“MIKS?” ON HÄDAVAJALIK KÜSIMUS: Veiko Lukman “Veiko Garaaži” podcast’ist usub, et ühiskond koosneb nii jah- kui ka ei-inimestest. Lukman mõtiskleb, et vahel ei tea kallid kaimud, mida rääkida, sest jah-tegemistuhinas ei jää küsimuse “miks” jaoks aegagi.
Eurokandidaadid Margus ja Indrek ei peaks pealkirjas toodud tähelepanust ennast liiga tõstetuna tundma, aga kui nad oma loosungiga poleks välja tulnud, siis poleks see mõttepoeg ehk siia lehte maandunud. Nii et, õlu on välja teenitud.
Aga kui rääkida asjast, siis ei-inimesed on samamoodi ühiskonnaliikmed nagu jah-inimesed. Lihtsalt mõlemaid peab mõistlikult doseerima ja õigel ajal.
Jah-inimesed
Jah-inimesed ja nende poolt edastatav informatsioon on reeglina ülioptimistlik. Kõik on võimalik, kõike on vaja teha nüüd ja kohe, palju ja suurel skaalal. Ambitsioon olgu globaalne ja planeet saagu päästetud. Kõik on võimalik, kõik võivad olla kestahes, kasv on lõputu, tulevik on kuldne, ei takista vallid, ei takista kraav!
Ei-inimesed
Ei-inimesed kipuvad aga arvama, et vahel võib julge hundi rind olla haavleid täis ja liigne enesekindlus võib lõppeda kraavis. Skepsis on omane pigem neile, kes tajuvad oma jõu vähenemist ja kelle elukogemus on neid rohkemate vopsudega kostitanud. Aegamööda tekib alalhoidlikkus.
Mõned on ei-inimesed ka loomu, mitte vanuse poolest. Neile on loomuvastane lavale ronimine ja igast võimalusest haaramine, kiire ja jõuline tegutsemine nüüd, kohe ja hulgakaupa. Nad vajavad aega, et atra seada ja tunnevad ehk rohkem rõõmu tegemisest kui saavutatud auhindadest. Entusiastlikke rabelejaid vaatavad nad vahel võõristusega kui poolemeelseid, mõtiskledes siiski oma nõrkushetkedel, et miks minagi ei võiks olla “seal, kus too” (jah-inimene).
Ei-inimene ei tähenda aga seda, et ta mitte midagi teha ei taha ega luba. Vahel soovib ta lihtsalt rahulikumat tempot ja stiili, et mitte jah-inimeste ogaralt optimistlike lugude teerulli alla jääda. Kõiki maailmas nähtud lollusi ei pea suure innuga rakendama.
Mitteteaduslik hüpotees
Siinkirjutaja laia ja mitteteadusliku hüpoteesi kohaselt sõltub ei-inimeste ja jah-inimeste osakaal ühiskonnas muu hulgas sellest, kuidas rahvastik elukaarel paikneb.
Kui rahvastik on noorem, siis on rohkem jah-inimesi, kes veel ei tunne füüsilisi piire ega vaimseid vaevusi. Neil on vähem kõhklusi ja kahtlusi. Värskem elujõud paneb rabelema ja toimetama nii, et pole probleemiks isegi pähklikoorega üle tormise mere aerutada – kõik on võimalik, kõik on alles ees! Pigem ei küsita, kas ikka tasub. Kuidas “ei”, ikka “jah”, lausa peab, sest julgete päralt on maailm ja šampanjat joovad need, kes riskivad!
Kui rahvastik on vanem, siis on pigem “ei” – kaalume, mõtleme vaatame. Tark ei torma. Üheksa korda mõõda, üks kord lõika. Optimismi üleküllus mõjub neile väsitavalt. Reaktsioon võib ulatuda tüdimusest vaikse raevuni.
Ühiskonna sihtide lahtijutustamisel tasub seda silmas pidada. Kui kantslitest loetav narratiiv hakkab liigselt erinema reaalsusest ja muutuste tempo läheb liiga kiireks, siis muutub ühiskond ärevaks. Tekib tunne, nagu peaks jooksma üha kiiremini liikuval jooksulindil, teadmata, millal tuleb hüpata järgmise samasuguse lindi peale.[1]
Targad vanamehed
Põhiseaduse projekti autor ja poliitikaveteran Jüri Adams (76) ütleb “Veiko Garaaži” podcast’is (leitav kanalitest Spotify, Youtube ja Apple Podcasts) nii: “Vanadel meestel on oma funktsioon siin ilmas ja mulle tundub, et järjest rohkem olen ma jõudmas selleni, et praktilises poliitikas on suuremal määral praegu täitmata niisugune roll, kus vanamehed räägivad vanadest asjadest ja räägivad ka kaugema tuleviku asjadest, aga käimasolevate asjade ja tegutsevate inimeste kohta ei oska suurt midagi ütelda. Püüaksin hea meelega seda rolli täita, et tuua meie ühiskonna ja mõtlevate inimeste teadvusesse selliseid teemasid, millest mainstream-ajakirjandus ja mainstream-poliitikud ei räägi. Siin võib olla väike oletus, et võib-olla nad ei pea vajalikuks sellest rääkida, aga järjest rohkem tundub mulle, et nad ei tea, mida rääkida.”
Mulle ka tundub, et vahel ei tea, mida rääkida, sest jah-tegemistuhinas ei jää küsimuse “miks” jaoks aegagi. Joostakse nagu hamster rattas järjest kiirenevas tempos, sest JAH-JAH-JAH, ja seatakse sellist tegutsemisviisi maksiimiks ka teistele.
Peab ära mainima, et Jüri Adamsil on muu hulgas ebameeldiv omadus küsida küsimust “miks” ja väljendada kõva ja selge häälega oma vastumeelsust mõtetele, mis talle mõistlikud ei tundu. Seepärast jäetakse teda vahel ka mõnda kohta kutsumata.
Umbes samal põhjusel on ei-inimeste hääl ühiskonnas vaiksem – nad tsenseerivad oma täiesti mõistlikke mõtteid ja õigustatud küsimusi, sest esiteks on neil selline temperament ja teiseks on jah-inimeste kehtestatud edu- ja progressinarratiiv olnud domineeriv ning selle vastu minnes kardetakse põlu alla sattuda. Vaba mõte ei pääse vabale lavale, sest igaks juhuks sekkub enesetsensuur.
Vanamees ja enesetsensuur
Vanameestel on enesetsensuuri lihtsam seljatada. Nad on juba pensionil ja tublimaid neist austatakse selle eest, mis nad kunagi tegid. Pensionit ausate mõtete väljendamise eest ka ära ei saa võtta ja nii on neil võimalus rääkida seda, mida nad arvavad. Aga jah-inimeste juttu vanameestelt oodata ei maksa.
Selleks, et saada vanaks meheks ja asuda seda aegu ületavat funktsiooni täitma, on vaja kõigepealt ületada elukaare osad noore, keskealise ja vananevana (kui keskealine enam ei olda, aga vanamees veel ka mitte).
Vanameestest jah-inimesi mina kohanud ei ole. Küll aga tean mõnda vananevat meest, kes püüavad olla jah-inimeste groupie’d. Mu meelest mõjuvad sellised pisut naeruväärsena, üritades justkui oma kadunud noorusest iga hinna eest kinni hoida ja hoolega takka kiita kõigele mida jah-inimesed välja pakuvad. Leian, et inimene on siiski ilusam, kui ta käitub ea- ja/või loomukohaselt.
Muidugi on ka erilisi tüüpe, kes on hipid, punkarid või optimistid algusest lõpuni ja neid tasub võtta sellisena, nagu nad on – toredate kirssidena hullumeelsel elutordil.
Maniakaalne pedaalimine ja surma eelaimdus
Olemata ise veel ületanud keskiga, julgen siiski spekuleerida vananemise teemal, kuna oman suurepärast kogemust, mille tagajärjel olen kõndivast inimesest (homo ambulans) muutunud ratastooli kasutavaks ehk veerevaks inimeseks (homo volvens).[2] Järk-järgult ratastooli poole liikumine on andnud omajagu mõtteainet, muu hulgas ses osas, kuidas võib ennast tunda füüsiliselt nõrgemaks jääv inimene maailmas, mille taristu temaga hästi kokku ei sobi.
Kui kõndivad inimesed võivad proovida saabuvat reaalsust ikka ja jälle edasi lükata ka vananevas eas, siis ratastooliga trepi ees olles on füüsikat ja sellega seotud reaalsust raske eirata. Inimene hakkab nõrgemaks jääma u 35–40-aastaselt ja u 55-aastaselt on vähe inimesi, kes enda ajalisust ei taju või kui selliseid on, siis ei ole neil pööningul kõik korras.
Kui inimene on 65-aastane, siis pigem ei taha ta enam kaasa joosta umbes selliste muudatustega, et poest leiva ja vorsti kättesaamiseks peab ostma uue mobiiltelefoni ja õppima järjekordset nutikat äppi kasutama. Samamoodi nagu füüsilise taristuga, on ka kõiksugu teenustega – nende pöörane arengu- ja kasutuselevõtukiirus ületab suure osa inimeste mugavus- ja taluvusläve. Arendamisetuhin muudab asjad kui mitte kättesaamatuks, siis stressiallikaks ja ei-inimeste pähe võib kerkida jah-inimeste meelehärmiks hirmutav küsimus: “Miks?”
Enda ajalise lõpu tajumine nihutab ka paadunud jah-inimese heebli vaikselt ei-inimese poole. See on paratamatus. Üle 50-aastaseid inimesi on Eestis tsimaruke üle poole miljoni ja vanemaid kui 65-aastaseid umbes 250 000 kanti.
Võin oma kõhutunde pealt, toetumata ühelegi uurimusele, julgelt öelda, et Eesti narratiiv on jah-inimeste pedaalitud ja sinnapoole kaldu, aga vaikiv enamus on ei-inimesed.
Aitäh ka jah-inimestele
Siiski, jah-inimesi on ka vaja, ja mitte ainult meelelahutuse jaoks. Asjalikud jah-inimesed on sellised, kelle kohta eesti keeles öeldakse “tegija” ja vene keeles “delovoi tšelovek”. Oma parimates aastates teevad nad ettevõtteid, sukelduvad ookeanide põhja ja lendavad kosmosesse. Nad innoveerivad, loovad töökohti ja viivad elu edasi. Ilma nende eestvedajateta jääks ühiskond kängu.
Jah-inimestel on tihtipeale ka see hea omadus, et nad ei tea, mis on võimalik. Nii teevad nad selliseid asju teoks, mille kohta ei-inimesed ütlevad, et see pole võimalik. Aga neis pulbitseb energia, teotahe ja saavutusvajadus ja nii saavadki asjad olema.
Tänu sellele, et jah-inimesed tegid asju, mida võimalikuks ei peetud, on meil ka Eesti Vabariik. Nii et omaaegsetele jah-inimestele peab kahtlemata ka tänulik olema.
Kokkuvõtteks
Aga “jah-jah-jah” ei saa olla domineeriv praktika, eriti olukorras, kus ebakindlus valitseb niigi igal pool. Hullumeelselt plahvatavas maailmas on väärtuseks kindlus ja stabiilsus, mitte ebakindluse eksponentsiaalne suurendamine uute muutuste abil lihtsalt selleks, et muuta.
[1] Ütlus laenatud Santa Fe Instituudi endiselt presidendilt, prof. Geoffrey Westilt – https://www.youtube.com/watch?v=ed1uvLVivwg&t=4866s
[2] AI pakutud tõlked ladina keelde
