TEGELIKULT EELISTAME ME OMAKASU: Sotside boss Sven Mikser arutleb, miks Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika riikides kipub rajake demokraatiale enamasti ohtlikult libedaks osutuma.
Mullu talvel, loetud nädalad pärast Hosni Mubaraki lahkumist Egiptuse presidenditoolilt, kirjutas keegi Eesti välisministeeriumi ametnik parlamendikomisjonile esitatud taustapaberis, et demokraatlikud muutused Egiptuses on pöördumatud.
Millegipärast meenus mulle toona Hiina kommunist Zhou Enlai, kes vastuseks küsimusele Suure Prantsuse Revolutsiooni mõju ja tähenduse kohta ütles, et hinnangute andmiseks on veel liiga vara.
Ka täna, mõni päev pärast Egiptuse esimese vabalt valitud presidendi Mohammed Morsi ametissevannutamist on vara väita, et selles riigis – või Lähis-Idas tervikuna – on toimumas pöördumatud demokraatlikud muutused.
„Araabia kevad“ ei ole kaugeltki esimene kord, mil Lähis-Ida näib olevat asunud vääramatult demokraatia suunas rühkima. Möödunud sajandi alul, kui multietnilised impeeriumid üksteise järel kokku varisesid, kogusid Euroopat vallutanud rahvusriikluse ja esindusdemokraatia ideed rohkesti populaarsust ka Ottomani impeeriumi rahvaste hulgas, samuti de facto Briti krooni võimu alla kuulunud Egiptuses. Nii Noortürklaste 1908. aasta revolutsioon kui ka Saad Zaghouli Wafd-partei tõus ilmasõja-järgses Egiptuses kandsid natsionalismi, aga ka parlamentarismi ja konstitutsionalismi ideid.
Maailmasõja järel Egiptuse, Türgi ja Iraani kõrvale tekkinud uute „rahvusriikide“ piirid visandati küll kaardile Euroopa koloniaalvõimude diplomaatide poolt, aga see ei olnud kindlasti ainus põhjus, miks läänelik demokraatia regioonis juurduma ei kippunud.
Silmakirjalik poliitorientalism
Kuna katsed Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika riike ja ühiskondi demokraatia radadele suunata kipuvad üha liiva jooksma, siis võib eurooplase ignorantne üleolekukompleks meid hõlpsasti viia vildaka järelduseni, et orientaalsed rahvad ei soovigi „läänelikku“ demokraatiat või et see pole neile lihtsalt kultuuriliselt omane. Tegelikult on Lähis-Ida demokraatia haprusel aga keerulised ja komplekssed põhjused, millest ajaloolis-kultuuriline taust on ainult üks osa.
Kui lõpuni aus olla, siis tuleb muidugi tõdeda, et läänemaailma suurvõimud – ja samuti Nõukogude punaimpeerium ja hiljem Venemaa – on Lähis-Idas reeglina „läänelikule“ demokraatiale eelistanud omakasu või siis niinimetatud geostrateegilist stabiilsust. Stabiilsuse pakkujatena on aga tihti nähtud just despootlikke autokraatseid režiime, nagu Sadati ja Mubaraki Egiptus või Mohammed Reza Pahlavi Iraan.
Vabad valimised on üksikatribuut, mida oleme harjunud kõige enam demokraatia ehk rahvavõimuga seostama. Läänemaailma naljahambad on öelnud, et esindusdemokraatia alusprintsiibist „one man – one vote“ kipub Lähis-Ida riikide demokraatlike revolutsioonide keerises saama põimõte „one man, one vote, once“ (üks inimene, üks hääl, ühe korra). Ehk teisisõnu: aeg-ajalt võib mõnes riigis küll keegi enam-vähem vabade valimiste tulemusel võimule tulla, kuid harva ollakse valmis demokraatliku protsessi kaudu võimu loovutama.
Muidugi ei ole õhtumaine kõrge moraalne positsioon Lähis-Ida esindusdemokraatia suhtes vaba silmakirjalikkusest. Nii oleme sageli vaadanud läbi sõrmede sellele, kuidas üks või teine armee või julgeolekuteenistus rahva valikut „korrigeerib“, hoidmaks ära islamistlike, aga eelkõige siiski potentsiaalselt Lääne-vaenulike jõudude võimuletulekut. Näiteid on erinevaid – Türgi sõjaväe võimuhaaramine 1980. aastal, Alžeeria sõjaline riigipööre 1992. aastal, aga ka Egiptuse ülemkohtu ja sõjaväe tänavune otsus vastvalitud parlament laiali saata.
On aga paradoksaalne tõsiasi, et mõnikord pakuvad ka kõige ebademokraatlikumate riikide kaugeltki mitte vabad valimised tulemusi, mis ei ole võimulolevale režiimile meelepärased, ent mida ollakse valmis teatud määrani aktsepteerima. Selliseid näiteid pakkusid Iraani presidendivalimised 1997. aastal, mil presidenditoolile tõusis reformimeelne Mohammed Khatami, aga ka 2005. aastal, mil võitjaks osutus reaktsiooniline Mahmoud Ahmadinejad. Seega peaks olema ettevaatlik ennustustega, et sootuks mõõdukamalt islamistlik Moslemivennaskond kord riigitüürile tõusnuna seda enam demokraatliku protsessi kaudu ei loovuta.
Valimised, vabadused ja majanduslik heaolu
Aga ehkki vabad valimised on oluline lääneliku demokraatia komponent, ei ole see siiski kaugeltki mitte kõik, mida demokraatlikuks poliitiliseks protsessiks vaja. Sama olulised on inimeste kollektiivsed ja individuaalsed õigused ja vabadused, õigusriikluse põhimõtete kehtimine, aga ka inimeste minimaalne sotsiaalmajanduslik kindlustunne. Samuti ei saa alatähtsustada poliitilise võimu tunnetatud legitiimsust ja igaühe isiklikku, aga ka kollektiivset rahvuslikku väärikust.
Kindlasti ei päde täna Lähis-Ida riikide nasseristlik liigendus progressiivseteks revolutsioonilisteks vabariikideks ja reaktsioonilisteks konservatiivseteks kuningriikideks, aga laias laastus võib siiski öelda, et Araabia poolsaare monarhiate puhul on suurimaks probleemiks kodanike sisuliselt olematu kaasatus poliitilisse protsessi, samuti inimõigused ja isikuvabadused, õlivaesemates „vabariikides“ aga valitsuste võimetus rahuldada noore ja kiiresti kasvava elanikkonna sotsiaalmajanduslikke ootusi.
Isikuvabadused ja sotsiaalmajanduslik heaolu ei asenda teineteist. Pealegi ei ole kumbki neist staatiline seisund, vaid pidev protsess. Kui rahvas tajub emma-kumma osas olukorda ebarahuldavana ja kui demokraatlikult valitud liidrid ei suuda mõistliku aja jooksul suunata protsessi tuntava paranemise suunas, siis kujutab see ohtu valitud võimu legitiimsusele ja võib halvemal juhul diskrediteerida demokraatiat tervikuna.
Kindlasti ei ole Islamivennaskonna liider Mohammed Morsi presidenditoolil Egiptuse demokraatiale pikas plaanis ohtlikum, kui olnuks Mubaraki lähikondlane Ahmed Shafiq. Samas ei garanteeri Morsi võit, et demokraatia püramiidide maal kindla peale juured alla võtab.
Riigis, mille enam kui kaheksakümne miljonist elanikust on kolmandik alla 14 aasta vanad ning mediaankeskmine jääb umbkaudu 24 aasta juurde, ning mis rahva jõukuse poolest kuulub maailma riikide seas teise saja keskpaika, sõltub demokraatia edu või ebaedu eeskätt vabalt valitud valitsejate suutlikkusest neile antud napi aja jooksul veenda inimesi parema homse võimalikkuses. Kui see ei õnnestu, siis ootab Egiptust tõenäoliselt üks kahest halvast: rahvas pettub demokraatias ja pöördub vabatahtlikult messiaanlikku sõnumit jutlustavate usuäärmuslaste või kõvakäelist juhtimist pakkuvate populistide poole või siis otsustavad võimulolijad „vajalike reformide jaoks aja võitmiseks“ demokraatiale ülaltpoolt päitsed pähe panna.
