VAADE KODU LOOLE: Niipea kui kultuur ja loodus vastuollu satuvad, algab dekadents ning põhjustab esialgu aeglase ja märkamatu, siis aga üha kiireneva lagunemisprotsessi, mis lõpeb kultuuri allakäiguga ja enamasti rahva surmaga, ütleb filmimees Tõnu Virve.
Näitekirjaniku ja luuletaja William Shakespeare’i 450. sünniaastapäeva pidulik tähistamine algas Londoni dramaturgi koduteatris tavatult lihtsalt. Tühjale lavale tuli kuulus inglise Hamleti-osatäitja Rory Kinnear ja alustas tsitaati „Olla või mitte olla? – See on küsimus!“ rõhuga sõnal OLLA. Siis astus lavale teine Hamleti kuulus osatäitja. Ta vaidles sama tsitaadiga vastu nii, et asetas rõhu sõnale MITTE. Uute Hamletite juurdevool lavale muutis sõnade rõhuasetuse vaidluse üha intensiivsemaks, kuni kuus sõna said läbi võetud. Seitsmendana sammus lavale prints Charles ise. Ta tõstis näpu ja kuulutas ehtsa printsi tõe: „Olla või mitte olla? – See on KÜSIMUS!“
Kõigepealt vanaisast ja legendist
Mõne aja eest oli ETV 2-s Ants Eskola teemaõhtu. Eesti esimene helifilm „Päikese lapsed“, kus Eskola meespeaosa mängis, oli eelsoojenduseks eluloofilmile „Olla või mitte olla“. Eksistentsiaalne küsimus läbis kogu tõsielufilmi. Küsimus tõstatus korduvalt näitleja, kunstniku ja laulja Ants Eskola elu- ja loometee üles-alla pööretel möödunud sajandi erinevatel ajastutel.
„Kui vanaisa suri, olin ma nii kahekümneaastane ja aktiivsem suhtlus meie vahel jääb pigem lapsepõlve. Siis oli ta minule ennekõike vanaisa ja tema kui näitleja avastasin enda jaoks alles nüüd. Sellepärast oligi filmi tegemine minu jaoks kui avastusretk. Nüüd olen ise ka vanem, saan kõigest hoopis teistmoodi aru ja eks me kõik teame nüüd rohkem,“ räägib filmi produtsent, stsenarist ja lavastaja Kristjan-Paul Eskola kümme aastat tagasi antud intervjuus.
Kristjan-Pauli film vanaisast algas võimsate visuaalsete sümbolitega. Arvutigraafika metamõjuga mütoloogilised kujundid on eesti dokumentaalfilmis siiani erakordsed. Must-valgete arhiivifotode ja kaadrite detailideni läbikomponeeritud montaažis hakkasid need sümbolid vähendatult värviliste ajakoodidena vaatajat ajas ja teemas diskreetselt juhendama. Intensiivne isikliku kogemuse baasil stiilselt jutustatud filmilugu tõmbas kohe alguses emotsionaalselt kaasa elama.
Visuaalsed sümbolid olid viide andekale eesti kunstnikule, kelle maalide ja graafika sünni tagamaad avanesid filmi jooksul. Ants Eskola teosed on võrdväärsed Eduard Wiiralti, Konrad Mägi ja Nikolai Triigi vähetuntud loominguga, mida veel 25. veebruarini saab näha Kumu näitusel „Kurja lillede lapsed. Eesti dekadentlik kunst“. Punases Eestis oli enamik näitusel olevatest teostest keelatud kui kodanliku Valge Eesti manduv kunst. Taasiseseisvuse ajal sirgunud põlvkonnale on keelatud piltidega kohtumine sama avastuslik ja esmakordne kui veel elusolevatele Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi kasvandikele.
Elupuule üles ehitatud
Niipea kui kultuur ja loodus vastuollu satuvad, algab dekadents ning põhjustab esialgu aeglase ja märkamatu, siis aga üha kiireneva lagunemisprotsessi, mis lõpeb kultuuri allakäiguga ja enamasti rahva surmaga. Kitsamas mõttes mõistetakse dekadentsi all ka kultuuri lagunemise viimast staadiumit. Sellele on iseloomulik materialism kui valitsev ellusuhtumine, väärtuste suhtelisus, sugupoolte ühtlustamine, iibe langus, rassiline segunemine. Esmakordselt ajaloos ähvardab kogu maailma üheaegselt dekadents ja selle järelmõjud.
Süveneva dekadentsi kasvav ohutaju läbib suure üldistusena kogu Eskola isikudraama filmilugu.
Mitmekihiline tõsielufilm on üles ehitatud elupuu kujundile – inimese teekonna kulgemisele. Eskola sündis 17. veebruaril 1908 Tallinnas, viielapselises peres. Reaalkoolis alustas õpinguid, kust läks üle Riigi Kunsttööstuskooli. Ta on meenutanud, et selles koolis võttis kunstimaailm ta oma võimsa tiiva alla. 1925. aasta suvel toimus Estonia teatrisse noorte vastuvõtt ja sügisest oli Eskola juba Estonia teatri uus näitleja. Paar aastat hiljem teenis Eskola ratsaväelasena Tallinna Üksikus Eskadronis. Ta õppis laulu itaallanna Armanda degli Abbati ja hiljem ooperilauljanna Helmi Eineri juures.
Esimene nõukogude teatrihooaeg katkes karmilt: Eskola saadeti ootamatult Solikamski vangilaagrisse. Ta elas palju läbi, oli raskelt haige, kuid jäi ellu. 1949. aasta märtsis, kui valmis sõjas rusudeks pommitatud Estonia teatrimaja, toimus ka draamatrupi eraldamine ooperi- ja balletitrupist ning ühinemine Draamateatriga. Eskola on ise tähendanud, et viiekümnendate aastate teatrihooajad olid tema jaoks ilma erilise särata. Muutused loominguteel toimusid kokkupuutes Voldemar Pansoga. 1962. aastal mängis ta tipplavastuses „Inimene ja jumal“ Maurust – rolli, millest Mikk Mikiveri mängufilmis „Indrek“ kujunes üks eesti filmi kultusrolle. 1970. aastal kutsus Moskva lavastaja Maria Knebel Eskola Draamateatrisse lavastuse „Ivanov“ nimiossa.
Pealekaebamine
Arnold Rüütel on avalikkuses meenutanud, et kui ta üheksakümnendatel palus Nõukogude Liidu KGB ülemalt Moskvas asuvad toimikud iseseisvunud Eestile üle anda, siis keeldumist olevat ülem põhjendanud sellega, et Eesti rahvas ei elaks avalikustamise šokki üle. Filmis on teema seotud Kaarel Karmiga. Koos õpiti Tallinna kunsttööstuskoolis, koos astuti Estonia teatrisse näitlejaks. Koos mindi uhkete ratsaväelastena aega teenima. Sõjajärgsel 1945. aastal lavastas Andres Särev „Hamleti“, nimiosas Kaarel Karm. Karmi Hamleti-roll jäädvustati viiekümnendatel skulptuuri. Karm kui tunnustatud nõukogude Eesti esinäitleja ja Siberi vangilaagrist naasnud rahva mälu lemmik Eskola mängisid ka sovetiaastail partneritena laval. Alles taasiseseisvumise ajal, kui avanesid arhiividokumendid, selgus, et Kaarel Karm koputas KGB-sse. Ants Eskola ise ei saanud kunagi teada, et tema lavapartneri pealekaebamise tõttu saadeti ta vangilaagrisse.
- aastal lavastas Voldemar Panso Noorsooteatris oma „Hamleti“ versiooni. Nimiosas on kogenud ja elu näinud sõltumatu, meelekindel humanist Ants Eskola. Kui Panso ühel reisil paiskas õhku prantsuskeelse tsitaadi, imestas Eskola, et Voldemar oskab prantsuse keelt! „Ei oska, tean ainult seda fraasi,“ avameelitses lavastaja. Eskola oskas prantsuse, inglise ja saksa keelt, mis näitab Eesti Wabariigi harituse taset. Vangilaagris õppis ta ära lisaks vene keele. Kuna Eskola oli eesti näitlejatest ainus tippnäitleja, kes valdas puhtalt vene keelt, tuli tal 1956. aastal 14. detsembrist kuni 25. detsembrini toimunud Eesti kunsti ja kirjanduse dekaadi ajal Moskvas, Suure Teatri laval ette kanda venekeelne ENSV tervituskõne nõukogude kodumaale.
Eskola oli suures impeeriumis ainus rehabiliteerimata Nõukogude Liidu rahvakunstnik. Eskola kodu julges külastada ainult Jüri Järvet, kes oli lastekodus üles kasvanud, oma andega ennast üles töötanud ja filmis kuningas Leari mänginud. Suured kunstnikud on alati üksi või tegelikult kahekesi – koos oma loominguga. Pean Eskola üheks parimaks filmirolliks kommunisti osatäitmist Grigori Kromanovi debüütmängufilmis „Andres Lapeteuse juhtum“. Linateost võib lugeda professionaalse eesti rahvusliku filmikunsti sünnifilmiks.
Nõukogude ajal Riias, Moskvas ja Tallinnas ning nüüd New Yorgis lavastanud Adolf Šapiro iseloomustab Ants Eskolat nii: „Mulle imponeerib selline näitleja, kes lavaelu igal hetkel täpselt teab, mida ja mille nimel ta teeb, mida tunneb ja kes iga kord teeb seda pisut erinevalt, lisab midagi mulle ja iseendalegi ootamatult.“ Just Šapiro rahvusvaheline kunstitunnetus sobis Eskolale. Olnuks Eskola suure rahva esindaja, võinuks temast saada rahvusvaheline suurkuju. Fotogeenilisus ja helifilmi kaasaegsed mängumaneeri märgid on tuntavad juba „Päikese laste“ kaadrites.
Kunstiteosed väärtustab aeg. Eesti ainsa kolmanda filmipõlvkonna lavastaja eluloofilmi sõnum on muutunud järjest olulisemaks, sest ajaga on reljeefsemalt esile tõusnud kognitiivne nihe rahvusliku kultuuriajaloo ja vanavanemate lapsepõlve mõtestamisel.
