Õpikutest ja peadest mahakriipsutatud filosoof Karl Marx armastas märkida, et ajalugu kordub kaks korda – esimest korda kui tragöödia, teist korda aga kui farss. Õpikutesse sattunud kinore?issöör Aleksei German (tema film “Hrustaljov, mashinu!” on arvatud kõigi maade ja aegade 50 parima filmi hulka) armastab kinnitada, et ükskõik kui palju ajalugu ka ei korduks, kasvõi lõputult, ei muutu ometi midagi inimestes. Ta räägib, et stalinlik masinavärk hoolitses paljude järgnevate põlvkondade orjaks muutumise eest; ta meenutab, et tema isale – kirjanikule tulid külla kolleegid, kes tulid laagritest, kuhu nad sattusid vähimagi süüta. Nad kiitlesid sellega, et saavutasid bandiitide ja mõrvarite hulgas erilise seisundi, kuna lõbustasid neid huvitavate jutustustega. “Ori, kes kiitleb erilise seisundiga orjade hulgas, ei saa kunagi vabaks!” kommenteerib German.
MÕRVARID VALGETES KITLITES
Ja ometi, kuidas nimetada neid mõningaid kärarikkaid süüasju, millega praegu tegeldakse Moskvas? Tragöödiaks või farsiks? Olnu kordamiseks või millekski uudseks? Esimene süüasi puudutas tähtsaid miilitsaametnikke, kes tegelesid avaliku röövimisega ja tegid koostööd võimsate kriminaalstruktuuridega. Miiliitsad arreteeriti
otse töökohal ja seda näidati televisioonis. Teine süüasi on meditsiiniline.
1952. aastal mõtles Stalin välja “arstide süüasja” – “mõrvarid valgetes kitlites”, kavatsedes hävitada nõukogude tippmeditsiini. Ning täna algab taas “arstide süüasi”. Moskva teleajakirjanik Arkadi Mamontov lindistas mõned telefonikõned ning intervjueeris mitut reanimatoloogi ja tunnistajat, mille järel lõi tervikliku pildi: Moskvas tehakse doonoreid veel elavatest inimestest – neilt lõigatakse neerud, maks ja süda ning siirdatakse neile, kes selle eest hästi maksta suudavad. Faktid, millest räägib teleajakirjanik ja mille võtsid üle ajalehed, on kurjakuulutavad. Kuid ka Stalini abilised polnud “arstide süüasja” ette valmistades kitsid jubedate tõenditega. Mõeldes täna riigi korrumpeerumise, inimelu väärtusetuse, elanike viletsuse peale, usud, et viletsal vennikesel võidakse karistamatult välja lõigata neerud, kuid… kui paljud kõhk lesid seda tegemast viiskümmend aastat tagasi??
LENIN –
SURNUD MÕRVAR
Lenini väljasaatmiskohas ?u?enskojes seisab tänaseni kuus ausammast juhile, mille eest hoolitseb kohalik elanikkond. Koolide ja tehnikumide lõpetajad lasevad end kombekohaselt monumentide juures pildistada. Hiljuti juhtus ?u?enskojes lugu, mis väärib Prosper Merimee sulge, kes kirjutas oma “Illesi Veenuse” sarnastel asjaoludel. 19-aastane nooruk Pavel Keberjov otsustas omna sünnipäeval sõpradega visata nalja Lenini üle, ta ronis tema neljameetrise ausamba otsa, istus käele, mis osutab helge tuleviku poole ja hakkas kiikuma. Ausammas purunes ja varises kokku, tappes üliõpilaste oma rusude all.
Sestroretskis, Peterburi lähedal, avati mälestussammas suurele nõukogude satiirikule Mihhail Zo?t?enkole, kes ajas Stalini marru. Pronksist kirjanik istub pikal pingil ja igaüks võib istuda tema kõrvale ning juua õlut, lüües sümboolselt klaase kokku inimliku rumaluse õela laulikuga. Muuseas pingikujulised ausambad on saanud mingiks tradit- siooniks: Moskvas Arbatil kus jalutab pronksist Okud?ava, seisab koguni kaks pinki ja lauake kus soovijad saavad istuda ning ebajumalaga lobiseda.
TANTSIME?
Moskvas ei vaibu kired ühe kuulsama klassikalise baleriini Anastassia Volot?kova vallandamise ümber Suurest Teatrist. Vaatamata sellele, et baleriini huvide eest otsustas seista tööminister Pot?inok ise ja Suur Teater sai karmi ettekirjutuse tuua baleriin lavale tagasi, on koduse hoone uksed baleriinile esialgu suletud. Anastassia Volot?kova ise räägib, et nähtavasti peab ta avama oma isikliku teatri ning saavutama, et tema edu ja kuulsus paneksid Suurt kahetsema tema vallandamist, seejuures ei loobu ta kohtuhagist, millega nõuab teatrilt moraalse kahju tekitamise eest mitut miljonit dollarit.
Seni annab baleriin soolokontserte erinevatel väljakutel, tekitades vaimustust kõige karmimates kriitikutes, spetsialistides ja koreograafides üle maailma. Temaga tantsivad meelsasti partnerid, keda ta ise välja valib. Kuuldused sellest, et ta palju kaalub, vähe harjutab ja et keegi teda tõsta ei suuda, osutusid laimuks.
Viimane argument, millega Suure Teatri juhtkond pressis välja tuli, on nii naljakas, et kõlbaks laste liivakasti: “Ta on liiga uhke! Meil on ka PALJU TAGASIHOIDLIKUMAID baleriine!” Asjata ei räägita, et kõik kunstnikud on lapsed. Kahju, et nende juhid – on ka?
