Mingil päeval sel kohutaval perioodil, mida pühadeks nimetatakse – jõul, jõul, muidu pidu, aastavahetus, vaevused – nägi üks mees poes kauplemist. Isegi mitte poes, lausa kaubakuuris, kus sellist asja ei juhtu ega saa juhtuda. Kindlad hinnad kõik arvutis, mida sa kaupled? Väikestes putiikides ja putkades olla see võimalik ja aina enam, sest hakkab kohale jõudma – müüa on praegu mõistlik ja null on enam kui miinus.
Ei naerdud ega midagi
Või võib-olla ei saa seda kauplemiseks nimetadagi. Et siis topin mina, mees, oma õllesid ja muud jama kotti ja minu järel hakkab üks mees kassapoisile rääkima, et, kuule, saaks nii, et ma osa asju maksan kaardiga, osa teise kaardiga ja kolmanda jupi sulas, ära kõike kokku löö. Nii ausameelne mees, et seletas ka lahti: mul on siin kaardil nii palju, seal nii palju, sulas nii palju, kokku tuleb summa ära, aga kui sa need ühte paned, olen ma piinlikus situatsioonis.
Kassapoiss ütles ladnalt, et saab küll ja lõigi asjad kolmeks. Nii-öelda isiksuse kolmestumine ilma igasuguse maagia või peene teaduseta.
Tühine ja natuke piinlik seik. Aga keegi ei hakanud naerma ega pillanud ilkuvaid märkusi, kuigi rahvast ja seega kuuljaid ümberringi küllaga. Polnud isegi pahurat huulekergitamist. Inimesed saavad aru.
Küll saab, sest kõik saab
Veel mõnda aega tagasi olnuks selline stseen üsna võimatu. Veel aastagi tagasi. Võib-olla poolteist. Vähemalt mõeldamatu. Mitte et niimoodi ostu laiali jagada poleks saanud – ikka on laadungeid lahti löödud: õlu läheb sinu, juust sinu kraesse, sina võtad suitsud. Aga üksinda – väga julge inimene pidanuks olema.
Sest isegi kui keegi poleks kiljunud või pomisenud, ikka võinuks kõrvad hõõguma lüüa mõte, et keegi sinu taga sabas kas või mõtleb: issand jumal, mida sa tuled poodi, kui sul raha ei ole …
Oli ju juhtumi sisu, et inimene tunnistas – tal on raha ikka üsna otsas. Ning ei häbene seda enam. Miks peakski. Siin pole enam midagi häbeneda, sest rahvast, kel raha otsas, on juba päris palju ja tuleb päev päeva järel aina manu. Pole enam, et kui raha otsas, siis aitab kiire krediit, väikelaen või natuke telefoni näpitseda ja raha tuleb, ilma et mõeldaks, kuidas see tagasi makstud saab. Küll saab, sest kõik saab ju minna ainult paremaks. Kui teil on veel meeles, kuidas see kõik oli. Meilid pungusid pakkumistest, kõik oli paari kliki kaugusel, mõne minutiga kohal.
Säilinud mõistus
Nüüd pole pakkumisi kuskil taotleda mõtet. Tuleb tunnistada, et nii on – raha ei jagu. Ja et kogu suur buumiaeg tegelesid paljud meist teesklemisega, et oleme rikkamad kui oleme. Olemata tegelikult üldse rikkad, vaid kõigest “laenutingimustele vastavad”, nagu õelamad keeled öelnud. Mida nüüd helpida tuleb, neid rõõmuga võetud laene. Klapitada ja sobitada, et igapäevase eluga hakkama saada, häbenemata. Häbenemine ja teesklemine, et kõik on, nagu oli, võivad asja ainult hullemaks teha.
Nii et polnudki lihtsalt vähese rahaga mees, vaid suisa ajastu illustratsioon, võiks nentida. Nagu ka kassapoiss – polnud ju veel mõnda aega tagasi kassasistumine mehevääriline töö, vähemalt nooremprojektijuht pidi oldama. Nüüd ei imesta enam, et mõistlikumad poisid enam illusioonides ei ela. Mis ju tegelikult on kokku lootustandev – inimestel on mõistus säilinud.