Päevavalgel ligi nelja miljoni elanikuga Kreeka pealinna sisse sõites meenutab see valdavalt mõnekorruseline kaootiliselt-piirideta vohav majaderägastik mulle kõige rohkem tolmust ülerahvastatud Kairot. Isegi säärane ebatäiuslik megapolis nagu Moskva paistab tema kõrval märksa klassikalisemana ning harmoonilisemana.
PARATAMATU PARTHENON
On vähe öelda, et Ateena ei ole ilus linn, kõigele lisaks on ta liiklemiseks-elamiseks vägagi ebatervislikult ebamugav. Ainsa, kuid igati ammendava lohutusena mõjub vaid metropoli kohal kõrguv, Akropolile (155 m) 5. saj. eKr ehitatud jumalanna Ateenale pühendatud majesteetlikult-harmooniline Parthenon. Erinevalt Tallinnast, kus Toompea ja vanalinn üksteist võrdväärselt täiendavad, ei ole Akropoli vaatamisväärsustel absoluutselt mingeid arhitektoonilis-kultuuriloolisi konkurente. Ta paistab peaaegu igalt poolt, olles ideaalseks orientiiriks. Kuna temast ei pääse niikuinii, siis tulebki tõusta linnasümbolile!
Parthenoni külastuseks soovitan suvehooajal valida õhtupooliku (umbes 17.00-19.00), siis ei ole enam nii lämbe ning ka turiste on oluliselt vähem. Kõige ilusam mäevaade avaneb vanale agoraale ja sepiste jumalale Hephaistosele pühendatud templile – ainsale suuremalt jaolt säilinud antiikajast pärit sakraalehitisele. Veel 19. sajandi teisel veerandil toimis see õigeusu kirikuna, seal leidis aset ka tänujumalateenistus Otto I saabumise puhul (enne kroonimist pühitseti katoliiklasest tulevane monarh loomulikult õigeusku). See jäi ka viimaseks jumalateenistuseks, sest minevikust innustunud valitseja otsustas kiriku muuta muuseumiks.
Ja üsna pea alustati monumentaalse õigeusu katedraali ehitamisega, mis üsnagi sümboolselt valmis mõni aasta pärast pärast riigipea kukutamist.
HEITGAASIDE TUIM KOTT
Paradoksaalsel kombel sai Ateena Kreeka pealinnaks alles suhteliselt hiljuti (eriti kui arvestada tema iidset, vähemalt 3500-aastast ajalugu), 1834. aastal.
Tolleaegne Atika maakonna keskus kujutas endast tegelikult suurt küla, kuhu, tiivustatuna oma mõnikord lausa ekstaatilistest filhelleenlikest visioonidest, siirdus koos õukonnaga 1832. aastal Euroopa suurriikide vahel sõlmitud geopoliitilise kompromissleppena Hellase monarhiks määratud Baieri Wittelsbachide kuningasoost põlvnev, juba eelmainitud noor Otto I. Tugevate absolutistlike ambitsioonidega valitseja oli lõpuks sunnitud 1862. a. mässama hakanud alamate survel troonist loobuma ning maalt jäädavalt lahkuma, kuid tema omaaegne visionäärne tahte akt – Ateenast peab ilmtingimata saama pealinn – toimib kõigest hoolimata praegugi.
Ateena ei ole tõesti ilus, lisaks sellele on ta ka vastik ja ebamugav. Eriti juulis-augustis, mil mägede vahel orus paiknev metropol lausa lämbub tuuleta palavuses sõidukite heitgaasidest. Mõni aasta tagasi tuli linnavalitsus välja dramaatilise keskonnaalase olukorra mõningase leevendamise huvides omapärase otsusega: nimelt tohtisid paariskuupäevadel tänavatel sõita ainult paarisnumbritega autod, paaritutel siis vastavalt paaritute numbritega. Tulemuseks oli hoopis ökoloogiliste probleemide üha kiirenev kasv, kuna paljud perekonnad ostsid endale lihtsalt teise väikeauto! Liiklustavadest on ilmselt ainult Kairo veelgi jubedam. ?ja veel vaid poole sajandi eest imetles Henry Miller Parthenoni jalamil päikesekiirte valgusemängu ning lõputut helesinist taevast?
TAVERNID JA KOHALIK LAUL
Inimest saadab Ateenas peaaegu igal pool mingi taustamuusika (autodest, tavernidest, kohvikutest, kauplustest jne), samuti ajavad paljud mehed mingit viisikest. Muide, nn etnopop konkureerib seal edukalt rahvusvaheliste ingliskeelsete megahittidega. Samal ajal mäletab üllatavalt palju inimesi oma rahvalaule ja tantse (igal juhul paremini kui meil), mida koosviibimistel esitatakse kohe ilmse mõnuga.
Tihti lauldakse tavernides üht laulu vaheldumisi laudkondade vahel, kus pärast salmi lõpetamist antakse laulukord edasi järgmisele, enamasti lausa võhivõõrale seltskonnale. Üldtuntud sirtaki üle aga ironiseeritakse, kuna see oli spetsiaalselt filmi “Kreeklane Zorbas” peaosatäitja, kõva muusikalise kuulmisega Anthony Quinni jaoks mugandatud ersatsrahvatants.
NOOR AJALOOLINE KESKUS
Akropoli jalamil asuvad Plaka ja Monastiraki kvartalid (nende vahel ei ole selget administratiivset või looduslikku piiri) moodustavad umbes kolmesaja aasta vanuse vanalinna, mis praegu on pea täielikult turistide käsutuses. Paljud Ateena intellektuaalid aga põlgavad toda kanti – olevat liiga kit?ilik ning söögikohad on kallivõitu. Samal ajal eksiteerib põliselanike odavam, ehedam ja räpasem Plaka, kuhu võõrad eksivad harva.
Turistide Plaka ja Monastiraki suudavad kuidagi eksisteerida kõrvu loomuliku keskkonnaga, kus näiteks ei leidu ingliskeelseid menüüsid, vanamehed mängivad oma lõputuid nardi-lauamänge ning suitsuses köögis valmistab kokk mingit traditsioonilist, kuid ka vägagi maitsvat-originaalset rooga. Suhtlemise tippaeg algab kella seitsme paiku õhtul ning kestab vähemalt südaööni.
Akropoli, Plakat ja Monastirakit võib vaadelda Ateena ajaloolise keskusena 19. sajandi esimese poole piirides; veel saja aasta eest sõid Olümpia Zeusi templi varemete vahel rohtu kariloomad ning linlased ostsid kohalikku värsket piima.
Megapoliseks sai Ateena alles 20. sajandi jooksul.
VÄLISMAALASI MÄNGIVAD AGENDID
Rahvaliku Ateena südameks loetakse kuuele hargnevale magistraalile lätteks olevat Omonia (“Ühtsuse”) väljakut, mis jällegi enamikul linlastel tekitab teatud tõrjuvat hoiakut.
Just siia tavatsevad koguneda narkarid ja lumpenid (mullegi on seal hõlma alt drooge pakutud), kuid mõne aasta eest oli olukord hullem ning uriinihais vängem. Olümpiamängude ettevalmistuste käigus suutis sealne politsei likvideerida suurema osa odavateks võõrastemajadeks maskeeritud bordelle. Ometigi tuleb mehepoegadel olla hästi valvas: kõikvõimalike ööklubide agendid üritavad sageli ise välismaalasi (sic!) etendades meelitada lihtsameelseid turiste okkalisele patuteele.
PAHELISEST AHVATLUSEST
Omania lähedal tegutseb ka mitteametlik tööbörs, kus otsib rakendust peamiselt Ukrainast ja Moldaaviast pärit heterogeenne seltskond. Olgu märgitud, et vene keele oskajaid on Kreeka 11-miljonilisest elanikkonnast suhteliselt palju, ca viissada tuhat (ukrainlased, venelased, moldaavlased, grusiinid jt ning loomulikult ajaloolisele kodumaale naasnud nn Pontose kreeklased). Pealinnas ilmub vähemalt kaks venekeelset nädalalehte, “Afinskij kurjer” ja “Omonia”; Omonia platsi ja Athinase prospekti nurgal asuvas kioskis on kõige rikkalikum venekeelse pressi valik.
Slaavi päritolu immigrantide seas domineerivad ukrainlased, põliselanikud leiutasid isegi vastava hüüdnime “ch?halid”, mille alla käivad loomulikult ka venelased. Nagu juba sai ülal öeldud, on Omonia paheline ahvatlus mõnevõrra tuhmunud, puht jõuvõtete kõrval aitas sellele tõhusalt kaasa esimeste metrooliinide valmimine 2000. aasta alguses. Viimaseid iseloomustab modernsus ja ikka jätkuvalt valitsev puhtus. Päeval on väljaku ümbrus vaat et igati respektaabel. Ja ainult kiirelt saabuva pimeduse tulles ilmuvad välja narkodiilerid, sutenöörid ning kõikvõimalikud eluheidikud.
ÜLE PIIRI HIILIVAD ALBAANLASED
Üldiselt on Ateena üsna turvaline, eriti Tallinnaga võrreldes. Eriti julgelt sai öösiti ringi uidata veel 15 aasta eest, mil piir poststalinistliku Albaaniaga toimis sealtpoolt veel üsna hästi. Nüüd aga redutab-elutseb iidsel Hellasemaal (eelkõige muidugi pealinnas) vähemalt 200 000 albaanlasest illegaali. Nende kriminaalse tegevusega seostab nii ametlik politseistatistika kui ka loomulikult prevaleeriv ühiskondlik arvamus suurema osa räigete isikuvastaste kuritegude drastilisest kasvust viimase tosina aasta jooksul.
Aeg-ajalt deporteeritakse neid demonstratiivselt lausa sadade kaupa üle piiri – neist enamus hiilib aga varsti üle Pindose piirimäestiku Kreekasse tagasi. Olukord hõredalt asustatud piirialadel on vahepeal muutunud niivõrd pingeliseks, et võimud on kohati jaganud maameestele lausa käsitulirelvi enesekaitseks.
VABARIIGI SAAMINE
Elitaarselt kodanliku Ateena süda asub avara Syntagma (“Põhiseaduse”) platsi ümbrusekonnas (ca 2 kilomeetrit põlatud Omoniast), mille kõige tuntumaks vaatamisväärsuseks on muidugi igavavõitu arhitektuurilise lahenduse leidnud parlamendihoone (arhitekt Friedrich von Gärtner, 1836-1842) ning auvahtkonna vahetus. Viimane koosneb väljavalitud sihvakatest eusoonidest (vahimeestest), kes omakorda ilmuvad vaimustatud uudistavate (valdavalt) turistide ette elegantsetes rahvuslikes plisseeritud miniseelikutes, paksudes villastes sukkades ning ning vihatud türklastelt laenatud suurtes puust kingades.
Just siin toimusid kõige olulisemad 19. sajandi poliitilised väljaastumised. Nii võeti 1843. a. vastu esimene konstitutsioon, mis veidigi piiras vaese kuningas Otto I võimu, 19 aastat hiljem loobusid kreeklased temast jäädavalt. 1864 tervitati vaimustunult juba uut Euroopa suurvõimude poolt paika pandud monarhi – sedapuhku Taani Gliksburgide dünastiast pärit Georgios I. 1975. aastal hääletasid aga anarhistlik-vasakpoolse meelelaadiga kreeklased üldrahvalikul referendumil monarhilise valitsemisvormi maha. Kreekast sai vabariik: igati vastvuses Periklese-aegse Ateena demokraatiaga, kuid mida oleks selle kõige peale arvanud tema fanaatiline austaja, isevalitseja Otto I?!
SÖÖTI JÄETUD PARK
Syntagmal asuvatest ehitistest on tähtsuselt teisel kohal (mõnede esteetide arvates aga lausa esimesel) Theophil von Hanseni projekteeritud ja 1842-1843 valmis ehitatud imposantne hotell “Grande Bretagne”, kuhu kuulub ka legendaarne restoran “G Corner” esimesel korrusel. Praegu ei ole ta enam linna kõige luksuslikum külalismaja, kuid traditsioonid maksavad ka midagi. Kuningad, presidendid ja suurärimehed eelistavad reeglina peatuda selles hotellis (näiteks Heinrich Schliemann, John Kennedy, John Rockefeller, Indira Gandhi, Maria Callas, Elisabeth Taylor jt).
Syntagma kõrvalt algavad kuninganna Amalia initsiatiivil istutatud Rahvuslikud aiad, mis sujuvalt lähevad üle kreeka esimeste oligarh-rikkurite, vendade Zappionide poolt rajatud, käesolevaks ajaks üsnagi sööti jäetud parki.
MAITSETUD SKULPTUURID, HÕÕGUVAD SILMAD
Aedu võib teatud tinglikkusega vaadelda zoopargi filiaalina, kus jalutavad või põõnavad rohkearvulised kiisud, kutsud, kilpkonnakesed, pelikanid, piilupardid, juhmid tuvid jt. Aias seisab kümneid 19.-20. sajandil loodud skulptuurilisi kompositsioone, mis on niivõrd saamatult meisterdatud ja häbematult maitselagedad, et juba seepärast tasub neid kaema minna.
Ehk vaid teatud häbitundest ei ole taieste autorid igati ettenägelikult oma ?edöövreid signeerinud. Neist vapustavaim kujutab romantikust-filhelleeenist lord George Byronit (1788-1824), kellele tänulikku Hellast kehastav daam justkui üritaks kõigest väest põue pugeda. Olgu öeldud, et ülestõusnud kreeklastele appi tõtanud skandaalne aristokraatlik poeet ei jõudnudki lahinguväljale, surres Missolonghi lähistel ootamatult kõige lihtlabasemasse soetõppe. Sellegipoolest on igas suuremas linnas temanimeline tänav või mälestusmärk. Päeval jalutavad Rahvusaedades tavaliselt turistid ja filipiinlannad kohalike perede võsukestega, õhtuhämaruses vahetavad neid aga välja valdavalt eakad, kogenud ning kõhnad, hõõguvalt läbitungiva pilguga homovanamehed. Kui päikeseloojangul sulguvad aiaväravad, siis hiilivad nad valvurite vilede saatel Zappionide parki, kus kottpimeduses algab tõeline kurat teab mis.