend räägib, et vargad käivad seal oma saaki jagamas, kuid vähemalt minu sagedase sealviibimise ajal ei ole ma küll midagi kahtlast märganud. Hoolimata sellest, et kord üks politseinik soovitas mul sellel õhtul sinna mitte minna, sest seal toimuvat haarang.
Laine puhvet
Veidi Stockmanni poole, just teisel pool Politseiparki Olympic Casino peakontori, If-kindlustuse ja teiste soliidsete asutustega samas majas asub Laine baar. Sinna on sattunud nii mõnigi õhtune uitaja, sest see on lahti 24 tundi. Seal saab ka süüa, kuigi pakutavad fritüüritud rasvakäkid ei kõlba ka tõsisemas joobes olles. Samas, autopiloodil olles kannavad jalad viimaseks peatuseks sinna mitte ainult mind. Üldine foon on küll piisavalt nüri ja proletaarne, nii et hommikul sinna tagasi ei kipu…
Teatri väljaku kebabiurgas
Öise uitajana leian uuemal ajal varjupaiga sageli Teatri väljaku kebabiurkas. Seltskonda seal reeglina ei ole, see tähendab, et see koht on tühi. Ning see, kes uksest sisse kõõlub, on reeglina keegi intelligentsema olemisega vähemalt pooltuttav, kellega on hea niisama tiksuda. Õlu on soodne, kuigi mingi jama seal on. Päris öö otsa see koht lahti ei ole – mingi hetk pannakse uksed lukku, kuigi ma ei ole päris kindel, kas mingid kellaajad ka fikseeritud on. Kord lõunapausil võtsin nõuks samuti seda kohta külastada. Maitseelamus oli negatiivne ning arvan, et süüdi ei olnud mitte kebabimeister, vaid tõik, et alkohol ei olnud piisavalt mu maitsemeeli nüristada jõudnud.
Hiinakas Kopli tänaval
Kunagi elasin kesklinnast kaugemal ning siis asus otse nurga taga üks hiinakas aadressil Kopli tänav 78b. See mittemidagiütlev putka pakub kõige autentsemat hiina toitu, kuid mina olen sattunud sinna rohkem õlut kaanima. Kevadrullid krevettide ja munaga koos kahe õlleampulliga teevad vähemalt mind õnnelikuks. Täna ei satu ma sinna mitte sellepärast, et see asub kaugel, mis on küll tõsi, vaid peamiselt seetõttu, et nad tõstsid õlle hinda majandustõusu tuules tsirka kolm korda. See võttis mult viitsimise sinna sõita, sest oleme ausad, tapeet võib olla uus või vana, urgas see koht on ja selleks ka jääb!
Balta ümbruse lokaalid
Omaette kohad lõbusaks ajaveetmiseks on Balti jaama ümbruses olevad lokaalid. Algajad satuvad kõigepealt loomulikult jaamahoones endas asuvasse aserite kohta, mille plussiks on see, et see on avatud 24 tundi ning õlut saab ilusti küsides osta ka kaasa. Ka hinkaalid pidid olema seal head, kuid ma eelistan üht teist aserite kohta sealsamas lähedal. See asub mustas madalas hoones täpselt üle trammitee. Kas sellel kohal on ka mingi nimi või mitte, ei olegi tähtis. Pärast renoveerimistöid näeb kõnealune koht välja ehk liigagi viisakas, aga viriseda ei ole mõtet. Seltskond on omalaadselt tõsine ja klaasi keegi ei sülita. Sellest kohast on mul vaid meeldivad mälestused.
Oma tagahooviga meenutab ta veidi Mellondet, mis asub Muusikaakadeemia vahetus läheduses. Ma võin eksida, kuid minu meelest on seal õlu kas väga soodne või alati sooduspakkumine “kolm doosi kahe hinnaga”. Igal juhul midagi hingestatult positiivset mind selle kohaga seob. Ning olen veendunud, et see ei ole seotud lõbumajaga, mis tegutses kunagi samas areaalis.
Kati ja Toomase kelder
Eksootilisematest kohtadest meenub mulle veel Kati ja Toomas Weitzenbergi tänaval asuva eksklusiivse 1930-ndatel ehitatud kortermaja keldris. Keldris asumist on hoolsad omanikud püüdnud kompenseerida õige vildaka seinamaaliga Tallinna panoraamist, kuid mis vahet seal lõppude lõpuks on – kui tahan tervet Tallinna haarata, võin ka Radissoni katusele minna. Igal juhul on see tore koht, mida on hakanud viimasel ajal rikkuma nurgas seisvad mänguautomaadid. Kuid las nad sitad olla, nagu vanad mehed sealsamas viinapitside taga mõtlikul pilgul lausuvad.
Kolm Lõvi
Teine samasuguste seinamaalingutega koht on Kolm Lõvi sealsamas Kopli tänaval. Seintele on seal maalitud millegipärast tiigrid. Kuid keda see huvitab, sest selles kohas käib omalaadne segaseltskond ning mingitel päevadel toimuvad ka diskod ümbruskonna elanikele. See on väga hea koht, kuhu satuvad sageli ka mitte ainult kohalikud Maxima müüjad, vaid ka kunded sealsamas kõrval asuvast Boheemist ja mujalt.
Millest me puudust tunneme
Heietada sellistest kohtadest võiks lõputult. Meenuvad juba minevikku vajunud Ilmatar Balti jaama lähedal, kus väike lift tõi köögist üles suupisteid ning kadunud Rein Helme suvatses tudengitele loenguid pidada, ning Rotilõks Kaitseministeeriumi vahetus läheduses, kus toimus nii mõndagi huvitavat. Kahju, et nad läinud on, kuid kõige rohkem tunnen ma puudust kõrtsust, mille nimi oleks Rahvaste Sõprus ning mis näeks välja nagu see tänane Sõprus Mustamäel Lepistiku trollipeatuses 10 aastat tagasi. Asetseda võiks see Tõnismäel sessamas kohas, kus kunagi asus Pronkssõdur. Seal võiks siis pakkuda kõikide erinevate osapoolte kesvamärjukesi ning anda inimestele võimalus kannu kergitamise käigus asjad omavahel sirgeks rääkida. Sest kuigi ma satun peamiselt viisakatesse kohtadesse, meeldivad mulle eelpool kirjeldatud kohad just selle poolest, et nendes ei taheta teha diile ja bisnist, vaid kas mitte midagi või saavutada vähemalt teatud tasemel mõistmine.