Vana rebane Aleksius 2 tõmbas just lugupeetud Arnold Rüütlil sitased trussikud üle silmade. Arnold võtab lähemal ajal lihtsameelselt vastu viiskend tuhhi taalas, mille eraldas talle KGB taustaga reeturpapp Aleksius 2, kelle hirmutegudest ja alatusest on kirjutatud paraja raamatukogu jagu öökimaajavat tõde.

TRIBUUT LOLLUSE EEST

Kaval papp, kes on usin õõnestama Eesti riigi huvisid ja täitma vene imperaatori ukaase, korraldab rahaüleandmise õige nutikalt. Mitte kilekotiga, nagu keskturul kombeks – nii võib pistise andmisega vahele jääda. Aleksil on käsilaste rahastamise jaoks tehtud üks fond. Millised seapeedid seda fondi toidavad, seda Aleksius meile muidugi ütlema ei tule.

Juba pistise sõnastus on täiesti perse kukkunud: “Õigeusklike rahvaste ühtsuse tugevdamise eest”. Iga õigeusklik sülitab, kui keegi peaks Aleksiust nimetama. Selle jälgi pistise nimi peaks olema Vene Impeeriumi Ühendamise Katsetele Kaasa Aitamise ja Kodumaa Reetmise eest ehk siis Lolluse ja Orjameelsuse eest, või Nuts Eesti Riigi Maine Kahjustamise Küsimuses. V

õi nagu ütles V. I. Lenin: tribuut lolluse eest.

LAS SOLGUTAVAD PUUTINIT

Ainult täielik tola võtab julgeoleku nuhkpapilt raha vastu. Kurat võtaks, kas Arnold on kerjus, kas tal on nälg või on ta siis tõesti vaene ja kodutu rott? Kuidas saab üks vana kommunist olla nii sitas majanduslikus seisus, kas euroliit võtab presidendipalgast vene ajal kokku keeratud pasa eest suurema osa kinni ja nüüd ei jää mehikesel muud üle, kui vanade isandate käest lisa kerjata?

Et Aleksiuse verist raha keegi puudutada ei taha, sellest räägib ka see, et üldjuhul antakse saadud nuts heategevuseks. Nuhkidele jätta pole eetiline, endale võtta ei lase südametunnistus. Ometi on täiesti amoraalne lubada vene eriteenistusel meie presidendi isiku ja nimega meedias manipuleerida.

Neil on Puutin, las solgutavd seda.

RÜÜTEL TULEB VENEMAALE TAGASTADA

Aleksiuse seeklitega seoses tekib mitu küsimust. Esiteks: kas siis enam ei kehti need seadused, mis keelasid Eestis ametnikel raha vastu võtta, kingitusi sealhulgas? Nüüd on aga euroliit ja matsiseadus ei maksa enam miskit. Selle asemel on eriti julm eurodiktaat, mille järgi ei tohi firmas eluaeg töötanud inimesele enam pensionile mineku puhul kella ka kinkida. Rääkimata 700 000 kroonist, mida pakutakse meie vanale kaalikale.

Lugu on selles, et venelased on väga osavad. Nad maksavad kinni kunstnik Aapo Puki, kes joonistas Aleksius Kahest umbse karikatuuri, keeravad Edgarit ümber näpu ja peagi omandavad autoriõiguse ka Arnold Rüütlile.

Vaieldamatult nemad selle poliitilise topise omal ajal valmistasid, nii et kui vaadata asjale kopiraidi seisukohast, siis on kõik seaduslik. Aga kui Arnold on võõras vara, siis viigu tiblad ta endale Venemaale, hoidku teda Kremlis või Kulaagis, aga koristagu oma järelt ikka kõik ilusasti ära.

Teine küsimus on see, et kui Arnold raha vaeslastele annetab, kas siis tulumaks ka makstud saab. Seitsemesaja tuhhi pealt on see kena kopikas. Sellel asjal hoiame silma peal. Maksud olgu makstud. See, et sa ise ei ole võimeline raha tuuri panema, ei huvita kedagi.

Kolmas pistisega seonduv teema on otseselt kriminaalne. Korruptsioon on korruptsioon, meil on riik ja kirik lahutatud, see seisab selgelt põhiseaduses ja sellest ülevalpool asuvas eurobürokraatias. Kui riigi president paneb liini mõne tibla kaupmehega (nagu Leedu lurjus), või julgeolekukirikuga (nagu meie oma), siis tuleb ta kohalt lahti teha. President ei tohi ennast usuasjadesse segada, pealegi palub Rüütel pidevalt Luteri kirikus jumalat. Peapiiskop peaks talle märkuse tegema. Nii ateistliku riigi, kui meie luterlik, seisukohalt, on Arnold äraandja ja öördaja. Täiesti põhimõttelage ja ususõge taat.

KOGUME RÜÜTLILE ISE RAHA

Kui president peaks selle nuhiraha vastu võtma, siis mingu kõik munni. Siis pole korda euroliidus ja me maandusime joonelt sita sisse. Kahtlustan, et kogu see eurokamm on ainult üks vantide mahitamise süsteem. Võtame või selle koostöölepingu, kuhu kirjutati sisse tibla vähemuse huvid Eestis ja Lätis. Välisministeerium ei suutnud muud teha, kui muuta sõnastus teistsuguseks, aga samatähenduslikuks. Tüüpiline Eesti diplomaatia võit, sõna mõrvama asendati eurobürokraatias sõnaga hukkama.

Mina teen ettepaneku hakata koguma raha Eesti presidendi au ja väärikuse kaitsmiseks. Kui iga eestlane annab krooni, ongi seitsesada tuhhi käes ja puuduses virelev president ei pea enam venelaste armuande vastu võtma. Tuleb teha Arnold Rüütli nimeline Santide ja Kodutute Abistamise Sihtasutus, seal saab Arnold tähtis olla, kõnesid pidada ja lokke sahistada.

RÜÜTEL JAGAGU ISE RAHA

Rüütli rõõmuks võib osa raha anda vanadele kõhnaks jäänud kolleegidele keskkomiteest, poliitbüroost ja ülemnõukogust. Ka võib selle rahaga aidata töötuid KGB nuhke, siis tunneb Arnold abiraha laiali jagades ennast hästi – nagu Aleksius Kahe seltskonnas. Samadel põhjustel võib president toetada luteri pastoreid, iseäranis riigikogu eetikakomisjonis ülemana kuulsaks saanud Villu Jürjot. See alatu tüüp andis Enn Tarto protsessil valetunnistuse, mille alusel Enn oleks võidud surma mõista. Õnneks olid kohtunikud inimlikumad, kui see hingetu papp.

Pastorite kuritegude loetulu on rõvedalt pikk, aga kõige karikatuursemad nende hulgast, nagu Jürjö ja Aleksius, tuleb kohtu ette tirida ja seadusriigi valguses puuri pista. Hea ja õiglane euroliit maksab meie kannatuste eest kätte, selles pole kahtlustki. Kommud pole natsidest millegi poolest paremad.