Dr Robert Ledgard (Antonio Banderas) on inimnahaga eksperimenteeriv edukas ilukirurg, kelle kirg ideaalse tehisnaha loomisel on süttinud isiklikust draamast ega tunne eetilisi piire. Tema mugava villa kõrgtehnoloogilises südames varjub majahoidja Marilia (Marisa Paredes) valvsa pilgu all kaunis katsejänes Vera (Elena Anaya), Roberti armastatud abikaasa täpne inimkoopia. Kust täpselt pärineb see ühtpidi habras, ent sitke olevus, on kuidagipidi seotud kuus aastat tagasi aset leidnud pulmapeoga, kus Roberti tütar Norma (Bianca Su?rez) tutvus ?armantse võrgutaja Vicentega (Jan Cornet).
Kinoajalukku kirjutatud
Hispaania kino elujõulisima kaubamärgi Pedro Almodóvari armastus mitmetahuliste ja kauniste naiskarakterite ümber koonduvate keeruliste suhtelugude vastu on sünnitanud kena hulga maailma kinoajalukku kirjutatud linateoseid.
Neist auhinnatuimad on muidugi “Kõik minu emast” (1991) ja “Räägi temaga” (2002), üpris keeruliste lugudega ?anreid segavad seebiooperlikud filmid, mida sarnaselt tänavu Cannes’i filmifestivalil esilinastunud uudisteosega läbivad autorile kallid elemendid: ihadest innustatud karakterid, identiteetide paljusus, avalik seksuaalsus, LGBT teemad, reality-retoorika ja muidugi kohustuslik vägistamisstseen.
Pigem äng kui õudus
Üle kõige armastab Almodóvar aga huumorit ning sestap on iga tema film, olgu see siis dramaatiline või naljakas, ennekõike meelelahutuslik.
“Nahk, milles ma elan” pole sugugi erand ning oluline roll selle kvaliteedi kinnistamisel on haarava visuaali loonud kunstnik Antxon Gómezi ja operaator José Luis Alcaine tööl. Kõik esemed ja inimesed selles filmis on ülimalt kaunid, toonid sulnid ja soojad, teemad aga verdtarretavalt dramaatilised. Uudne on lavastaja samm õudus?anri poole, ent Almodóvari horror meenutab pigem Polanski stiilis pealetükkivat ängi kui naturalistlikku peade maharaiumist või teravaid vampiirikihvu.
“Nahk, milles ma elan” põhineb Thierry Jonquet’ romaanil “Tarantula” ning Almodóvari käe all on sellest saanud hullumeelne kättemaksulugu, kriminaalse finessiga melodraama, mida vääristavad sügavam filosoofiline mõõde, peensusteni klappiv pöörane lugu ning puhas ilu.