Veidike kummaline oli vaadata Moskva ja kogu Venemaa patriarh Aleksiuse külaskäiku Eestisse. OK, kõrge vaimulik jne, veel kõrgem riiklik külaline jne (kesse meile siia Venemaalt ikka niiväga tuleb, president ega peaminister ei tee seda ju ometi), inimlikus plaanis asjale mõeldes -juba ammu oma sünnimaad külas tada lubanud püha ja puhas vanainimene ning mis kõik veel. Siiski on see asja üks pool. Vihastan iga kord, kui näen, et meie noored totrad poliitikud kipuvad idapoolsete struktuuridega liialt semutsema, sest sellisel juhul on hilisem hele laks ja hale kisa läbi ajaloo alati kindlad olnud. Meie suurepäraste riigiametnike hasartne sekeldamine seltsimees Ridigeri ümber võttis kohati kummalisel kombel lausa arulagedad mõõtmed.
GLAVA PERVAJA: DUMATJ NADA!
Mul oleks siinkohal au katsetada väikese mäluvärskendusega ning tuua välja mõned vastuolud – mis hoolimata alles umbes 7 aastat tagasi plahvatanud Eesti-Vene kirikutülist kipuvad nii poliitikuil kui ka muudel sellidel lihtsalt meelest ära minema. Vene õigeusu kirikust rääkides ei ole – nagu Venemaastki rääkides – paratamatu ajaloolise kogemusega (mis Eesti jaoks on kippunud minema alati mingiks force majeure tüüpi viletsuseks) kunagi liialt paranoiline arvestada, selle ületähtsustamisse ei usu ma aga hoopiski.
Julgeoleku ja Vene kiriku seostest pole vist mõtet enam jahvatada, nende kahe institutsiooni ühenduses ei leia midagi üllatavat ka kõige suurema mälupeetusega riigi alam; kiriku ja julgeoleku koostööst räägivad kümned säilinud tsirkulaarid ja dokumendid, mis on liikunud nii Tallinna kui Moskva patriarhaatide vahel, tehes lühemaid või pikemaid vahepeatusi Pagari tänaval ning Moskva vastavates asutustes.
See selleks. Loogiline, et kirik on olnud Vene riigiaparaadi ja julgeoleku käepikendus. Juba sajandeid. Samuti on just kirik institutsioon, mille ülesandeks kaitsta Venemaa võimu naaberriikides.
Viirukihaisust ja pappide pühast pobinast hoolimata jääb Vene kirik poliitiliseks ja ongi kogu küpsis.
GLAVA VTARAJA: POHHUISM I POPULISM
Kui Eesti-Vene kirikutüli siin 1995. aastal tuurid üles võttis, oli mul juhus ja võimalus kogu selle supi keemist lähedalt pealt vaadata, viibides nii-öelda otse seljankaköögis. Kohati võttis see sõda hüsteerilised ning tragikoomilised vormid.
Mäletan hästi tankistiks õppinud (pean siin silmas roomikutega relva, mitte püünele lükatud valesüüdlast) kohalikku vene preestrit Seliverstovit, kel oli kombeks Konstantinoopoli kiriku alla pürgiva Eesti Apostliku Õigeusu Kiriku (EAÕK) pooldajaid teenistusel ähvardada ristiga lüüa või siis sellesama preestri poja ja tema vaimulikus seminaris õppiva sõbra EAÕK preestri jõhk rat peksmist (kumbagi marurahvuslikku tatti karistas Eesti kohus tingimisi).
Vene kiriku pidev toonane hala oma kodanike huvide pärast kandis täpselt sama tähendust, mida kannab tiblade välisministeeriumi ülepaisutatud “huvi” “lähivälismaal” elavate kaasmaalaste vastu – sisulist pohhuismi ja poliitilist populismi.
GLAVA TRETJAJA: TOVARI?T?I T?INOVNIKI
Vene õigeusu kiriku kui vaimulikku sõnumit kandva ühiskondliku nähtusega saadi tegelikult ühele poole juba pärast Oktoobrirevolutsiooni – suhteliselt kiiresti, Lenini otsesel juhtimisel. Heitlused teoloogia ja poliitika vahel algasid muidugi seetõttu, et kirjaoskamatu vene inimese üle oli kirikul tohutu võim; see võim vajas ülevõtmist. Lenin nõudis loomulikult toonase Venemaa patriarhi kohtu alla andmist, ühtlasi tekitas GPU oma töötajatest nn elava kiriku, mille ülesandeks oli saada kiiresti ja efektiivselt jagu “mustast vaimulikkonnast”. Nii-öelda asjaomase instantsi moodustamisest kandis Leninile ette GPU ülem, t?ekistide inkvisiitor E.A. Tut?kov juba 1922. aasta mais. Oma meetodeid iseloomustas ta sõnapaariga “lõhu ja valitse”.
Veel aasta varem oli hasartse Vladimir Iljit?i enda eestvõtmisel üritatud moodustada 100.000 kuldrublaga fondi vaimulike kõrvaldamiseks elik mõrvamiseks. (Lenini kuldsed sõnad fondi kohta: “Mida enam reaktsioonilist vaimulikkonda maha lasta õnnestub, seda parem.”) Täies ulatuses see üritus küll õnneks tööle ei läinud, siiski tapsid punased umbes 25.000 vaimulikku.
Et toonane Venemaa patriarh Tihhon pidevalt ning järjekindlalt oma avaldustega võimudele jalgu jäi, kägistati ta 1925. aasta 7. aprillil lihtsalt ära. Seega – rangelt võttes – kaotas Vene õigeusu kirik oma kanoonilise järjepidevuse ja – ehkki see ju praeguses poliitilises mõttes kedagi ei aita – pole Vene kirik kanooniliselt mingi kirik kuni tänase päevani. Kirikuvarad müüdi Trotski eestvõtmisel läände, et bol?evike finantskriisi vähendada, ametlik propaganda teatas, et müügitulu kasutatakse Volga näljahädaliste aitamiseks.
Eesti kohta niipalju, et EAÕK esimese piiskopi Platoni tapsid Vabadussõja ajal enamlased Tartus (1919) peale 12-päevast jõhkrat piinamist.
See kõik on erinevate kiriku-uurijate poolt aastate vältel tuhandetel lehekülgedel läbikirjutatud teema, olgu siis asi siinkohal igaks juhuks lihtsalt üle korratud. Nagu seegi, et II maailmasõja ajal tõi vaimuliku seminari läbipõrunud tudeng Stalin papid laagritest välja ning kasutas kirikut võitlusvaimu ärgitajana neetud fa?istide vastu.
GLAVA T?ETVJORTAJA: GOSSUDARSTVA, VODKA I SIGARETÕ
Ehkki Ridiger on kutsunud Venemaad üles “kirikut riigist lahus hoidma”, on see puhtakujuline mäda. Kirik Venemaal riigist rippumatuks ei muutu, pigem need sidemed aina tihenevad. Meetodeid on mitmeid, üks toredamaid ja Vene riigile kohasemaid oli muidugi duuma otsus anda kirikule õigus kaubelda viina ja importsigarettidega – osaleda äris, kus liiguvad miljardid ja mille tagajärjel surevad ilmselt tuhanded süvausklikud vene joodikud.
Kirikul on võimustrateegias oma tähtis koht, üheks võtmeorganisatsiooniks oli see nii õigeusklikust ja kommunistist joodikule Jeltsinile ja nii on see ka õigeusklikust luurajast Putinile. Aleksius ajab Putini asja, muud midagi.
Sellest, et idapoolset kristlust kasutatakse antidemokraatlikel ja natsionalistlikel- imperialistlikel eesmärkidel, on räägitud Nõukogude Liidu lagunemisest saadik. Assen Ignatov Saksa Riiklikust Ida- ja Rahvusvaheliste Uuringute Instituudist kirjutas 1994. aastal: “Poliitiliselt aktiivsed Vene teoloogid näevad demokraatiat kui valitsemise väärvormi. Mündi teine pool on kiriku allutamine riigile – kirik on ainult riigi eesõigustatud teener.”
GLAVA PJATAJA: DEMOKRATIJA, ETA ZRJA
Vene õigeusk on sotsiaalpoliitilises mõttes alati antidemokraatlikult käitunud – see on demokraatia kriitika uduste teoloogiliste argumentidega, mis ulatab üldisest umbusust kuni otseste eitusteni ja isegi vanakristliku stiiliga hullunud kirikuvanneteni.
Vene kirik on viimase kümne aasta jooksul ohtralt pannud kirikuvannete alla omaenda preestreid, aga ka ühiskondlikke tegelasi ning vähemalt ühel korral isegi riigiduuma endise liikme Gleb Jakunini, kel jätkus julgust kirjutada raamat “Moskva Patriarhaadi pale” Vene kiriku ja KGB seostest.
Eriti ropp kuju on siinkohal Laadoga metropoliit Joann, kindlasti üks kõige sõgedamaid reaktsioonilistest õigeusklikest publitsistidest Venemaal. Talle kuulub sedastus, et “kõik demokraatia ideed on valedest kokku mätsitud”.
Joann on kahelnud ka inimõigustes kui demokraatia ühes lahutamatus osas: “See alus on kunstlik ja võlts, mis kuulub lääneeuroopalikku mõtteviisi ning on vene eneseteadvusele sügavalt võõras.”
GLAVA ?ESTAJA: NA?I PRJAKLJATÕJE VRAGI
Joannile meeldivad kujundid Venemaa vaenlastest läbi ajaloo, kelle kõigi eesmärgiks on Venemaa hävitada. Siin on ta lausa joviaalselt kirjanduslik, justkui oleks pastakas põlema läinud.
Keda kõike ka tema listis ei leidu: me leiame sealt paavsti saadikud, taanlased, ungarlased, itaalia ja saksa misjonärid, jesuiidid, Vale-Dmitri ja lõppeks ka Siioni targad! (Siinkohal meenub ka joannilikult meelestatud ajaleht “Russki Telegraf”, kes kirjutas 1996. aastal EAÕK-st, kasutades ahastavat pealkirja “Stockholmi tarkade protokollid”.)
Samuti väärib mainimist, et Joann on avalikult toetanud “Pamjati”-taolisi sõgedaid natsionalistlikke ühendusi ning ka ?irinovski liberaaldemokraatlikku parteid.
Muidugi pole see hull Laadoga vaimulik ainuke omataoline – analoogse leksikaga vaimulikke on N. Liidu lagunemisest saati Venemaal jalaga segada olnud.
GLAVA SEDMAJA: JARKOJE SOLNTSE
Mis puudutab Vene õigeusu kiriku invasiooni Eestisse, siis sai see alguse kohe 1940. aastal, mil Venemaa saatis siia terve posu “õigeusklikke”, kellel polnud küll vastavat haridust ega ettevalmistust, ent see-eest vajalik poliitiline kreedo. Hea ülevaate nendest aastatest annab Eesti toonase metropoliidi Aleksandri laiaulatuslik kirjavahetus EAÕK vaimulikega, kes oma kogudustes toimunud tendentsidest ja muutustest vilkalt ette kandsid. Uut, äsjasaabunud Vene vaimulikkonda kirjeldati nagu lumpenit ja kaake kunagi: “Koosolekul lärmitsetakse ja karjutakse, koosolijad on purjus. Nad ütlevad, et nüüd ei maksa enam ükski seadus peale nende, mida nad ise teevad.”
Vaimulike ülesandeid täitvad joodikud saatsid Moskvasse ohtralt sõnumeid Eestimaa usklike siirast õnnest, et “kiriku kohale on tõusnud loojumatu Stalini päike”.
Ka siin on midagi morbiidselt luulelist. Parem olukord polnud muidugi ka Venemaal endal, mitmetes arhiivides leidub kirju, milles (esmalt juba vabariigi ajal) Peipsi taga elavad usklikud paluvad Eesti metropoliidil naiivselt nende kogudused EAÕK all võtta.
GLAVA VASMAJA: BUDJET LI VAINA?
See selleks. Kirikutüli kulmineerumisega 90ndate keskel hakkas Vene vaimulike poolt sadama avaldusi, mida tasuks ehk nüüd Aleksiuse äsjaolnud visiidi valguses uuesti üle vaadata. Seda enam, et enamik mustakuuelisi Vene radikaale laiutavad samadel kohtadel edasi või on kiriklikul karjääriredelil tõusnud.
Esiteks üritas Moskva loomulikult otsekohe anda EAÕK soovile minna Konstantinoopoli alluvusse jõuliselt negatiivset hinnangut ning tekitada rahvusvahelises poliitikaelus võimalikult suurt hädakisa. Haigeid sedastusi sadas vahetpidamata üksteise otsa.
1996. aasta 17. jaanuaril võttis suu täis Kaliningradi metropoliit Kirill, kes teatas:
“Praegu rikutakse Eestis kõige jämedamal kombel kanoonikat. Muutused Eesti
Õigeusu Kirikus võivad toimuda ainult Moskvaga kooskõlastatult.” Kirill läks mõned nädalad hiljem veelgi kaugemale. Ta selgitas Konstantinoopoli patriarh Bartholomeosele, et ei saa garanteerida Eesti õigeusklike riigile lojaalseks jäämist.
Muuseas, 4 aastat varem, 1992. aastal ütles Kirill oma Soome visiidi ajal peetud kõnes: “Õigeusu kirik on ainus funktsioneeriv organisatsioon endises Nõukogude Liidus. Niikaua kui kirik säilib tervikuna, ei puhke sellel territooriumil suuremat sõda.”
Paralleelid on ju küllalt selged, eks ole?
GLAVA DEVJATAJA: NA?I PARNI
Kirikutüli haripunkti ajal töötas Vene õigeusu kirikus palju kahtlaseid indiviide. Eesti peapiiskopi Korneliuse esindaja kohtus (ja ka venekeelses pressis) oli julgeolekuohvitser Vladimir Iljasevit?, diakonid maalisid hirmunud
vene vanainimestele kohutavaid pilte, kuidas “eestlased kirikuriistad ja ikoonid Rootsi viivad”, Korneliuse pressisekretär Morozkin (kes sai sõjaväelise hariduse Venemaa lennuakadeemias) vahutas pateetiliselt ajalehes Estonija, et “Nevski katedraalis hakatakse pidama eestikeelseid jumalateenistusi, aetakse välja slaavi kogudus” jne.
Piiskop Kornelius kirjutas kõige muu seas ka masendava hulga grammatiliste vigadega anuva pöördumise Euroopa Nõukogule, eesmärgiga anda kohtusse kogu Eesti riik õigeusklike diskrimineerimise eest, millele, tõsi küll, Euroopa Nõukogu toonane peasekretär Daniel Tarschyst vähimalgi määral ei reageerinud.
Nüüd, mil ma vaatasin Aleksius II punetavat nägu Tallinnas, kuulasin tema palvekõnet, kuidas õigeusklikud võiks jääda lojaalseks Eesti riigile, tundus see silmakirjalikkuse tipuna. Õigemini, see ongi silmakirjalikkuse tipp.
GLAVA DESJATAJA: PAMAGI, DARAGOI BILL
Kõigepealt: kui Kaliningradi metropoliit Kirill patras 96ndal aastal vene õigeusklike kiusamisest, esines samal päeval avaldusega ka Aleksius. Aleksius pidas Moskvas kõne, milles üritas leida üles eestlaste südametunnistust ja selle uksele koputada. Ta meenutas suhteliselt tatises vormis neid 25 aas- tat Eestimaal vaimulikuna teenides, mil ta olla “koos eestlastega ühiselt kannatanud”. Samas – kõigi nende kannatuste juures on eriti huvitav ajalooline tõsiasi, et nimelt Aleksiusel läks toonase Eestimaa kõrge vaimulikuna korda sulgeda 34 õigeusukogudust.
See pole sugugi kõik. Just Tallinnas saluu di ja säraküünaldega vastu võetud Aleksius oli see mehike, kes kirjutas kirikutüli ajal USA presidendile Bill Clintonile kaebekirja Eesti alatu suhtumise kohta: “Toimub õigeusu täielik häving Eestis ning põhiliste inimõiguste rikkumine. Õigeusu kiriku juht koos oma vaimulikega visatakse välja oma majadest ja pühakodadest (sic!). Õigeusklikke sunnitakse Eestis elama salajast elu (sic! sic!) ning enamikku neid ootab maalt väljasaatmine (sic! sic! sic!). Loomulikult palus Aleksius selles kirjas Billi teha kõik billistolenev, et taolisele kohutavale jamale mingi piir pandaks, teisisõnu, Venemaa patriarh anus, et Eestile avaldataks USA poolt survet olukorra ümberkäänamiseks.
Selline mees.
GLAVA ODINNADTSETAJA: ?TO SLUT?ILOSJ, JUHAN?
Niisiis on seoses patriarh Aleksiuse siiasõiduga kaasnenud õnnis meeleolu ja meie riigitegelaste optimism vähemalt minu jaoks infantiilne ja arulage. Mingit napakat naeratavat positiivsust näitasid üles ka sellised inimesed, kellest poleks nagu uskunudki.
OK. Et Arnold Rüütel leiab sahtlist
Maarjamaa risti ja selle Aleksiusele annab, on mõistetav. Ühe kõrge autasu – ENSV ülemnõukogu aukirja nimelise preemia – on ta 1989. aastal Aleksiusele juba andnud. Õigeusklike kommunistide omavaheline asi, traditsioone tuleb nähtavasti hoida. Et Aadu Luukas õnnest pakatab, sellestki võib kuidagi aru saada – tal on Venemaaga omad sehvtid ajada. Estonija peatoimetaja Pavel Ivanovi eufooriast arvan samamoodi. Tiit Salumäe (EELK vaimulik) tundub oma lollis rõõmus juba lihtsalt mitte mõtlevat.
Edasi läheb asi aga aina hullemaks – kuni Juhan Partsi (Venemaa patriarhaadi koduleheküljel Yu Partsiks nimetatud Eesti poliitik) totrale mõminale mingist hämarast valmis olekust anda Nevski katedraal ja muud kirikuhooned tiblade kätte päriseks hoiule. See on juba täiesti ajulage, seda enam, et need asjad on korra Eesti riigis juba paika pandud – katedraal on rendil ja kogu moos, ei Partsil ega kellelgi teisel ei maksaks mõttetute heategudega ennast lõhki pingutada.
Sest meenutagem: kui need hooned peale pikaksveninud jama venelastele kasutada anti (50. aastaks), olid kõik osapooled justkui rahul ja vaiki. Senini. Seoses Aleksiuse visiidiga toimus kannapööre, mille mõttekäik võiks olla umbes selline: kui nad juba pooleks sajandiks andsid, annavad kindlasti ka päriseks. Vaja ainult peale pressida.
GLAVA DVENADTSETAJA: ONI TOLJKO GOVORJAT
Küsimus tuleks püstitada ka teistpidi: Vene maa on mihkel naaberriikide käest jätkuvalt aina nõudma ja nõudma, toetades oma vägagi konkreetseid nõudmisi täiesti läbipaistmatute ja uduste vastulubadustega, on need siis millised tahes – kas teha lähimal ajal korda piirileppega seonduv aastaid kestnud jama, kaotada topelttollid või tagastada Pätsu ametiraha.
Jne.
Suudab keegi üldse meenutada, et Venemaa käest ka midagi olulist tegelikult saadud oleks? Soriks veidike failides – selliseid asju ei ole või on nad nii teise- ning kolmandajärgulised, et neil ei maksa eriti peatuda, saati siis hakata mingeid riiklikke või rahvuslikke järelandmisi tegema.
Olgem siiski reaalsed – nii hästi-halvasti, kui see välja tuleb.
GLAVA TRINADTSETAJA: POT?TI ESTONETS
Tahaks meelde tuletada hoopis Eerik-Niiles Krossi suhtumist, kes juhtis täiesti õigustatult tähelepanu mingile ebanormaalse koogutamise tendentsile Aleksiuse ees, justkui oleks meid külastanud “peaaegu eestlasest peaaegu paavst”.
Miskipärast mõjus Aleksiuse visiit just niimoodi, liigutusest nuttis pool kodumaise pressi lühimäluga kirjutajatest.
Aga Krossi jutus on iva sees.
Küsimus pole mitte lihtsalt patriarhi taguotsa lakkumises, vaid milleski hoopis enamas. Aleksius on tavalise Vene välispoliitika tavaline tööriist ning oleks kuidagi imelik arvata, et ta kipuks mingilgi moel Eestile taeva mannat jagama. Pigem tähendas külastus läbimõeldud poliitilist sammu ning võltsi “hea tahte” ?esti, millega saavutada Eestilt järjekordseid ja üha uusi taandumisi.
Aleksius on permanentselt ja pikkade aastate käitunud kui osav demagoog ja poliitik, kes ta – hoolimata oma viirukipannidest ja patriarhirüüst – ka tegelikult on.
Paluks seda siis mitte jälle ära unustada.
