T?et?eenia on eestlaste jaoks näide, kuidas meie lähiajalugu kehvema õnne korral oleks võinud kulgeda. Sisuliselt langes iseseisvus meile sülle – Tbilisi ja Jerevani sündmused Tallinnas ei kordunud, Balti ketti ei lõigatud sapöörilabidatega katki ja augustiput?istide poolt siia saadetud tankid läksid midagi asjalikku korda saatmata koju tagasi. Tuletades meelde, mida me Vene ajaloost teame, oli “laulva revolutsiooni” edukas ja veretu lõpp midagi enneolematut – der?aava andis mahlase tüki vabatahtlikult käest ja ei mõistnud hiljem isegi, kuidas see juhtuda sai. Hilisem oigamine, hädaldamine ja sõim balti natsionalistide aadressil ei päästnud enam midagi. Kui Boriss Jeltsin ennast nüüdse seisuga zombiks poleks joonud, kiruks ilmselt temagi ennast, et sõjaväge ei kasutatud, kui selleks aeg oli.
SÕJAKURJATEGIJATELE EI MINGIT KOHUT
Impeeriumi kooshoidmine ja laiendamine on Vene juhtide jaoks enamasti tähtsam ülesanne kui oma kodanike heaolu ning nende õiguste kaitsmine seespool riigipiire. See on ka töö, millel pole lõppu, sest teised rahvad lihtsalt ei taha vene suurperes elada – fakt, mis suurt vene hinge sügavalt haavab.
Ida-Euroopa käestlaskmine oli ränk löök, mis ei tohtinud korduda. Et järelejäänud sõltlastele koht kätte näidata, otsustas impeerium anda löögi pisikesele T?et?eenia vabariigile, mis end, nagu meiegi, 1991. aastal vabaks kuulutas. Majandusblokaadi ja diversioonidega alanud surve paisus 1994. aasta lõpuks täiemõõduliseks sõjaks. Edasine on ajalugu – kuulsusrikas Vene armee sai miljonilise, peamiselt vaprusega relvastatud t?et?eeni rahva käest lüüa ja oli sunnitud riigist välja tõmbuma. Paraku oli t?et?eenide jaoks tegu Pyrrhose võiduga – riigi majandus, mis ennegi liialt roosilises seisus ei olnud, oli sõja tõttu rusudes. Nagu ikka, ei valinud venelased vastuhakkajate allaheitmiseks vahendeid, mistõttu hukkus lisaks sõduritele ka suur hulk t?et?eeni tsiviilisikuid. Võitu ei jõudnud näha ka riigi president D?ohhar Dudajev, kes hukkus Vene vägede raketirünnakus. Sõjakuritegude asjus ei korraldatud mõistagi mingisugust kohut.
KADÕROV, KOLLABORANT. MUUD MIDAGI.
Venemaa maine oli saanud ränga hoobi. Selle riigi suhtumist demokraatiasse ja inimõigustesse teadsid tema lähemad naabrid niikuinii, nüüd aga sai maailm teada, kui viletsas seisus on laguneva impeeriumi sõjavägi. Armee alandamist aga ei saa der?aava juhtkond endale lubada (kui sind ei kardeta, pole sind olemas!). 1999. aastal käivitus Teine T?et?eenia sõda, mis oleks pidanud suuriigi uhkuse taas jalule seadma. Sama sõda kestab seal ka praegu ja ei paista, et see niipea lõppeks. Kreml keeldub igasugustest rahukõnelustest iseseisvuslaste juhi, seaduslikult valitud presidendi Aslan Mashadoviga, nimetades teda ootuspärasel bandiidiks ning terroristiks. See-eest laskis Vladimir Putin korraldada valimisetenduse, mille viimases vaatuses nimetati T?et?eenia “presidendiks” Vene poolele üle läinud Ahmad Kadõrov. Valimas käis küll arvukalt inimesi, kuid paraku olid need peamiselt okupatsioonivägedes teenivad vene sõdurid. T?et?eenid ega ka valimistel käinud vaatlejad nägid valimistes, vastavalt karakterile, farssi või tragöödiat.
Kadõrov sai oma rahva seas vihatuimaks inimeseks ning suurem osa t?et?eene nägi teda reeturina. Selle aasta 9. mail läks õnneks viimane nukuvalitsejale tehtud arvukatest atentaatidest – Groznõi linnas plahvatas pomm, mis tappis Kadõrovi ning tema abi. Boonusena sai raskelt vigastada okupatsioonivägede ülemjuhataja kindral Valeri Baranov, kes kaotas plahvatuses mõlemad jalad. Kui palju süütuid elusid võib olla selle mehe hingel? Iseseisvuslaste jaoks oli see päev tõeline võidupüha, okupantide jaoks aga järjekordne häbistav tõend nende võimetusest t?et?eene alistada.
VALGE MAJA JÄLK AVALDUS
Mõni aasta tagasi lendas kaks lennukit Maailma Kaubanduskeskuse tornidesse. Nagu on korduvalt märgitud, muutis see sündmus oluliselt maailma, eriti Läänt, ja paraku mitte just positiivses suunas. On kurb tõsiasi, et islamiusku inimest peab tänapäeva eurooplane või ameeriklane sageli potentsiaalseks terroristiks, süüvimata seejuures terrorismi kui nähtuse olemusse ja põhjustesse.
Pärast 11. septembrit hoidusid Euroopa poliitikud T?et?eenia sõja hukkamõistmisest veel hoolikamalt kui varem, eriti kuna ka Putini Venemaa uut kurssi tajudes teatas, et tegu on terrorismivastase operatsiooniga. Selle asemel et taunida riiklikku terrorit T?et?eenias, pöörab Lääs pigem tähelepanu üksikute meeleheitele aetud t?et?eenide terroriaktidele venelaste vastu. (Tahtmata terrorismi õigustada, pean samas nentima, et kui inimese kodumaa anastatakse, elupaik hävitatakse ja sugulased maha tapetakse, siis pole erilist põhjust imestada, et ta sama mõõduga tasuda tahab.)
Seda kõike teades tundsin ometi iiveldust, lugedes Reutersi uudist Euroopa Komisjoni ja Valge Maja avaldust, mis mõistis president Kadõrovi mõrvamise teravalt hukka. Jälgiks teeb olukorra see, et kümnete tuhandete t?et?eenide süstemaatiline tapmine pole siiani kummalegi institutsioonile sellist peavalu valmistanud.
VENEMAA SISEASJAKS OLEMINE
Ida-Euroopa riigid vaesele vaprale Venemaale, kes kangelaslikult igas vanuses ja mõlemast soost terroristidega võitleb, siiski õlale patsutama ei rutanud. Selle asemel eelistati järgida ühe liitlasriigi presidendi nõu, kes meil kunagi sagedamini vaikida soovitas. Antud juhul tähendab aga meie vaikimine T?et?eenia probleemi tunnistamist Venemaa siseasjaks, mida too võib endale sobivate meetoditega (küüditamine, genotsiid) lahendada.
Sellises käitumises ei ole Eesti jaoks midagi uut, ka Soome Talvesõja ajal valisid meie juhid “ratsionaalse” tee, mis seisnes agressori kui tugevama poole toetamises. Stalin oli meile selle eest niivõrd tänulik, et andis eestlastele tervelt poolesajaks aastaks võimaluse Venemaa siseasjaks olemist proovida.
EESTI, KÕHETU POISIKE KOLMANDAST PINGIST
Ei ole midagi halba selles, et meie poliitikud tahavad Venemaaga hästi läbi saada. Mullegi meeldiks, kui meie naaber ei oleks alaväärsuskompleksi käes vaevlev verejanuline koopakaru, vaid demokraatlik riik, mis austab teisi rahvaid.
Paraku aga meenutab Vene käitumine kõige rohkem põhikooli viimasesse klassi istuma jäänud rullnoka oma, kes nõrgemate peal oma vägevust näitab. Eesti on siinkohal nagu kõhetu poisike kolmandast pingist, kes jõmmi käest juba tükk aega kere peale pole saanud ja koos populaarsete õpilastega püüdlikult kaasa itsitab, kui rullnokk parasjagu kedagi teist kimbutab.
Lisaks tunneb Eesti veel ühte vanema klassi kappi, kes teinekord endale suitsu lubab pakkuda, nii et elul pole häda midagi, vähemalt senikaua mitte, kuni rullnokal uut ohvrit vaja ei lähe.
LUUSERID VAADAKU ISE?
Jama on vaid selles, et tänu Jeltsini näpuveale valitseb lääne pool Peipsit demokraatia, ja mitte juhitav, vaid tavaline. Teoreetiliselt tähendab see, et rahvas valib, millise käitumissuuna riik võtab. Ometi – rahvuslikku kokkulepet Venemaa ees lömitamise suhtes pole sõlmitud, kuid koogutamine käib täie hooga.
Kui sa ütled keskmisele eestlasele näkku, et Venemaa territoriaalne terviklikkus on püha ja T?et?eenias ei toimu genotsiidi, vaid kõigest terrorismivastane operatsioon, hakkab ta naerma või tuleb sulle kallale. Samas ei kergitanud keegi kulmugi, kui praegune välisminister Kristiina Ojuland mõned aastad tagasi oma hääleõigust ENPA-s just selliste mõtete väljendamiseks kasutas. Tundub, et nii 1940. kui 1991. aasta on unustushõlma vajunud ja rahvaste enesemääramisõigus, mis meile mõniteist aastat tagasi nii oluline tundus, on nüüdsete juhtide jaoks idealistlik sõnamulin, millel pole reaalpoliitikaga pistmist. “Eesti on nüüd Euroopa Liidus ja NATO-s ning luuserid vaadaku ise, kuidas ellujäämisega hakkama saavad” – see on kõik, mida meil on öelda t?et?eenidele aastal 2004|.
NULL VASTUST
Siiski võib alati loota, et ka poliitikaga tegelevate inimeste seas leidub inimesi, kelle arusaam õiglusest kattub keskmise kodaniku omaga. Selle väite kontrollimiseks saatis 28 valimisõiguslikku kodanikku valitsuse, Riigikogu ja suuremate parteide aadressil avaliku läkituse, mida ka antud lehenumbris lugeda saab. Kirja üks eesmärke oli välja selgitada, kelle poolt peaks valija näiteks 13. juunil hääletama, kui ta soovib Eesti välispoliitikat veidi eetilisemaks ja idealistlikumaks muuta.
Kolme nädalaga laekus kirjale valitsuselt, Riigikogult, Isamaliidult, Keskerakonnalt, Rahvaliidult, Reformierakonnalt, Res Publicalt ja Sotsiaaldemokraatlikult Parteilt 0 (null) vastust. See vastab häälte arvule, mida nad minu käest järgmistel valimistel saavad.
Lõpetuseks palun lugejal end kujutada järgmisse olukorda. On aasta 2025 ja Vene Föderatsiooni patrullid marsivad terroriste otsides mööda kevadist Tallinnat. Raekoja platsil seisavad kaks sõdurit, t?et?eenid Vahha ja Avlur, hoides tugevas haardes terroristlikke lendlehti levitanud eestlast.
On meil õigust neile midagi ette heita?
