KÕIKJALE MAETUD: Tallinna kesklinnas võib seniajani leiduda vähemalt kaks-kolm ajutist sõjaaegset hauda, ütleb Arvi Tapver. Vastused küsimustele „kus, mis ja kas” on aga eripalgelist infot jagavad ning tunduvad aeg-ajalt kanduvat rahvaluule valdkonda. Ometi leidub sõjaaegseid säilmeid mitmeis Tallinna paigus.
Kui Tõnismäe Pronksmehe ehk „Vabastajate monumendi” all asunud punaväelaste ühishaud pidi veel 1945. aastal ehk matusetseremoonia ajal jääma ajutiseks matmispaigaks ning 60 aastat hiljem oli argumendiks, mis takistanuks ümbermatmist kalmistule – see oleks hauarahu rikkumine –, siis selle loogika kohaselt ei saaks Tallinnas tänini pea kuskil labidat maasse lüüa. Ajutisi, täpse asukohata, väidetavaid sõjaväelaste haudu võib olla kümneid, kui kõik legendid ja oletused laiali laotada.
*
Sellest, milline segadus valitses Tõnismäe ühishauda puudutava info osas, on kirjutanud Akadeemias nii arheoloog Arnold Unt kui ka ajaloolane Peeter Kaasik, lisaks veel mitmed ajalehed ühele, teisele või hoopis kolmandale allikale viidates.
Seega pole mõtet detailselt uuesti välja tuua kõike seda, kuidas mälestustahvlil ei klappinud surnute arv (ühik kõikus 12 ja 14 vahel), nende nimed, auastmed, surmakuupäevad ega kohati isegi väeosad, millest mõned olid võidelnud Tallinnast „õite kaugel”. Lisaks jäid paar-kolm kadunukest sootuks tuvastamata. Isegi matmise kuupäev tekitas kahtlusi. Algselt polnud kuni 1995. aastani kindel seegi, kas seal üleüldse kellegi hauad on. Siis tuli kaevetööde käigus päevavalgele paar kirstulauda.
Põhjus segaduseks Tõnismäel ja mujal oli tegelikult väga lihtne: 1944. aasta sügisel oli Vene armeel muudki teha kui oma laipu lugeda. Seda enam, et too armee pole oma isikkoosseisust kunagi suuremat pidanud. Tallinnas aga mäletavad kaasaegsed veel mitut hauapaika, kuhu punaväelased 1944. aasta septembris oma langenuid ajutiselt matsid. Ligikaudse asukohaga. Edasine jääb hämaraks nagu rahvajuttudes ikka. Samamoodi ka hukkumiste asjaolud. Keegi seda dokumenteerinud pole, mistõttu pole teada, kas kõik said ka oma riiklikud ümbermatmised.
*
Matuste kohta said primaarseks allikaks 1944.–1945. aasta ajalehed, kuna toonased otsustajad ehk EKP Keskkomitee, Tallinna linnakomitee, linna Töörahva Saadikute Nõukogu Täitevkomitee, Rahvakomissaride Nõukogu, ega ka täidesaatjad nagu linna arhitektuuri osakond ja heakorratrust, sündmust sisuliselt ei dokumenteerinud.
Toetudes Undi ja Kaasiku uurimustele ning usutlustele nende endiga, proovin anda edasi tõelähedase pildi.
*
- aastal ilmunud „lühientsüklopeedia „Tallinn” (Kaasiku tekst) mainib, et 25. septembril toimus Tõnismäel 13 „vabastaja” matus. Sellest ka „vabastajate väljaku” nimi, mida ilmselt põliste tallinlaste enamus ei teadnud isegi sovetiajal. Langenutel on kõigil nimed, tundmatuid sõdureid polnud. Tõsi, tegelik matus toimus alles järgmise aasta kevadel.
Tallinna linnakomitee järelepärimise peale saatis 8. armee sõjanõukogu sekretär, keegi kapten Kotov 3. märtsil 1945. aastal nimekirja vennas- ja individuaalkalmude kohta. Nimekirjas oli 20 hauda 52 maetuga Aleksander Nevski surnuaias, mis on Siselinna kalmistu osa ja üks haud ühe maetuga Tallinna juudi kalmistul (allikas Peeter Kaasik).
Tosin päeva hiljem ehk 15. märtsist pärineb aga EK(b)P Tallinna linnakomitee sõjalise osakonna juhataja, kellegi Leppiku ettekanne, mis mainib ka teisi matmiskohti: Jaani kiriku juures üks haud, Komandandi tänaval üks haud, Kaarli kiriku juures kaks hauda ja Virumäel ehk Musumäel üks haud.
*
Nüüd läheb põnevaks, sest tolles nimistus need „Kaarli kiriku juures kaks hauda” võisidki juba 1944. aasta sügisel asuda Kaasiku hinnangul seal, kuhu tekkis Vabastajate väljak.
Teine põnev haud on see, mis asus „Viru- ehk Musumäel”. Nimelt sattus mulle kätte 1941. aasta foto, mis kujutab sealsamas kolme hauda. Ainult et valgetel ristidel fotol on Saksa kiivrid ehk „stahlhelmid”. Ühel ristil ka kiri, et seal puhkab keegi kahekümneaastane kapral Ernst Balsam (18.02.1921–27.08.1941). Sakslased jõudsid oma langenud veel samal aastal Maarjamäele ümber matta. Seega, 1944. aastal pidi seal olema juba värskem haud.
Kolmandaks tuli 2008. aasta mais Vabadussõja võidusamba ehitustöödel Harjumäe nõlvalt päevavalgele kahe punaarmeelase ühishaud, väidab arheoloog Unt. Toda sündmust kajastasid ka lehed. Ainult et siis jäi lahtiseks, kellega tegemist. Hiljem huvi haihtus.
Harjumäel oli kaks punaväelast. Toonase lehe põhjal oli üks neist surres vaid 16–17-aastane ning ühel (täpsustamata, kummal) jalas USA sõdurisaapad, mida jänkid teise ilmasõja ajal lend-lease-programmi raames N. Liidule abiks saatsid. Loogiline oleks, et tegemist pole Saksa poolel võidelnuga ja kuna 1941. aastal veel seda programmi polnud, siis hukkus ta 1944. aastal.
*
Tahtmata kõiki teadolevaid langenuid nimepidi üles loetleda, kipuvad mõned nimed siiski korduma erinevates dokumentides ja legendides. Üks neist on 22. septembril langenud „11. kaardiväe vanem (Sovjetskaja Estonija, 1945) ehk ka „miinipildujapolgu meditsiiniteenistuse vanem Jelena Varšavskaja. Üks nimetus ei sega teist. Isik sama. Hukkumise põhjus teadmata. Tema surma kohta on kaks-kolm erinevat versiooni. Alustame inetumast: ametlikult hukkus ta kuskil Russalka lähedal, kus lahinguid polnud, aga rahvajutu põhjal olla punaarmeelastest võitluskaaslased ta vägistanud ja seejärel tapnud. Undi andmeil hukkus ta liiklusõnnetuses.
Varšavskaja esmane matmispaik on dokumentides kiriku juures („город Таллин, улица Карли, в усадьбе католической церкви”). Ei tasu end lasta segada sellest, et Kaarli kirik pole katoliiklik. Õhtuleht on 1985. aastal avaldanud Varšavskajast kirjatüki, mille kohaselt ta hukkus 22. septembril. Kus ja kuidas, pole kirjas. Taskus oli tal 16. septembri kuupäevaga vereplekkidega kiri isale, mille võitluskaaslased leidsid ja ära saatsid.
„Kõigi sõjaväeliste auavalduste saatel matsid kaardiväelased oma kalli võitluskaaslase.” Tsitaadi lõpp.
*
Teine selline on sama väljaande põhjal kaardiväe vanem H. Pikalo, kes osutus postuumselt 152. tankibrigaadi koosseisus olnud 26. rasketankide polgu vanemaks (?) Stepan Hapikalioks ja NSVL Kaitseministeeriumi Kaadrite Peavalitsuse andmeil „suri haiguse tagajärjel 27.09.1944. aastal” ehk pea nädal pärast Tallinna „vabastamist”. Matmispaik oli kaadriosakonna andmeil Tallinnasse turuplatsi puiesteel.
Siis on veel hulk legende, mis omavahel osaliselt kattuvad. Midagi ühest ja midagi teisest versioonist.
*
Rahvasuu teadis rääkida, et punavägi mattis 25. septembril 1945. aastal Tõnismäele kolm laipa endi seast, kes alkoholitehasest Liviko üritasid viina varastada ja kes „Tallinna komandandi polkovnik Vassili Võrgu korraldusel marodööridena maha lasti” (allikas: Kaasik). Nende seas ka „tundmatud” Sõssojev ja Kulikov. Seega, arvestades surma põhjust ja asjaolusid, pole imestada, et nad aastakümneteks tundmatuks jäid, järeldab Kaasik, kuid lisab, et tõepõhja sellel legendil siiski ei näi olevat, sest miks pidi polguülem ise viinavargile minema ja miks marodööride laibad kesklinna tuli vedada. Eesti Laskurkorpuse poliitosakonna materjalid, mis marodööritsemise juhtumeid osaliselt kajastavad, seda sündmust ei kinnita. Sõssojev seejuures oli politruk, temast veidi hiljem.
Teise legendi järgi jäid kaks purjus punaarmeelast kesklinnas tanki alla.
- lugu
Arheoloog Arnold Unt: Ma ei lükka rahvajutte ümber – neil on hoopis tugev aluspõhi
Arvi Tapver esitas usutluse vormis mõned küsimused arheoloog Arnold Undile, et sõjaaegsete haudade kohta edasises selgust saada.
Tapver: Kas kaks hauda Tõnismäel asusid samas kohas, kus hiljem seisis Pronkssõdur ja toimusid 1945. aasta 14. aprillil 12 säilme ümbermatmised? Kas 12 on lõplik konstant?
Unt: „Kaks hauda” pärineb sekundaarsest allikast. Kindlalt on teada üks haud, kuhu oli maetud Varšavskaja ja see oli Kaarli kiriku juures, st 1945 rajatud ühishauast üle tee. Seda, et maetuid oli 12, on tõendatud nii fotode kui ka ajaleheartiklitega ja kõige olulisem – kaevamistulemustega.
*
(Tapveri märkus: hilisema, 1945. aasta matuse kohta on Unt ise kirjutanud Akadeemias: „1995. aastal ilma erialase järelevalveta tehtud kaevetöödega hävitati peaaegu täielikult Tõnismäe ühishauda maetud kolme punaväelase säilmed, mis kaevati koos pinnasega välja suurte juurekonteineritega pärnade istutamiseks ja veeti teadmata kohta täiteks. Alles neljandale kirstule sattudes kutsuti kohale arheoloogid. Eelmiste süvendite põhjad olid juba liivaga tasandatud ja nendes polnud võimalik midagi näha. Seega ei ole olnud mingit salapärast üksikkirstu Tõnismäel ega muid matuseid peale nende kaheteistkümne punaarmeelase omade, kes kaevati välja linna eri paigust, viidi Juhkentali sõjaväehaiglasse ja pandi seal tõrvapapiga vooderdatud kirstudesse. Kes kirstu ei mahtunud, neil oli keeratud pea otsast ja murtud jalad ning sõit Tõnismäele võis alata.”)
*
Tapver: Lisaks oli Jaani kiriku juures väidetavalt üks haud, Komandandi tänavas veel üks haud, Viru mäel/Viru tänava Musumäe pargis/haljasalal ka üks haud. Kus täpselt need asusid, kas kõik säilmed said ümbermatmised Tõnismäele või hoopis sõjaväekalmistule? Kas on andmeid selle kohta, et Viru tänava künkal oleks olnud mõni punaväelase haud, kuivõrd samas nõlval olid 1941. aastal kolme Saksa sõjaväelase hauad?
Unt: Nii täpselt teamegi, kusagil pole mingeid skeeme matmispaikadest. Enam-vähem on võimalik tuvastada Tõnismäele maetud, osade puhul ka seda, kust nad on ümber maetud, aga loomulikult pole selles vene bardakis mingit järjekindlust ega loogikat. Musumäel oli minu mäletamise järgi maetud Hapikalo. 1941 suvelahingutes langenud sakslased maeti kõik korralikult ümber rajatud kangelaskalmistutele ja 1944. aasta kontekstis pole neist midagi rääkida.
Tapver: Kas kaks Mayeri trepi juures Vabadussõja Võidusamba ehitusel päevavalgele tulnud skeletti kuuluvad samasse Leppik/Kaasiku (eelpoolsed allikad) nimistusse s.o kattuvad näiteks „Jaani kiriku juures” olnud haua/haudadega? Kas tegemist oli üldse sõjaväelastega, kuna sellele viitas minu teada vaid ühel jalas olnud USA sõjaväesaapad ja ühe vanus 16–17 aastat poleks lubanud tal sõjaväes olla? Kas ülejäänud Tõnismäel 1945. aastal ümbermatmise saanud olid seega väljaspool Tallinna langenud?
Unt: Neid kaht Kaasiku viidatud loendis pole. Tegu oli punaarmeelastega, saapad olid standardsed punaarmee kummitallaga poolsaapad. Vabatahtlikke oli sellises vanuses küll ja küll. Punaarmee nimekirjades on üks alaealine ennast metanoolist surnuks joonud ja samal ajal on üks teine sõdur auto alla jäänud, maetud Tallinnasse – suure tõenäosusega need.
Politruk Sõssojev on tuntavalt hilisem juurdekirjutus, lisaks on üks mees kaasaegsete tunnistustel viidud hoopis Leningradi, aga selle asemikuks on sobiv kandidaat olemas, keda on artiklis ka nimetatud.
*
(Tapveri märkus: Sõssojevi nimi tõepoolest jookseb Kaasiku listist läbi kontekstis: „Kahala lahingus langenute hulka arvatakse tavaliselt ka 657. laskurpolgu ülem alampolkovnik Mihhail Kulikov ja sama polgu partorg kapten Ivan Sõssojev. Aastakümmneid polnud nende nimed teada ja ilmselt just nemad esinesid algsel mälestustahvlil „kahe tundmatu” nime all. Samas pole Sõssojevit mainitud ka sõjakomissariaadi nimekirjas.” Eelpool oli juba juttu, et tegemist võis olla Liviko marodööriga. Kuidas Leningradi veetu asemele uus põrm kandideeris, jääb arusaamatuks).
*
Tapver: Kirjutasite Akadeemias 2017. aastal, kuidas Tõnismäele mattis punaarmee teiste seas ennast metanoolist surnuks joonud kaardiväevanem Hapikalo ja marodeerimisel maha lastud kaardiväeseersant Davõdovi. Teda ei tabanud tunnimehe kuul küll Liviko viinalao „revideerimisel”, nagu see vanade rahvajuttude ülessoojendamisel käibele läks, vaid esmase matmiskoha järgi oli selleks paigaks pigem Kadrioru loss. Dokumenteeritud on ka 24. septembril 1944 teadmata asjaoludel tapetud vanemseersant Pavel Vassini haud Liviko naabruses. Selle matmiskoha edasine saatus on teadmata. Lisaks väidetavalt liiklusavariis hukkunud kaardiväevanem Jelena Varšavskaja. Kuivõrd lükkate ise rahvajutte ümber, siis kuidas või milliste allikate põhjal õnnestus tegelikud surma põhjused ja olud selgitada (metanoolimürgitus, marodööritsemine hoopis Kadriorus, liiklusavarii jne)? Kas Nõukogude armee arhiivides oli mingeid usaldusväärseid märkmeid nende surma põhjuste kohta, kuivõrd muus osas valitses seal minu teada eeskujulik segadus?
Unt: Ma ei lükka rahvajutte ümber – neil on hoopis tugev aluspõhi. Lihtsalt rahvajutud üldistavad, ajavad mingeid faktikesi segamini, kirjutavad midagi juurde. Kõik faktipõhised väited artiklis on kaetud allikaviidetega nagu teadusartiklile kohane. Liiklusavarii kohta samuti.
Tapver: Legendi järgi mattis punaarmee 25. septembril 1944. aastal Tõnismäele kolm punaarmeelast, kes alkoholitehasest Liviko üritasid viina varastada ja kes Tallinna komandandi polkovnik Vassili Võrgu korraldusel „marodööridena maha lasti”, nende seas ka „tundmatud” Sõssojev ja Kulikov” (allikas: Peeter Kaasik). Lisaks „paar punaväelast olla jäänud purjus peaga tanki alla… Varšavskaja kohta liikus jutt, et võitluskaaslased olla ta vägistanud ja tapnud. Hapikalo surma kohta on NSVL Kaitseministeeriumi Kaadrite Peavalitsuse info põhjal märge: “/…/suri haiguse tagajärjel 27.09.1944. aastal. Maetud Tallinnasse turuplatsi puiesteele.”
Kas on infot tolle haua asukohast? Millel põhineb versioon, et Hapikalo metanoolimürgitusse suri, kuivõrd Liviko vist puupiiritust ei tootnud ega tooda?
Unt: Turuplatsi puiestee ongi Musumägi. Surmapõhjused on Vene andmebaasis. Liviko ei puutu Hapikalo osas asjasse, nagu ka Sõssojevi puhul, kes oma eluajal ega ka peale surma ei jõudnud Tallinna lähedalegi. Kogu Kaasiku vahendatud jutt ongi see rahvajuttude infomüra, mida ei saa lugeda otse ja hakata sealt meelevaldseid seoseid ja sellest tulenevaid küsimusi esitama.
Tapver: Kaasik jätkab: „/…/Punaarmeelased röövisid tol ajal Tallinnas karistamatult kortereid. Kolm säärast marodööri juhtusid aga kogemata sisse murdma „oma poisi” ehk ohvitseri juurde ning politruk laskis nad tänuks sellise lahkuse eest muidugi maha. /…/ Laibad keerati presentmantlisse ja aeti auku Kaarli kiriku lähedal.” Kas see kolmik võib rahvamälus kattuda teie poolt mainitud marodööri(de)ga või peaks need kuuldustena pigem välistama?
Unt: See on puhas kuulujutt, mis keevitatud Tõnismäe külge ja sellisena ei oma mingit väärtust.
*
Niisiis: me ei tea, kas ja kus täpselt asus haud Jaani kiriku juures. Samuti ei tea me, kus asus oletatav haud Komandandi tänavas. Päris kindlasti on teada, et teadmata on vanemseersant Pavel Vassini haud kuskil Liviko juures, nagu Unt seda mainib. Unt mainib ka, et üksikhaudu oli viis: Varšavskaja (Kaarli kiriku külje all), Hapikalo (oletatavalt Musu-/Harjumäel), Kulikov ja Davõdov, lisaks too Vassin Liviko juures.
Neist Davõdovi haud oli algselt kuskil Kadriorus. Sõssojev, keda nende viie hulgas pole, ei jõudnud Undi sõnul isegi postuumselt Tallinna ja tema matmispaik on kuskil mujal. Seetõttu tema hauda otsima ei pea. Ainus põhjus, miks tast üleüldse juttu, on tõik, nagu oleks ta hukkunud koos Kulikoviga, kas siis Kahala lahingus või marodööritsedes linna peal.
Kui keegi tahab tõde teada, võiks alustada Jaani kiriku ümber kaevamistöödega ja samuti kaevata üles Komandandi tänav kogu pikkuses. Liviko ümbrus (Vassini hauapaik) käiks juba ilmselt ülejõu. Tõsi, eelnevalt tuleks see linnaga kooskõlastada. Muidu võib halvemal juhul järgneda süüdistus tollessamas hauarahu rikkumises, millest kirjatükk algas.