Regionaalminister Siim-Valmar Kiisleri idee taastada nõukogudeaegne haldussüsteem ei kannata oma võhiklikkuse tõttu mingit kriitikat. Taastada viisteist rajooni (maakonda) ja viis (vabariikliku alluvusega) linna on tänapäeval lihtsalt võimatu. Nõukogude ajal kehtis eelnimetatud süsteem vaid paberil. Tol ajal täitsid maapiirkondades tänaseid omavalitsuse ülesandeid tähelepanuväärses ulatuses suurmajandid (sada viiskümmend aastat varem mõisad), linnades aga paralleelselt asutused ning ettevõtted (ametiühinguorganisatsioonid) ja majavalitsused. Õigupoolest oli Tallinnas sisuliselt kolmeastmeline haldus – linn, rajoon ja majavalitsus. Täna pole suurmajandeid, ametiühinguorganisatsioone ja majavalitsusi. Millega seda tühja kohta täita, pole Kiisleri plaanis sõnagi. Kui selleks on nõukogulik tsentraliseerimiskihu, siis on asi ette läbi kukkunud.
Mis plaan?
Kiisleri plaanil on veel tugev rahvusliku julgeoleku mõõde. Piisas vaid paaril vene aktivistil alustada Tammsaare pargis allkirjade kogumist Ida-Viru territoriaalautonoomia nõudmisega, kui nagu ahjualuse näpuviibutuse peale ilmus välja “Kiisleri plaan”.
Mõistagi on naabrimeestel Eestis õõnestustegevusega mugavam tegeleda, kui Ida-Virus oleks üks ja suhteliselt üheülbaline, linnalise taustaga kohalik esinduskogu, keda survestada, mitte hulk ja eripalgelisi omavalitsusi nagu praegu. Kohalik omavalitsus valib ise oma keskuse ja ilmselt nihkuks see tasahilju Narva, kus on naabrimeeste konsulaat. Neilgi tuleks oma asjaga tegelemine niimoodi mõnevõrra odavam. Ajad pole rahaliselt sugugi kiita. Eriti hästi sobib naabrimeestele haldusreformi lõppeesmärk – kaotada sisuliselt ära maavalitsused ja regionaalministri koht.
Praegu kõrgub Ida-Virus kohalike omavalitsuste kohal kuri maavanemast järelevaataja. Pärast reformi pole selles rollis õieti kedagi. Võib-olla osakond siseministeeriumis. Kas tegemist on taipamatuse või varjatud hermansimmismiga, eks seda näitab aeg.
Ärgem unustagem, et Joffe ja Krassin nõudsid esialgu Venemaale Kirde-Eestit enam-vähem samades piirides, mida me täna tunneme Ida-Virumaana.
Milleks täna Stalin ja oblastid?
Vaevalt et minister Kiisler on ise asjasse väga süvenenud. Seepärast oleks hea, kui kohe homme saaks näiteks mingi meie suvaline päevaleht avaldada selle plaani väljatöötanud tubli autorite kollektiivi täisnimekirja, et neid saaks eraviisiliselt või avalikult küsitleda. Maavalitsuste nõrgendajate (kaotajate) nimekiri võiks samuti olla avalikult teada, sest eks nemadki aja palli samasse väravasse.
Meie haldusarengusse näib üldse olevat tunginud nõukogude võim ja vaim. Vaadates seda, kuidas ministeeriumid ja ametkonnad rajavad oma halduspiirkondi (nagu kunagised üleliidulised ministeeriumid), siis hakkavad need üha rohkem kattuma Stalini-aegsete oblastitega Eestis 1952-1953 (Eesti Entsüklopeedia 11. kd, lk 270). Nõukogulikkus hakkab silma lausa asjaajamises. Eelmist regionaalministrit hakati süüdistama, et ta ei suutnud n-ö “kiirendusre?iimil ennaktempos viisaastaku jooksul nelja aastaga haldusreformi täita”. Mõistagi oli see võimatu. Ikkagi võeti mees ametist maha. Uus mees lajatas kohe avalikult nõukogude võimuga. Näib, et Kiisleri plaani ümber väidelda on tühi ajaraiskamine ja haldusreformi vaimutööd tuleb otsast alata.
Aga reformi on vaja!
Vajadus on tinginud suures plaanis kahest leiutisest: traktorist ja arvutist. Kui 1934. aastal elas maavaldades 70% elanikkonnast ja 30% linnades, siis sajandivahetuseks oli olukord vastupidine. Pealegi on linnalähedaste valdade külaelanike elulaad pigem eeslinnadele sarnane. Lehmi, sigu, mesilasi ja põldu seal eriti ei peeta. 1934. aastal oli talude suuruseks enamasti 30-35 ha. Selle hulka kuulus ka mets ja selle suutis ära majandada üks pere. Tänapäeval suudab üks traktor harida mitusada hektarit. Seega on tootmiseks maad endiselt vaja, kuid inimesi vajatakse selleks mitu korda vähem. Ka metsas töötab harvester ja sae-kirvemehi on vähem tarvis. Kui piirkond ei paikne linna lähistel, mis annaks inimestele tööd, siis rahvastik hakkab paratamatult hõrenema ja vananema. Mõistagi toob see kaasa vajaduse kohandada kohalikku haldust. Ilmselt on mõistlik mitmel pool hõreneva rahvastikuga valdu liita.
Samal ajal on vastupidine olukord neis piirkondades, kus rahvastik kuhjub. Seal oleks mõistlik hoopis detsentraliseerida omavalitsusi. Halduslikult jagati Virumaa kaheks juba 1949. aastal. Tallinn on sõjajärgsel perioodil kasvanud üle kahe korra. Mõistagi toob rahvastiku kasvuga kaasnev iseeneslik võimu tsentraliseerumine kaasa võimu võõrandumise. Nelja rajooni asendamine kaheksa linnaosaga oli samm õiges suunas. Edaspidi võiksid mõned kohaliku omavalitsuse ülesanded toimida asumite viisi. Asumeid on Tallinnas üle 80 ja nad on täpselt piiritletud (vt Tallinna entsüklopeedia I ja II kd).
Vahevöö
Seega, rahvastiku hõrenemisel tuleb kaaluda omavalitsuste liitmist, kuhjumise puhul jagamist. Ilmekaks näiteks selles kahesuunalises protsessis on Tallinna ja teisi suuremaid linnu ümbritsevad vallad, mis osalevad valglinnastumises. Nemad on vahevöö, kus omavalitsused ei vaja mingit reformi, sest nad saavad oma asjadega hakkama. Kujunenud olukorras, kus rahvastik valgub lõunast põhja, oleks mõistlik jagada Harjumaa kolmeks (nagu Virumaa jagati kaheks) – Lääne-Harjuks, Ida-Harjuks ja Tallinnaks.
Arvuti võimaldab mitmeid asju ajada ise kohale minemata. Samas sunnib vananev rahvastik aga kohaleminekut tihendama. Mitte kodust vallamajja, vaid vastupidi.
Kuidas liita ja lahutada?
Mõtlemist tuleks alustada ülesande püstitusest. Ilmselgelt on ebaloomulik valitseda Piirissaart (Jõelähtme valla väiksemat sorti küla) ja Tallinna (terve Malta Vabariik, EL liikmesmaa) ühel alusel. Tekib küsimus, mis alus see oleks? Põhiseaduses kohalikele omavalitsustele pandud kohustus korraldada kõiki kohaliku elu küsimusi. Paraku pole meil kahte ühesugust omavalitsust. Ruhnu kohaliku elu määrab paljuski saareline eraldatus, Kihnus tuleb hoida maailma kultuuripärandit, hõreneva ja vananeva rahvastikuga valdades on esiplaanil sotsiaalhoolekanne ja kohalik teehooldus, Tallinna ümbruse vallad on kimpus uusasumitega ja Tallinn ise liikluse, heakorra ja kuritegevusega.
Siit järeldus: omavalitsuse sisu on määratud paljuski piirkonna olemusliku eripära, tavade ja ajalooga. Selle mittemõistmine ja Tallinna-keskne võõrandumine on andnud praegusele haldusreformile väära lähtealuse, milleks on kulude kokkuhoid. Kahjuks on haldusreformi lähteülesandeks kujunenud äriühingu finantsjuhi arusaam nagu kohalikud omavalitsused RIIKLIKU AKTSIASELTSI Eesti Vabariik tütarettevõtted, mida võib otstarbekuse seisukohalt liita või likvideerida. Kui emaettevõttel läheb majanduslikult kehvasti ja bilansis on augud, siis võib tütarfirmadelt osa tulu tsentraliseerida. Meil Eesti riigis maksudega teatavasti ei mängita ja sellest tuleb lähtuda.
Ma ei hakka pikalt seletama, et suurejooneline kulude kokkuhoid, mis päästaks Eesti Vabariigi, ei ole eriti võimalik. Reformi läbiviimine ise suurendab esialgu hoopis kulusid. Loodetav kunagine tulu ei pruugi seda üldse ära tasuda.
Oluline on mõista, et reformi eesmärk on omavalitsuste tõhususe suurendamine. Eesmärgiks ei ole niivõrd kulude kokkuhoid, vaid iga krooni otstarbekam kasutamine (valla kopik on kallis).
Kogu ülaltoodud jutt tähendab tegelikult seda, et väga tsentraliseeritult ja üheülbaliselt pole asja võimalik lahendada. Mahnolik anarhism-nihilism ja t?apajevlik mõõgaga vehkimine siin ei aita. Asi tahab kannatust, asjatundlikkust ja taktitunnet.
* * *
Valimissüsteemi tuleb muuta
Paljude valdade ühinemiskartus peitub meie kohalike omavalitsuste valimissüsteemis. Paljudel juhtudel arutletakse väga lihtsalt. Kui meie vald ühineb kõrvaloleva linnaga, siis meie valijad jäävad vähemusse, eelarve hääletusel hääletatakse keskuse kasuks ja me muutume kiiresti ääremaaks.
Arutlus täiesti õige. Seda võiks muuta üleminekuga enamusvalimise põhimõttele (majoritaarne valimissüsteem). Omavalitsus jagatakse valimisringkondadeks ja igast ringkonnast valitakse üks saadik. See teeks asja selgeks, kes keda esindab. Vastutus muutuks selgemaks. Valdades võiks saadikuid valida külade või külakondade kaupa. Valitud saadik oleks ühtlasi ka külavanem. Tallinnas ja teistes linnades võiks saadikuid valida asumite kaupa. Üks asum – üks saadik. See tekitaks ääremaade ja väiksemate asumite üleesindatuse ja tasandaks ääremaastumise kartusi ning annaks suurema sõnaõiguse eelarve kujundamisel.
Eestis tekiks kaks teineteist tasakaalustavat valimissüsteemi. Riigi tasandil proportsionaalne, nagu ütleb põhiseadus. Kohalikul tasandil aga enamushääletus. Meil pole parlamendi teist koda, mis piirkondi esindaks. Kohalikud omavalitsused ajavad selle asja ära.
Põhiseadust selleks muuta ei tule. Ta nõuab vaid otseseid, ühetaolisi ja otseseid valimisi. Ühetaoline ei tähenda tingimata proportsionaalset. Selles küsimuses libastus isegi meie õiguskantsler Indrek Teder, minnes kaasa Tallinna protestiga, kus märgiti Lasnamäe valijate alaesindatust võrreldes näiteks Pirita, Nõmme või Kesklinnaga. Õiguskantsler vaatas ilmselt metsa poole, kui tegeles mereasjandusega. Ühetaolisus ei tähenda sugugi proportsionaalsust. Harku vallas vajatakse ühe volikogu saadiku valimiseks palju vähem hääli kui Tallinnas ja häda pole midagi. Tallinnas valiti saadikud linnaosade viisi ühetaolisel alusel. Üks osa valijate arvu järgi, teine osa kindel arv linnaosast. See pole vastuolus põhiseadusega, sest see ei määratle kohalikel valimistel kohustuslikku proportsionaalset valimissüsteemi nagu Riigikogu valimistel. Valiti linnaosade viisi ühetaolisel alusel, salaja ja otse.
Tallinna valimissüsteem kasvas välja ajastust, mil Edgar Savisaar, Heinrich Valk jt pidasid Lauluväljakul kirglikke kõnesid ja rahvas lubas isamaaliselt lauldes peatada Lasnamäe.
Tallinna valimissüsteem lähtus põhimõttest, et ükski linnaosa ei domineeri teise üle, vaid korraldab eelkõige oma asju. Lasnamäe alaesindatus linnavolikogus oligi just nii mõeldud ja katki polnud midagi, sest Lasnamäe ei olnud kannataja pool. Selline kahetine süsteem sobis aastaid, sest teiseks võimaluseks oleks olnud Lasnamäe kujundamine eraldi linnaks. Muide, suurimaks linnaks Eestis, kui Tallinn kujuneks linnade liiduks.
Tallinn on üldse eraldi küsimus, sest meil võiks siiski olla pealinna seadus. Valimised võiksid toimuda asumite viisi: Sibulaküla, Kelmiküla, Vanalinn, Suur-Ameerika jne?