Kevad koliseb ja suliseb ja sumiseb ja suriseb ümberringi. Igal aastal punkt samal ajal hakkavad loendamatutes metsatagustes lugematud kodanikud suvitamist harjutama. Hamba- ja terasharjadega nühitakse mullune söestunud rasv grillrestidelt ja suitsutusraamidelt, trotsitakse tegelikult veel üpriski jahedat kevadlikku ilmakest ning püütakse, kihvad ristis, sisendada endale, et ongi juba suvi. No tegelikult muidugi veel ei ole, kaugel sellest, aga mis siis. Ei saa kodanikule väikest lusti keelata, läheb veel kurjaks kätte ja seda jama veel vaja.
PARIM LIHA
Niisiis, kaaselajad, ärge tundke piinlikkust. Inimene peab saama mis tahab, süüa, mis tahab ja teha süüa, mis tahab. Isegi kui see on kõigest poevorstike ja midagi vedelat sinna kõrvale – kui isu on ja asi õige tundub, ärge hoidke süsa vaka all.
Mina näiteks luban ka iga kevade, saati veel suve hakul, et mingit grillimisejuttu ma see aasta enam ei kirjuta, aga tühjagi. Tuleb kirjutada ja mis veel hullem, tuleb ka grillida. Tõsi küll, aasta-aastalt lähevad grill-eelistused üha lihtsamaks. Jumala õige, et kui osta parimat liha, siis pole ju eelnevat maitsestamist vajagi, marineerimisest kõnelemata. Nüüd on lihtne vastu poriseda, et mis sul gurmaanil viga rääkida, ju sa ei tea sedagi, mis parim liha parimas poes maksab. Vastuoksa, tean väga hästi, ja tean sedagi, et näiteks selle loo honorari eest ma vast kilokest kakspool teda saan. Sellest kuuks ajaks ei jätku, aga üheks tõsisemaks söömaajaks jagub.
RÄIMED JA HAKKLIHA
Samas võib alati vähesega läbi ajada. Räimede grillimist on alati tark meelde tuletada (ja nood tühjad ei maksa ka fileeritud kujul suurt midagi) ja samamoodi võib osta head veisehakkliha, segada see hoolsasti mittemillegagi, vajutada lapikuteks pätsideks ja küpsetada hästiõlitatud restil. Maitsekastmed seesuguse burgeri juurde saab kokku monteerida vastavalt monteerija maitsele. Ja kilost hakklihast saab noid poisse päris mitu. Rasvasemaid hakklihu nagu siga ja segu ma siiski tarvitada ei soovita, sulavad laiali, lähevad kõrbema ja mis kõik veel. Hää burger tuleb puhtast veisest või kui õnnestub rasvavaba lambahakkliha leida või ise teha. Küpsemise ajal võib ju veidi soolaga riputada. Ja üleüldse.
Nii ta on, nagu öeldud: grillnõksud lähevad aja möödudes aina lihtsamaks ja lisandite valik aina suuremaks, maitsed puhtamaks. Toimub aeglane, ent kindel liikumine kulinaarse minimalismi suunas. Kui loomulik protsess nõnda jätkub, pole ime, kui ühel ilusal kevadel jõuangi selleni, et enam grillist ei kirjutata. Sest kõik on juba ära kirjutatud. Aga siis selgub kindlasti, et vanad head asjad on ära ununenud ja tuleb minna uuele ringile.
Eks me näe.
