Kui ma mõtlen, et Eestis on kusagil 7-800 firmat, mille tegevusregistrisse on kantud märksõna “kirjastamine”, hakkab pea ringi käima. Okei. Pidevalt turul rapsivaid kirjastusi loetakse 30-40 ümber, aga seegi on tohutu hunnik. Enamus neist tegeleb loomulikult tõlkekirjandusega, ent enamus tõlkeid on jubedad. Mittevastavad. Kodukootud. Kohutavad. Jne.
*
Krista Kaeral Varrakust on üks väga kiiduväärne komme kirjutada üle kodumaisel tõlkemaastikul laias kaares pritsivat solki. Ta ütleb, et seda on võimalik teha iga nädal mitu korda. Keskmiselt.
Näiteks: Random act of devastation – hävituslik juhuakt.
Panen Kristale ette koostada säärastest juhtumitest sõnaraamat ja hiljem ta ilmarahva rõõmuks välja anda.
*
“Huvitav on see”, ütleb Krista kohvi lürpsatades, “et kui omal ajal ilmus vähe raamatuid, olid need tõlked enamasti head tõlked. Ja häid tõlkijaid praegu rohkem olemas pole. Tulevad noored, kellel on küll hirmus soov tõlkida, ent kelle kultuurikiht on selleks liiga õhuke. Või kes tõlgivad raamatu üleüldse vales võtmes.
Tõlkija Marek Tamm (nt sari “Sotsiaal teadused ja ajalugu”) turtsub kõrval, et nõukaaegsed tipptõlked olid sageli mitte tõlkija, vaid toimetaja töö vili: “Raamatu tõlkimises osales vähemalt kaks võrdse tähtsusega tegelast – tõlkija ja toimetaja. Toimetajad on nüüdseks nagu välja surnud. Toimetamine pole ju mingi tasuv töö!”
Samas möönab Tamm, et nähtusena on see normaalne. “Nõukogude ajal oli iga ala ülerahvastatud”.
Krista: “Praeguseks on ka toimetamise mõiste uute toimetajate jaoks muutunud. Vanad toimetajad võrdlesid tõlke teksti sõnasõnalt originaaliga. Tõlke valmimise protsess oli pikem, aeglasem, korralikum ja tulemuslikum. Praegu on meil üks asi asi, mille vastu keegi ei saa – turg. Turg paneb tempo peale, pole aega uinuda. Ja selle mõju on absoluutselt kõigil kirjastustel.” Kuidas teile meeldib näiteks säärane huvitav
kiire tõlkeavaldus: Korduvkasutusega tuumalõhkepea.
*
Igal juhul võib rusikaga lauale raiuda: toimetaja peaks olema see, kes leiab üles tõlkija poolt sigitatud vead. Ka kõige paremad tõlkijad soovivad, et neid toimetataks ja et nad saaks veel mõne inimesega nõu pidada. Mida parem tõlkija, seda rohkem ta seda teist inimest soovib. Kõrvaltvaataja pilgus on võti.
Tamm pistab: “Tekib küsimus, kes see teine inimene on. Eesti on suhteliselt unikaalne riik Euroopas selles mõttes, et toimetajatel on nii suur tähtsus. Prantsuse keeles isegi selline mõiste nagu “toimetaja” puudub, rääkimata siis sellest institutsioonist. Kogu vastutus on tõlkijal. Originaali adekvaatne edasiandmine on tõlkija kohustus. Selleks, et tõlkijaks saada, tuleb läbida konkurents ning pinnale jäävad parimad – kes vigu ei tee.”
Krista (hirmunult): “Kuulge! Mina ei kujuta küll ette sellist olukorda, et praeguseid tõlkijaid üldse keegi ei toimetaks. See oleks appisituatsioon!”
*
Veel üks näide
Ta jooksis metsa poole ilma mõistuse osavõtuta.
Krista elavneb: “Siin see siis on! Paljud tõlked, võib öelda, on tehtud täpselt samamoodi – ilma igasuguse mõistuse osavõtuta”.
*
Samal ajal märkan, et Moldaaviast pärit muidu ohtlikult temperamentne literaat Boris Tartamus vaikib nagu haridusministeerium! Siis ütleb irooniaga: “Mäletan, kuidas Voro?ilovile – kui ta oli veel Nõukogude riigis suur tegelane- meeldis väga Jules Verne. Voro?ilov tahtis minna konkreetseks. Pikemalt mõtlemata kutsus ta akadeemikud kohale ja ütles, et tal on vaja KOHE! absoluutselt kõike, mida on kirjutanud Jules Verne. Akadeemikud tõsinesid ning asusid tööle. Verne´i tõlkimine oli väga kerge! Tema tekstid on lihtsad ning nüüd on mul selline tunne, et Verne´i looming on vene keeles parem ja kvaliteetsem kui prantsuse keeles!”
*
Kristal lajatab lauale veel ühe laheda kaardi.
Haven´t got your little grey cells – Ma pole veel kõikide sinu pisikeste hallide ajurakkude ligi pääsenud
*
Nüüd sekkub Tamm: “Kujutan, et niisugune asi võib juhtuda mõnes kergemas kirjanduses. No – kui originaal on nihuke niru, võib hea tõlkija teha temast hoopis nauditavama asja. Väärtkirjanduse puhul on see natuke raskem, sest tõlkija esmane ülesanne on ikkagi vahendada originaali nii tõetruult kui võimalik. Aga on ka juhtumeid, kus tõlkija on öelnud, et originaalis on mingi koht nii loll, et ma tahaksin
seda ümber kirjutada.”
*
Järjekordne loll eestistus.
With empty road and CD plates – kui tee oli tühi ja CD mängis.
*
Eestimaised kirjastused ei julge või ei riski või ei taha välja anda kirjandust, mis veidike geograafilisest Euroopast kõrvale jääb. Isegi siis ei taheta neid siin trükkida, kui nood autorid on saanud mitu kastitäit kirjanduslikke preemiaid, pälvinud tunnustust, tekitanud publikumis vaikusemomendi ja seejärel aplausi…
Krista pea vangub nukralt: “Võtame kasvõi india autorid, keda siiski natukesehaaval on meile tulnud, Araabiamaad, Türgi, Aafrika maad?”
Boris haugatab vahele: “Miks me räägime aasia ja aafrika kirjandusest. Aga kus on meil Itaalia spetsialistid? Hispaania, Portugali?” Krista tõttab pead silitama: “On, on.” Boris (nõudlikult): “Aga kus on tõlked?” Krista: (Ausalt) “Vähe.”
*
Tõesti – mis siin araablastest ja muudest murjanitest rääkida, kui isegi inglise ja ameerika väga tuntud autoreid meil ei märgatagi. Need on kui vette visatud kivi, kaovad jäljetult. Ehkki, ei kirjastajad on ühel nõul selles, et mingis mõttes aitavad muidugi ajalehed kaasa sellele, et märgataks ka pisemaid asju. “Vähemalt on seda raamatut siis tähele pandud, temast on midagi kirjutatud”, ütleb Krista ja paneb edasi: “osa asju märgatakse ainult sellepärast, et neid märgatakse terves maailmas.”
Nüüd ei pea Juku-Kalle vastu ja toob noobli näite, mis poolt Eesti rahvast vaimustusse ja teda isiklikult närvi ajas:
“Coelho on kõige haigem juhtum. Kui esimene Coelho 1996 “Kupras” ilmus, ei pannud seda keegi tähele. Kupar andis välja ja mitte sittagi?”
Krista: “Kui meil ilmus Bridget Jonesi esimene osa, ei pannud seda ka keegi tähele. Avastati alles siis, kui tuli film. Võimalus, et raamatut tema erakordse väärtuse pärast tähele pandaks, on siin Eestis väga väike.”
*
Heakene küll. Järjekordne tõlke?edööver. Well, if it isn´t, why does Val always fall for shits? – Miks siis Val ennast täis situb? Tõesti, miks?
*
Tegelikult leiab aset ka positiivseid tendentse. Kasvõi tõik, et raamatupoodide andmetel ripuvad inimesed järjest enam väärtkirjandust ostma. Midagi toimub, isegi tõlkekirjanduses. Näiteks Peeter Ernitsa loomade keelest tõlgitud raamat “Mõned mu sõbrad” seisis siinkirjutaja rõõmuks müügiedetabelis õige mitmeid nädalaid.
Mis aga puudutab inimkeelsest tõlget, siis Tammel on kvaliteedi parandamiseks üks väljapääs: tõlkijad asutavad oma liidu ja kehtestavad oma miinimumhinna. Tõlkijate liitu võetakse ainult proffe, mis tagab omakorda adekvaatsuse ja kvaliteedi.
Teine asi on, et – hakake rikkaks inimesed, jõuate rohkem raamatuid osta ning heade tõlkijate honorar kasvab otsekui iseenesest.
*
Senikaua aga loeme lõpukõne: Held a curt meeting of farewell – pidas lühikese lahkumiskõne ja lähme iga roju oma koju kurvastama.
